White paint.

Jessica avas aeglaselt oma silmad ning vaatas siis unesegaselt Sayerile otsa, saamata pihta, kus ta on ja miks ta on. Kätega juuksed üle pea seljale lükanud, ajas tüdruk end istuma. Veel hetke Sayerile otsa vaadanud, tuli talle kõik kenasti meelde. Tütarlaps turtsatas endamisi ning lausus siis nagu õnnelik laps kunagi:"Ma jäin magama." Ja oligi poolteist tundi või kaua see Sayer seda paviljoni valgeks võõpas nagu nalja mööda saadetud.

"Obviously," sõnas Sayer, silmitsedes unist Jessicat, kes ise nii õnnelik välja nägi. "Oli siis vähemalt magus uni või?" muigas noormees, tõustes püsti, et öökapil olev raamat tagasi riiulile asetada. Tema seda ei lugenud ja vaevalt Jessie seda praegu lugema hakkab.

"Ju vist," kehitas Jessie õlgu. Unega oli nagu oli. Koolihommikutel on see eriti magus. "Said sa selle...asja..maja, ei..ühesõnaga, värvitud?" küsis Jessica. Midaiganes Sayer ka nendes stiilsetes tööpükstes ei värvinud. See oli esimene kord, kui Jessie Sayd tööriietes nägi. Jeanette ringutas end kergelt ja pani siis sujuvalt oma käed ümber noormehe, kes, kui lõhna järgi otsustada, just duši alt tuli.

"See oli paviljon ja vastuseks sinu küsimusele - jah, ma sain selle värvitud. Eks homme peab uue kihi peale panema, aga tänaseks olen sinu päralt," lausus Sayer, hoides enda hallikasrohelisi silmi kindlalt Jessical, kes enda käed sujuvalt talle ümber pani. "Ega su linnaluba veel läbi ei ole?" küsis noormees, "pead sa üldse tingimata ööseks koju minema?"

Paviljon. Justjust, paviljon. "Linnaloaga on see teema, et," püüdis Jessie keerutama hakata, kuid ebaõnnestus, sest ei suutnud ühtegi keerdu välja mõelda. "Põhimõtteliselt, ega mind maha ei lööda, kui ma koju ei jõua," oli tütarlaps kindel. Kuna Albert helistanud ka polnud, et sõimata Jessiet, et too lubatust kauem juba väljas on, siis arvas Jessica, et see ei tapa teda, kui ta nüüd kodus ei vahi. Tervise poole pealt vaadata, siis vahet pole, kus ta teki all on. Pealegi, põletik on läinud ju, milleks ravida midagi, mida pole?

Sayer ootas huviga, mis selle linnaloaga siis on, aga vastust ta sellele ei saanud. "Tore, siis ma palun sind, et sa ööseks siia jääksid," lausus noormees. Seda muidugi juhul, kui Jessie ikka ise ka tahab jääda. Nii saaksid nad kauem koos olla, sest muidu peaks Say juba tüdrukut varsti koju saatma hakkama.

See palve kõlas nagu repliik mõnest üheksateistkümnendast sajandist pärit romaanist, kuigi sel ajal inimesed palusid ööseks jäämist veelgi lillelisemalt. "Meeleldi," vastas Jessie, naeratus näol. Kuidas ta saakski vastu olla sellele, et saab üle pika aja öö Sayeri käte vahel magada? Kurb oli muidugi see, et nad vara ärkama pidid - Sayer pidi siiski kooli minema, Jessie mitte.

Kena. Sellise suurepärase vastuse eest sai Jessica poisi poolt ühe kerge suudluse. Kuigi Sayer pidi tõesti hommikul kooli minema, siis Jessie võis ju rahumeeli siin edasi magada. Claire oli nagu nii juba Jessicaga harjunud ja seega ei oleks tal selle vastu midagi.

Kerge suudluse. Kitsi poiss, ma ütlen. Jessie lükkas endalt teki pealt ning sättis end siis kaksiratsi Sayeri sülle. Oma käed uuesti kindlalt ümber noormehe põiminud, sai Say pika ja kirgliku ent siiski õrna suudluse osaliseks. Rahumeeli edasi magada võis Jessie tõesti. Huvitav, kas Claire on hommikul kodus? Sayer väitis, et ta ema töötab kolmes kohas, aga naine on pea alati kodus, kui nad Sayeriga seal on. Samas, Jessie ema töötab ainult ühe koha peal ja on tavaliselt mitu päeva järjest ära - samas, Lisa töötab enamasti New Yorkis ka.

Sayeril ei olnud selle vastu midagi, et Jessica talle sülle istus ning ühe pika ja kirgliku suudluse andis. Mis saakski ühel poisil selle vastu olla. Poiss põimis enda käed ümber tüdruku piha ning vaatas talle otsa, kui suudlus läbi sai. Enamasti käib Claire hommikuti pesumajas tööl ja õhtul koolimajas. Tema kolmas töö on kohvikus, aga seal ei käi ta iga päev, vaid tal on kindel graafik. Seega ei ole ta kogu aeg kodust ära. Viimasel ajal on ta rohkem kahe esimese töö peal.

Jessica naeratas, kui Sayer talle otsa vaatas. Selle noormehe armastav pilk lihtsalt paneb naeratama. Jes lasi oma kätel Sayeri õlgadel puhata. "Kuuuuule, kuidas sul laulutunnid lähevad?" uuris Jessie, kellele äkitselt meelde tuli, et Sayer rääkis, et käib Alexiga pärast trenni kooli aulas laulmist õppimas ja õpetab vastutasuks Alexile kitarri. Kusjuures Jessica arvas, et Alex oskab kitarri. Eelarvamus, muud midagi.

"Küll sa millalgi mind kuulda saad ja siis võid mulle juba ise öelda kui hästi või halvasti ma laulan," muigas noormees. "Muidu Lexi sõnade järgi läheb täitsa enamvähem," kehitas Sayer enda õlgu, vaadates tüdrukule endiselt kindlalt otsa. Mõne kõrgema noodiga on endiselt raskusi, aga vähemalt püsib ta nüüd ilusti õiges viisis.

Enam-vähem ei kõla üldse positiivselt. See on umbes nagu 'käib kah' ehk need laulutunnid võiksid olemata ka olla. Samas, need võivadki olemata olla, Sayer nagunii ei kavatse end muusikaga tihedamalt siduma hakata. Vähemalt selliseid vihjed ta loopinud ei ole, samas, mine teda tea. Äkki üks hetk avastabki, et joonestamine pole päris see ja hakkab lauljaks. "Või nii," lausus Jessie,"loodetavasti see millalgi ei jää tulemata." Korra on Jessica Sayerit laulmas kuulnud ja see oli päris kole. Hääl oli okei, aga viisi ta ei pidanud. Say hääleulatusest ei tea Jessie midagi.

"Ei jää usu mind," lausus Sayer. Eks ta mingil määral oligi ju sellepärast laulmist õppima hakanud, et Jessicale laulda. Mis puutub tulevikku, siis tegelikult ei tea ju poiss isegi veel, kas saab üldse kuskile ülikooli sisse. Ja kui ei saa, siis mida ta üldse tegema hakkab? Logeleb aasta niisama ja proovib järgmine aasta uuesti? Või valib mingi uue suuna enda elule? Tegelikult on Rufus loonud kogu enda tuleviku sellele, kui ta saab New Yorki õppima, aga mis siis kui ei saa?

Vähemalt Sayeril on eesmärk, mille poole püüelda, mitte nagu Jessiel, kes ei tea üldse, mis või kes temast pärast keskkooli saab. Ta ei tea, mida oma eluga peale hakata. Jessica oli täiesti kindel, et Sayer saab soovitud ülikooli sisse. Miks ta ei peaks saama? Tark poiss on siiski. Ja kui ka ei saa siis..ehh, seda ei juhtu. "Kui sa minust paremini laulma hakkad, siis ma lähen muusikat õppima," lausus Jes otsustavalt.