Koridorigängsterid

Helena oli heas tujus, sest sai teada, et tema vend Samuel tuleb talle varsti külla. Tegelikult oli tal isegi ärgates hea tuju ja ta mõtles, et kuna ilus päev on ees, võtab ta oma kitarrigi kooli kaasa. Mõeldud, tehtud. Ta kandis seda endaga tundides, kuid nüüd, kus oli pikem vahetund ja koridorid olid praktiliselt tühjad, nägi ta võimalust pisut musitseerida. Tüdruk istuski koridori põrandale ja võttis kitarri, mängides sellelt oma lemmiklaulu, mille ta äsja ära oli õppinud ja hakkas ka laulma. Ta paistis täpselt nagu tänavamuusik, kes teeb selleks muusikat, et natuke raha saada, kuid Helena tegi seda koridoris selle pärast, et tahtis. Ta armastas seda.

OT: Jackson

Jacksoni jaoks oli see aga esimene koolipäev peale kuu pikkust eemal olekut kõigest. Nii õppimine, korvpall kui ka kõik muu oli jäänud täielikult unarusse. Nüüd oli Sonnyl umbes kolm nädalat, et jõuda teistele järgi esimesi töid. Awesome. Küllap sellepärast käis ta pikkade vahetundide ajal ühe õpetaja ruumist teise, kogudes spetsiaalsesse märkmiku puudutud päevadel läbi võetud teemad ning püüdes end järgmiseks 21 päevaks kuidagi ära jagada.
Täna jõudis Son lõppuks sellega lõppu ning võis vahetunnis veidikene rahulikumalt hingata. Noormees kõndis parasjagu mööda 3. korrust, et esimesest treppist alla kappide juurde minna. Kott kippus natukene raskeks muutuma. Korraga kostus tema kõrvu aga vaikne kitarrimäng ja peagi lisandus sinna ka õrn hääl. Loomulikult jäi Jackson sammu pealt seisma ning kikitanud enda kõrvu, pöördusid tema tumedad silmad seda kindlat inimest ja kitarri otsima. Peale mõnda sekundit ta leidis need kaks. Endamisi muianud, seadis poiss sammud noore muusiku poole. Esmapilgul tundus neidis tema jaoks võõras, aga küllap on seda praegu pooled tema tuttavad, sest Sonny pole neid juba pikemat aega näinud ning kopsupõletik tegi päris korraliku laastamistöö tema peas.

Helena ei pannud alguses tähelegi, et keegi tema juurde tuli, aga laulu lõpetanud, võpatas ta kergelt, kui nägi, et mingi kutt seal on. ,,Issand, sa ehmatasid mind," lausus ta. Kutti pikemalt silmitsedes taipas Helena, et temagi polnud seda tüüpi varem näinud. Ju siis oli uus kutt või midagi.

Jackson muigas õrnalt. Nüüd, kui ta oli näinud neidise nägu, tundus viimane talle isegi kergelt tuttav. Noormees küll ei teadnud kõiki siin koolis, aga mõni nägu oli talle ikkagi tuttav. Samas peale kuuajalist eemalolekut on tõesti raske vahet teha, kes on uued või lihtsalt tüübid, kellega pole Sonny ennist suhelnud. Küllap see tüdruk kuulus ka nende hulka. "Vabandust. Ma kipun seda tegema tõesti viimasel ajal," sõnas poiss endamisi turtsatades.

,,Ah pole hullu, sa võid siia istuda küll," ütles Helena. ,,Kas ma tean sind äkki kuskilt?" küsis ta siis. Kutis oli midagi tuttavlikku, aga noh, kust tema mäletab, kus nad ehk varem kohtunud on. Võimalik, et tegu on isegi tema klassivennaga, kes pole pikka aega koolis käinud. Igatahes oli ta nunnu.

Jackson naeratas tüdrukule kergelt, võtteski järgmine hetk tema kõrval istet. Kuna Sonny oskab ka ise suht hästi kitarri mängida, siis vaatas ta sekund-kaks hindaval pilgul pilli, mis oli väga hea ostuvalik tüdrukul. "Võimalik. Ma mängin kooli korvpalli meeskonnas ning käin vist sinuga isegi mõnes tunnis koos. Lihtsalt ma olin umbes kuu eemal koolist," kratsis Jack kergelt kukalt. Ta pole isegi kindel, mis tunnid tal täna on. Damn.

,,Miks sa nii kaua eemal olid?" uuris Helena, viies oma sinised silmad noormehe omadele. Mis ta nimi üldse oli? Võimalik, et neiu teadis ta nime, kuid ei suutnud nime ega nägu kokku viia, kuna siiani nad pole väga suhelnud ka.

"Ma olin haige - kopsupõletik," selgitas Jackson, tõstes enda pruunid silmad neidisele. Mis ta nimi nüüd oli? Kindlasti on ta seda ka varem kuulnud.. midagi Lenaga või hoopis Lota. Oehh.. nimed pole tõesti Sonny kõige tugevam külg. Parem jääb ta keeruliste murdvõrrandite juurde, kui püüab meelde jätta umbes viiekümne erineva inimese nime, kellega ta suhtleb heal juhul kord aastas.

,,Tore, et terveks said," naeratas Helena. ,,Mis su nimi on?" küsis ta. ,,Äkki siis meenub mulle, kust ma sind teada võin, sest su nägu on tuttav. Oled päris armsake." Helena kõverdas ühe jala ja tõstis kitarri enda kõrvale, et see teda rohkem ei segaks.

Jackson muigas kergelt. "Jackson, kuid kuna hüüdnimed on tänapäeval vägagi moes, siis eelistan ma kas Jacki või Sonnyt," lausus noormees. Tema pruunid silmad jälgisid hetkeks veel neidist, pöördudes seejärel koridori vastasseinale, mida kaunistasid üksikud plakatid. "Küllap olen ma sellepärast tuttav, et ma olen korvpallur," turtsatas poiss. Tüdruku viimased kolm sõna panid ta vaid õrnalt naeratama.

,,Võib-olla tõesti," lausus Helena ning naeratas samuti. ,,Mina olen Glee-klubi lauluplika jällegi," sõnas ta. ,,Aga noh, meeldiv mõnikord uusi tutvusi ka saada. Sul tüdruk on?" uuris uudishimulik neiu siis.

OT: Minu arust Jackson istus juba Helena juures maas

OT: Oiih, ma nati segaduses. Las ta istub siis....aga muudan eelmist või kirjutad ise midagi?

OT: Sa võid ära muuta

OT: Muutsin, keri ülespoole