Kollane ümbrik

Liam pikutas enda toas sellili voodis, hoides käsi sirgelt üleval silmitsedes pruunikas kollakat A4 ümbrikut enda käes. Ta oli pool tundi tagasi koju jõudnud ja leidnud postkastist kolm ümbrikut, mida ta tükk aega oodanud oli. Ja nüüd kui see ümbrik tema käes oli, siis millegi pärast ei tahtnud ta neid avada. Rõdule viiv uks oli lahti ning Liam võis tunda enda toas värsket soolakat ookeaniõhku ja õrna tuult. Akende eest olid kardinad ära lükatud ja seega oli kogu tuba heledalt valgustatud.

OT: Lexi

Kuigi Alexil lõppes kool mitu tundi varem kui Liamil, jõudis neidis siiski noormehest tunduvalt hiljem koju. Kindlat põhjust selliseks viivituseks nagu polnudki. Ei hoidnud Blood Stone teda kinni ega polnud tal ka tööd ega laulutundi Sayeriga. Neidis oli lihtsalt võtnud ette pika ringi mööda mere äärt Liami juurde. Ta teadis, et lähi päevil saab noormees kätte vastused ülikoolidelt, kuhu ta kandideeris ning tahes-tahtmata ei tahtnud Lexi sel hetkel seal olla. Tüdrukul oli küll hea meel poisi üle, aga ometigi tähendab see talle endale, et mõni kuu veel ning pikalt kestnud päikesevarjutus algab uuesti. Koos Liamiga tuli päike välja ning koos temaga see ka lahkub.

Peaaegu hääletult avas Alex ukse, rohelised silmad jälgimas kõike muud ruumis peale nende kahe kollase ümbriku. "Hei," tervitas ta vaikselt noormeest. Enda musta üleõlakoti laua juurde maha pannud, jäi ta vastu seda toetudes poissi silmitsema.
Lexil olid muidu seljas valge topp, mustad kitsad teksad, mis olid viimaste päevadega veelgi rohkem katki kärisenud põlvede pealt, ning musta-valge kirjud ketsid. Vägagi mugav ja alexilik riietus.

"Hey," lausus Liam, asetades enda käes oleva ümbriku voodis lebavate kahe teise ümbriku juurde. Tõmmanud kätega üle näo, tõusis ta voodist ülesse ning jalutas Alexi juurde, asetades enda käed ümber tema ning emmates teda soojalt ja hoolitsevalt. "Kus sa nii kaua olid?" tundis noormees huvi. Ta arvas, et tüdruk on juba kodus sellel ajal, kui tema siia ükskord kohale jõuab. Alexi kohalolu muutis justkui kogu olukorra palju vabamaks, pannes Liami hetkeks unustama, et voodil ootab teda ees tulevik.

Alex asetas enda käed ümber Liami kaela, emmates teda õrnalt vastu. Nina noormehe särgi sisse peitnud, hingas ta sügavalt sisse seda meeldivat lõhna, mis tuletab talle alati meelde, et ta on viimaks koju jõudnud. "Ma käisin jalutamas ning küllap unustasin sootuks aja ära. Tead küll neid kunsti inimesi," muigas tüdruk õrnalt, tõstes enda silmad noormehe sinistesse silmadesse. Lexi püüdis kõigest väest mitte voodi poole vaadata, sest ta ei tahtnud näha neid kollaseid ümbrikuid, teades et kindlasti üks neist viib selle jumaliku poisi tema juurest kaugele eemale.

"Vähemalt leidsid sa ikka kodu ukse ülesse," muigas Liam. Kuigi noormees teadis, et tüdrukul on oma korter olemas, meeldis talle rääkida sellest majast kui nende kodust. Kuigi päris suure osa nädalast veedavad nad ka Alexi korteris, sest seal on nad kahekesi. Seal niimoodi elades on Liam end viimasel ajal tabanud mõtlemast sellele, et Lexi on tõesti selline tüdruk, kellega ta suudaks end ettekujutada ka tulevikus. Mitte kunagi varem ei ole ta ühegi tüdruku puhul mõelnud kaugemale kui üks öö. Aga Alexiga nägi ta midagi enamat. "See ei ole küll sinule ilmselt parim uudis, aga ma sain enda ülikooli tulemused täna kätte. Kuigi ma ei ole neid veel lahti teinud," lausus noormees. Tema sinised silmad oli kinnitunud näitsiku rohelistele silmadele, mis ereda päikese käes nii lummavad olid.

Alex naeratas õrnalt Liami sõnade peale. Kõigest mõned kuud tagasi poleks neidis osanud defineerida sõna 'kodu', aga nüüd võiks ta selle lahti seletada tervelt 200-leheküljelise raamatuga. Tüdruku pisikene korter või see suur maja, kus ta endiselt kipub ära eksima, ning Liam - see ongi kodu. "Sellisel juhul peaksid sa need lahti tegema ning vaatama, kas nad olid ikka piisavalt hullud ja võtsid su vastu," püüdis Alex säilitada pisikest naeratust enda suul, aga tahtmatult muutus ta peale neid sõnu vaiksemaks, kurvemaks, eemalolevaks. Tal oli küll noormehe pärast hea meel, aga samas teadis ta, et iga tema otsus viib ta siit eemale.

"Kui see oleks sinu teha, siis sa jätaksid mu iga ülikooli ukse taha, jah?" lausus Liam lõbusa naeratusega, liikudes voodile lähemale, et selle äärele istuda. Hoides endiselt Alexi käest kinni, tõmbas ta näitsiku enda kõrvale istuma. Poiss võttis esimesena kätte kõige lähema ülikooli poolt saadetud ümbriku - North Carolina. Noh, see kool oli Liamil juba tema keska algusest saati silma peal hoidnud, seega võis poiss juba oletada, mida ümbrik sisaldab. Rebinud ümbriku lahti ning lasnud silmadel üle esimete ridade libiseda, muigas ta laialt. "Sees," lausus ta lihtsalt, asetades ümbriku enda kõrvale. Järgmisena tuli Kentucky, kus olid käinud kõik meessoost Morrised, kes tegelesid korvpalliga. Seega ei olnud see korvpallurile suureks üllatuseks, et ta sinna sisse sai. Ja siis Kansas. Koht, mida ta ise kõige enam ihaldas. Avanud viimase ehk kolmanda ümbriku, hingas ta rahulolevalt välja. Ta oli kõiki kolme ülikooli sisse saanud. See oli muidugi tingitud tema korvpalli oskusest mitte niivõrd hinnetest, kuigi kõik õpetajad on viimasel ajal öelnud, et Laim on enda õppeedukust oluliselt tõstnud. "Ma sain kõiki sisse ja mul ei ole õrna aimugi millisesse ma minema peaks. North Carolina oli rohkem nagu varuvariant, kuigi see on Tree Hillile kõige lähem. Kentucky on kool, kuhu ma peaksin minema. Suguvõsa värk. Ja Kansas on koht, kuhu ma ise tahaksin minna, kuigi see on...kaugel," julges Liam juba Alexi ees valju häälselt mõtiskleda.

"Täpselt. Teeksin sinust enda isikliku 'trophy husband'-i," turtsatas Alex vaikselt. Aeglasel sammul järgnes ta Liamile, istudes peagi tema kõrval diivanil. Ühe käe ümber noormehe käe asetanud ning lõua tema õlale toetanud, luges ka neidis neid ridu, mis panid ta nii rõõmustama kui ka tekitasid ebameeldiva kõheda tunde. "Ära vali sellega," sõnas Lexi vaikselt, tõstes rohelised silmad noormehele ning vaba käega puudutades õrnalt noormehe oimukohti, "vaid sellega," lisas ta, libistades enda käe noormehe rinnale, kus oli tema süda. "Juhul kui sa tahad minna Kansasesse, siis mine. Peaasi, et sa teed otsuse, mida sa hiljem ei kahetse," lausus Alex mõne minuti pärast, jälgides endiselt Liami siniseid silmi.

Liam ja 'trophy husband'? Võibolla kunagi kauges-kauges tulevikus. Liam naeratas kergelt kui Lexi soovitas tal valida mõistuse asemel enda südamega. Seda oli kerge öelda, aga raske teha. Ta teab väga hästi, et see otsus mõjutab tegelikult teda ja ainult teda. Teised peavad lihtsalt tema otsusega leppima. Aga ta ei tahtnud enda isale pettumust valmistada ja samas sisimas teadis ta ka seda, et ei soovinud Alexist kaugele minna. Tegelikult ei olnudki nad sellest rääkinud, mis edasi saab. "Mul on seitse päeva aega enda otsus neile teatavaks teha. Ja ma mõtlen sellele kõigele hiljem," lausus Liam, "praegu tahan ma teada, mis saab sinust ja minust? Meie suhtest?"

Meie otsuseid ei lükka meid eemale inimestest, keda me armastame, vaid nende otsus mitte leppida nendega. Me ei saa alati kõike, mida me tahame. Tahtmatult peame kõik vähemalt kord elus tundma suus seda kibedat kaotuse maitset. Seega ei tohtinud Liam teha enda otsust mitte teiste arvamuse ja tahte põhjal, vaid enda soovide ja unistuste põhjal. Vahet pole, kas ta mängib Kansase või Kentucky võistkonnas, see ei tee temast halvemat ega paremat mängijat. "Ära siis hiljaks sellega jääb," noogutas Lexi õrnalt. Viimasel hetkel tehtud otsused võivad olla sageli parimad, aga mitte alati. "Ma arvasin, et sa, Liam Blake Morris, oled selline tüüp, kes ei mõtle homsele, vaid elab üks päev korraga," püüdis neidis vältida sellele küsimusele vastamist.

"Ei jää, ära selle pärast küll muretse," lausus Liam tasaselt, hoides enda siniseid silmi Alexil. Tema sõnad tõid küll noormehe poolt kuuldavale ühe turtsatuse ja kerge naeru, kuid need muutusid peagi tõsisemaks tagasi. "Ma mõtlen seda tõsiselt, Lexi," alustas noormees uuesti, "meil ei ole ju mõtet iseendale valetada, et kõik jääb igavesti nii. Ma lähen ülikooli ja seda ei muuda miski. Lihtsalt ütle mulle, mida sa sellest suhtest ootad," sõnas noormees, pilk kõigutamatult Alexil.

Alexi suul oli hetkeks veel õrn ja südamlik naeratus, mis lihtsalt tuli ja püsis nii kaua tema suul, kui ta oli Liami läheduses. Ilmselgelt mõjus noormees talle erinevalt kui teised tüübid siiani. Kui poiss muutus tõsiseks, tema sinised silmad kõikumatult Lexi rohelistes silmades, ohkas neidis endamisi. Vaikselt lasi ta Liami käest lahti, tõusis püsti ja kõndis läbi avatud uste rõdule. Merelt tulev õrn tuuleke, mis tõi lisaks veele kaldale veel soolakat lõhna, kohinat ja isegi ehk midagi nipet-näpet, mis merel on juba pikemat aega ulpinud, sasis kergelt Alexi pikki blonde juukseid ja tõi veidikene selgust tema pähe. Ta ei osanud kuidagi Liami küsimusele vastata.

Kui Lexi püsti tõusis ja rõdule jalutas, tõi Liam kuuldavale ohke. Tema käsi liikus sujuvalt läbi tema heledate juuste. Asetanud lahtised ümbrikud öökapile, tõusis noormees püsti, surus käed taskusse ja jalutas samuti välja, jäädes tüdruku kõrvale seisma. "Kas see tähendab, et sa ei ootagi midagi? Sa tahad, et see lõpeks samal hetkel kui lõppeb kool?" kergitas Liam enda kulme, pöörates enda sinised silmad ookeanilt Alexile.

Alex toetas ennast kätega vastu rõdupiiret, sulgedes silmad, kui ta kuulis Liami küsimusi. Iseenesest olid küsimused lihtsad, nõudes kas jaatavat või eitavat vastust, aga neidis ei tahtnud öelda midagi, mida ta võiks hiljem kahetseda.
Pööranud enda rohelised silmad Liamile, ohkas Alex vaikselt. Miks pidi enda mõtete väljaütlemine olema nii raske? "Ei. Lihtsalt ma tean, et ükskõik kuhu sa lähed, ümbritsevad sind seal kümned piltilusad tüdrukud, kes ootavad, et sa nendest välja teeksid ja end ainult neile pühendaksid. Ma mõistan seda, aga samas ... ma tahan, et ka mul oleks midagi oodata.. ma ei tahaks lõpetada seda ilusat muinasjuttu, kus me elame, aga miski pole igavene," lausus Alex kohati neid sõnu kiirelt ja siis jälle peatudes, hingates sügavalt sisse ja alles siis enda mõtted välja öeldes.

Liam sulges enda silmad, kui Alex rääkima hakkas. Nii et selles oli siis asi. Noormees asetas enda käed Alexi õlgadele ning keeras ta näoga enda poole, vaadates talle otsa. "Kuula nüüd tähelepanelikult," sõnas Liam, "ma olen huvitatud ja pühendunud hetkel ainult ühele tüdrukule ja see oled sina. Ma ei ole mitte kunagi varem ühegi teise tüdrukuga suhtes nii kaugele jõudnud. Mitte ükski teine tüdruk ei ole mind pannud tundma seda, mida sina minuga teed. Alex, sa oled eriline ja sama ilus kui mitte veel ilusam kui kõik need teised tüdrukud. Sa pead lihtsalt seda ka ise uskuma. Ma armastan sind täpselt sellisena nagu sa oled. Kas sa tead, mis ma ütlesin, kui sa esimest korda koolis avalkult minu juurde tulid, kui ma teistega koos olin? Ma ütlesin - Näete, sealt tuleb minu tüdruk ja hoidke enda käed temast eemale," muigas Liam, vaadates Lexile otsa, "see kõik võib igavesti kesta, kui me seda tahame. Kui sina seda tahad? Kas sa tahad, et see igavesti kestaks?" küsis noormees tasaselt.