My favourite spot

Daniela istus lugemissaali kaugemas nurgas mugava punase diivani peal, mille ees oli madalam laud. Selle peal oli lahti viis raamatut. Kolm neist oli tõeliselt paksud ja kaks pisut väiksemat. Dee ise istus diivanil rätsepistmes, tema õunaroheline sülearvuti süles. Ta trükkis sinna hoolega enda Kunstiajaloo uurimustööd, mis pidi kooli lõpuks valmis saama. Vahepeal ta peatus ning võttis läbipaistvast karbist mõne viinamarja, jõi natuke vett või lehitses raamatuid. Sandee tumepruune silmi varjasid mustaraamiga prillid, mida ta kandis ainult lugedes või arvutis olles. Ta kandis tavalisi siniseid teksasi ja lillelist lohvakat pluuset, mis paljastas tema õlad, kuid need olid tema paksude lahtiste juuste poolt varjatud.

OT: Brittany

Brittanyl oli seljataga järjekordne psühholoogi visiit ja seega otsustas ta pärast väikest teraapiat minna raamatukokku, kus on hea rahulik olla. Tavaliselt ei käinud Britu seal just eriti tihti, aga tänane oli erand. Tema elus toimub praegu nii palju muutusi ja lisaks sellele üritab neidis oma mälu täielikult tagasi saada, mõnikord on vaja lihtsalt rahulikku hetke enda jaoks. Jõudnud lugemissaali, mõtles ta, et diivan oleks mugav koht puhkamiseks. ,,Tohib siia istuda?" küsis ta nohikliku välimusega tüdrukult, kes seal juba istus ning läpakasse midagi toksis.

Daniela oli enda töösse vägagi süvenenud. Nagu alati. Ta lihtsalt võttis asju tõsiselt ja ta tahtis, et kõik oleks täiuslik. Pealegi kui ta midagi juba käsile võttis, siis tahtis ta selle sajaprotsendiliselt ka lõpetada. Küllap võib Dany't mingil määral perfektsionistiks nimetada. Ja see ei meeldinud paljudele, mis tõttu ta viibiski enamasti üksinda. Seega võpatas ta silmnähtavalt, kui keegi teda kõnetas. See oli Sandee'le suureks üllatuseks, et keegi tema poole viisakalt pöördus. Tõstnud enda pruunid silmad, mis olid hetkel prillide taga, tema ees seisvale tüdrukule, noogutas ta õrna naeratuse saatel, tõstes diivanil oleva viinamarjakarbi lauale.

Brittany võttiski võõra kõrval istet ning vaatas, mida tüdruk teeb. Mitte, et ta nuhkida tahaks või midagi, aga Britu lihtsalt polnud veel näinud kedagi, kes millegi sellisega koolis tegeleda viitsiks. Tavaliselt kirjutatakse uurimustöid ju kodus ja neidki viimasel minutil. ,,Kas sa oled uus?" küsis ta viimaks neiult, kes varem polnud Britule lihtsalt kooli peal silma hakanud.

Tüdruku küsimus ei tulnud Danielale üllatusena. See oli nii tavaline, et keegi teda tähele ei pannud. "Ei, ma ei ole uus. Ma olen Tree Hillis juba kuus aastat elanud," vastas Dany küsimusele nii nagu ta seda alati tegi. Kirjutanud lehekülje lõpuni, tõstis ta pilgu ekraanilt, silmitsedes neidu enda kõrval. Oleks viisakas ka ise midagi küsida, aga mida? Ahjaa, näiteks nime. "Ma olen Daniela, lühemalt Dany," tutvustas Sandee ennast, oodates nüüd huviga näitsiku nime teada saamist.

,,Brittany," tutvustas Brit end. Kuue aasta kohta oli Dani tõesti märkamatuks jäänud, isegi Brit ei olnud teda kordagi varem kooli peal näinud. Mida ta üldse vahetundide ajal teeb? Oli ta koduõppel?

"Meeldiv," lausus näitsik enda pehme häälega, vaadates veel viivu tüdrukule otsa ennem, kui laualt ühe õhema raamatu kätte võttis, hakates seda lehitsema. "Mitmendas klassis sa käid?" tundis tüdruk huvi, kui oli raamatu avanud kohast, kus üks kollane lipik vahel oli. Lasnud silmadega üle lehe, tõmbas ta arvuti lähemale, alustades uurimustöö uue peatükiga. Näitamaks Brittanyle, et ta on vastusest huvitatud, vaatas ta talle enda pruunide silmadega otsa, "ma ise olen Junior," naeratas Dany õrnalt.

,,Ma olen Senior," vastas Brittany. ,,Just sain ülikoolidest vastused ja ma sain New Yorgi ülikooli sisse." Sinna tahtis neidis minna ja ta oli väga õnnelik, et nad ta vastu võtsid. See on lihtsalt nii lahe, ta saabki oma unistused täide viia ja õeks õppima minna.

"Palju õnne. Mida sa õppima lähed?" uuris tüdruk, tundes selle võõra tüdruku üle tõesti siirast rõõmu. Nad käisid samas koolis ja seega olid nad siiski mingit moodi justkui üks suur koolipere, isegi kui Brittany ei ole teda kunagi märganud, on ta alati olemas olnud. Danielale meenus hetkeks see, kui Diana enda tulemused ülikoolist teada sai. Ta oli nii õnnelik olnud. Ja nüüd hakkab ta juba lõpetama. Uskumatu, kui kiiresti aeg läheb.

,,Õendust," vastas Brittany. ,,Ma sain haiglas ühe noormehega tuttavaks ja mul oleks vaja temaga rääkida. Äkki ma saan talle töövarjuks või midagi vahepeal." Ta ei olnud kindel, kas Sam oli arstipraktikant või midagi muud, aga kindlasti oli neiul plaan temaga ühendust võtta.

"Lahe. Mul õde on ka hetkel siin haiglas praktikal," lausus Dany ennem kui seda vaid enesele suutis hoida. Äkki on Brittanyl tahtmist midagi uurida või küsida. Dianal on kindlasti juba piisavalt praktikat olnud, et ta midagi kaasa oskaks rääkida. "On sul kahju ka siit koolist lahkuda?" uuris Dany kui jutt juba ülikoolile läks. Ega need eksamid ja lõpetamised ka enam kaugel pole.

,,Kes su õde on?" uuris Brittany. ,,Muidu natuke kahju on jah, aga unistuste nimel tuleb ohverdada ka," vastas ta tüdruku küsimusele. Dani õde Britu ei tundnud, isegi, kui ta võib-olla ehk teda näinud oli. Samuel oli ju see, kes haiglas põhimõtteliselt tema juures kogu aeg oli.

"Ta õpib ka õendust - Diana Paula Jimenez," lausus Daniela, kuulates Brittany vastust enda küsimusele. Samal ajal liikusid tema sõrmed nobedasti üle klaviatuuri, langedes täpselt õigetele klahvidele. Rida-realt pikenes tema uurimustöö, mis tähendas seda, et varsti on see valmis ja ta saab enda kunsiajaloo arvestatud. "Jah, unistuste nimel tuleb tõesti ohverdada," nõustus Dany. Aga vähestel on julgust seda teha.

,,See nimi ei ütle mulle midagi," lausus Brittany. Tõesti oli Diana talle võõras...kõigest nimi, nagu ta juba mõista andis. Tüdruk vaatas, mida Dani teeb ja oli õnnelik, et tal see uurimustööde kirjutamise aeg möödas on. Peagi algavad eksamid.

"Pole midagi. Aga ma olen kindel, et kui sa teda teaksid, siis ta meeldiks sulle. Ta on parim vanem õde keda endale tahta," muigas tüdruk, aga tema silmadest oli näha, et ta mõtles seda päriselt. Ta imetles Dianat. "Aga seda ütleks sulle ilmselt iga noorem õde," lisas ta juurde, vaadates naeratades Brittanyle otsa. Jamh, Sandee'l oli veel üks nädal kooli ja siis oli tal Juniori aasta seljataga. "Sul endal ei ole õdesi-vendi?" tundis Dee huvi.