And we meet again

Brit oli juba teist nädalat koolis, kuid mäluga olid endiselt probleemid, ehkki talle olid paljud asjad juba meenuma hakanud. Robertilt sai ta muidugi abi ega kahetsenud, et ta selle mehe poole pöördunud oli. Suhe Joe'ga oli ka lõppenud ja nüüd on nad vaid sõbrad, pealegi leidis Brit, et ehk olekski parem edasi liikuda. Neiu oli just lõpetanud oma koduste ülesannete lahendamise ning kuna matemaatika ajas juhtme kokku, otsustas ta pargis oma pead tuulutada. Jõudnud parki, nägi ta pingil tuttavat meest ja sammus tema juurde. ,,Samuel?" küsis ta mehe juurde jõudes, kuid neiu hääletoon oli siiski kõhklev, sest ei olnud kindel, kas ta mäletas mehe nime õigesti.

OT: Sam!

Mees oli üheks päevaks kodus ja kirjutas enda tööd. Kahjuks ei tahtnud see mitte kuidagi laabuda ja ta otsustas minna jalutuskäigule. Umbes 20 minutit sihitult ringi kõndinud avastas kutt end pargist istumas. "Jah?" uuris mees, kui kuulis enda nime. "Ee...Brittany?" üritas mees meenutada.

Brit noogutas. ,,Mina jah," ütles ta ning istus mehe kõrvale. ,,Ma ei arvanud, et sinuga veel kohtun, aga sa oskad üllatada," sõnas ta nagu muuseas. Haiglas hakkasid nad hästi läbi saama ja tegelikult oli tore tuttavaid nägusid näha. Vähemalt ei vedanud Britu mälu teda seekord alt.

"Kuidas sul siis mäluga lood on? Midagi meenub juba?" uuris Sam. Brittanyt oli mõnes mõttes väga huvitav jälgida, sest Samuel polnud iialgi suhelnud inimesega, kellel oleks mälukaotus olnud. Sellist praktikat haiglas veel polnud.

,,Paljud asjad on tõesti juba meenuma hakanud," vastas Brittany. ,,Aga ma hakkasin psühholoogi juures käima, sellest on palju abi olnud," seletas neidis. ,,Üldse on nii palju juhtunud ka vahepeal." Brittany oli kindel, et tänu Robertile taastub tema mälu juba üsna varsti ja ta mäletab jälle kõike. Siiski oleks see nagu millegi uue alguseks, sest neidise elus toimub juba praegu nii palju muutusi. Samas on ta kindel, mida ta pärast kooli lõpetamist teeb...eksamid ju ka varsti tulemas ja võib-olla on tal Samuelile veel mingi küsimus.