White paint.

Sayer oli terve nädalavahetuse tegelenud sellega, et ehitas enda ema soovil ülesse väikese aiapaviljoni, mida naine juba aastaid endale soovinud oli. Nimelt jäi nende tagasihoidliku maja taha ka väikene aed, mida esmapilgul tänava poolt nähagi ei ole. Ja sinna ühte nurka, ühe vanema vahtra alla oli naine juba ammu ühte ilusat punase katusega valget aiamaja oodanud. Nüüd viimaks oli Rufus ülesse otsinud enda isa vanad joonised, neid kohendanud ja nende järgi selle valmis teinud.

Ja nüüd oli ta koolist koju tulnud, paar tundi õppimisele kulutanud ja siis enda pleieri kaasa haaranud, et paviljonile veel ilus valge värv peale kanda. Katuse lauad said juba enne ülesse panemist punaseks värvitud. Sayer jalutas maja taha, asetas kaks värvipotsikut murule ja kadus siis kuuri, kust tuli tagasi koos paari erineva pintsliga. Igaüks erisuurusega. Kükitanud maha, tegi ta ühe potsiku lahti ning hakkas värvi segama, et see peale kandes ühtlane jääks.

OT: Jessie

Jessical kästi küll pärast haiglast välja saamist mõned päevad vabalt võtta ja kooli mitte ilmuda, vaid selle asemel veel voodirežiimil olla, et täielik paranemine ikka kindel oleks. Püsimatu inimene nagu Jessica oli, ei suutnud neiu sellest kinni pidada ning kuna Alberti sõnul tegi värske õhk neiule head, lubas kasuisa tal siiski mõneks tunniks välja minna, tingimusel, et ta soojalt riidesse paneks, et neerud soojas hoida. Neerupõletik võib kergesti tagasi tulla, kui see juba korra olnud on.
Algul mõtles Jessie lihtsalt Eastside'il ringi vaadata, poest midagi head osta ja siis koju tagasi minna. Poes olles, tuli talle aga idee Sayerile külla minna.
Jõudnud Say koduukse taha, helistas ta uksekella. Uksele tulnud Claire saatis neiu tagaaeda, kus Sayer olevat. Kui Jessie Sayerit nägi, jäi ta hetkeks seisma, et välja selgitada, misasja see noormees täpsemalt teeb. "Hei," lausus ta Sayerile tuttava vaikse häälega oma tervituse.

Kuulnud tüdruku tuttavat häält, vaatas Sayer üle õla ning tõusis aeglaselt püsti, keerates end näoga Jessica poole. "Kas keegi mitte ei öelnud, et ta peab kodus voodis lebama ja tal on nii võimatult igav," muigas noormees, kallutades hetkeks enda pea ühele küljele. Käed vastu kulunud tööpükse igaksjuhuks puhtaks pühkinud, astus ta mõned sammud näitsikule vastu ning embas ta soojalt. "Tunned sa ennast siis tõesti nii palju paremini, et juba linnas ringi liigud?" tundis Rufus huvi, jättes käed ümber neiu ning vaadates talle otsa.

See "võimatult igav" sai muidugi sellepärast öeldud, et kui mõnel mehel kool lõppes, siis oleks võinud ju oma tüdruku juurest ka vähemalt natukesekski läbi hüpata. "Albert ütles, et värske õhk teeb ka head," lausus neiu, jättes ütlemata selle, et ta lubati välja ainult paariks tunniks ning see aeg hakkab juba kenast läbi saama. Emmanud kutti vastu, andis neiu talle Rafaello kommikarbi, mille ta poest "kaasa haaras". "Ma olen koguaeg end hästi tundnud, välja arvatud muidugi siis, kui ma sööma hakkan," lausus Jessie enda kaitseks. Söömise ajal ei saaks ka tegelt öelda, et ta end halvasti tunneks. Lihtsalt on selline tunne, et seesama toit tuleb kohe samast kohast välja, kust ta sisse topiti.

Jessica peaks hakkama juba harjuma sellega, et kui tal järgmine aasta 'võimatult igav' on ega siis Sayer kohe kohale ei lenda. Peab õppima endale ise tegevust leidma. "Okeey ja milleks mulle see kommikarp?" kergitas noormees küsivalt enda kulme. Mitte, et tal selle vastu midagi oleks. Loodetavasti ei saa tüdrukust selle haiguse tõttu buliimik või anoreksik.

Jessie ei mõista seda, miks ta peab harjutama end Sayerist eemal olema. Varsti nad lihtsalt ei saa koos olla nii palju, algul on raske, pärast harjub ära. Miks ta peab end praegu piinama? Teada, et tal on võimalus Sayga aega veeta ja seda mitte teha, on palju nõmedam kui teada, et Sayer on mujal. Võimaluse puudumine ON parem kui kiusatus. "Kas kõigel peab alati põhjus olema?" küsis Jessica, kallutades pea kergelt viltu. Tuli mõte, et toob oma kutile kommi, siis tuli. Lihtsalt niisama.

"Mmm....enemasti küll jah," muigas Sayer. Ta lasi neiu enda kätevahelt välja ning asetas kommikarbi eemale ühele kivile, mis piiras kiviktaimlat. "Igastahes pean ma ütlema, et hetkel mul just vaba aega ei ole, ma pean selle aiapaviljoni valgeks võõpama," sõnas noormees, viibates käega ehitise poole, millest ta mõne sammu kaugusel seisis.

"Sellisel juhul on see üks neist kordadest, kui põhjust ei olegi," kehitas Jessie õlgu. Selge siis, kui tuleb tuju Sayerile kommi viia, siis tuleb mingi suvaline põhjus välja mõelda. "Kaua sul sellega läheb umbes?" uuris Jessie,"või on sul pärast seda veel midagi teha?" See üllatusvisiit ei kukkunud just kuigi hästi välja ning pettumus oli Jessie näost selgesti välja loetav.

"Ma ei tea...," Sayer vaatas ehitist hindava pilguga, "...tund võibolla poolteist," pakkus ta esialgu. Oleneb kui kiiresti ja korralikult ta seda teeb. "Pärast seda ei ole mul midagi...veel. Aga ma loodan, et ma saan enda kauni tüdrukuga aega veeta," lausus noormees, vaadates tüdrukule otsa. See pettumus ei jäänud Rufusele sugugi nähtamatuks, aga tal ei olnud eriti midagi selle vastu ka teha. "Ära ole nüüd sellise näoga nagu ma oleksin su lemmikkaisukaru katki teinud," muigas Roof.

Jessica noogutas kergelt. Tund kuni poolteist silma järgi. Oookei. Ja pärast on Sayer väsinud ja kuna noormees on see, kes järgmisel päeval kooli läheb, siis tahab ta raudselt magama minna, vaatamata sellele, et ta on harjunud enne kooli nii paar tundi magama. "Ma ootan sind seni sinu toas, kui sulle sobib," pakkus Jes, tegemata märkusest, mis tema näo kohta käis, välja.

Seda kui väsinud Sayer on, näeb alles siis kui töö tehtud on. "Kui sul seal just väga igav ei hakka," kehitas noormees õlgu. Mis tal ikka selle vastu olla saab, et Jessie tema toas natuke aega üksinda chillib. Rufus võttis maast ühe värvipotsiku ja pintsli ning hakkas paviljonile värvi kandma. Mitte just kõige raskem töö, aga ranne jääb ilmselt valusaks.

Väljas kiskus lihtsalt jahedaks ja Jessie ei riskinud niisama tuimalt väljas seista. Eks ta natuke kartis, et satub jälle haiglasse tagasi ja ei saagi osariiklikest osa võtta. Jessica vaatas hetke, kuidas Sayer seda paviljoni värvis, kuid läks siis majja. Esikus jalanõud ära võtnud, läks neiu trepist üles, otse Sayeri tuppa. Alles seal võttis ta üleriided seljast. Kuskil poolteist tundi oodata. Jes oli kindel, et niimoodi nagu nüüd aeg venima hakkab, pole aeg varem tema jaoks veninud.

Sayer saatis tüdrukut silmadega, kuni too majanuka taha ära kadus. Kerge ohkega jätkas ta enda tööd. Et see kiiremini läheks, pani ta endale klapid pähe ja muusika tööle. Eriti kiirustas teda tagant mõte, et Jessie ootab teda üleval. Samas tahtis ta teha tööd korralikult. Iga minutiga jõudis ta siiski töö lõpule lähemale.

Rufusel kulus kogu paviljoni värvimisele kokku viis minutit rohkem kui poolteist tundi. Aga tulemus oli see eest ilus. Nagu nii peab homme teise korra veel üle värvima. Asjad kokku korjanud ja kuuri viinud, jalutas ta majja. Vahetanud enda emaga paar sõna, jalutas ta otse ülesse vannitupa, kuhu ta ennem juba puhtad riided ootele oli pannud. Kiire viieteistminutiline dušš, puhtad riided selga ja siis astus Sayer viimaks enda tuppa. "I am back," sõnas ta lühidalt, libistades enda mobiili ja pleieri lauale, kus vedelesid ka mõned tema õpikud ja joonistusasjad, mis ta kokku korjas ja sahtlisse pistis. "Nüüd oli sul piisavalt aega, et välja mõelda, mida sa üldse teha tahad," muigas Roof, toetades end vastu laua äärt.

Jessica oli selle pooleteise tunniga Sayeri toas veidi ringi vaadanud ja avastanud, et Sayeril on see raamat, mis tal parasjagu pooleli on. Seega puges ta oma kuti voodisse teki alla, sättinud omale padjad mõnusalt selja taha, alustas ta lugemist kohast, kus ta mäletas, et tal pooleli oli. Raamat ei pakkunud talle aga eriti pinget, mistõttu tema silmad seda lugedes vaevu lahti püsisid. Kuna tal aga midagi targemat teha polnud, katsus ta sellest raamatust lihtsalt läbi närida, kuid jäi siiski magama. Seega ei kuulnud ta seda, et Say lõpuks paviljoni värvitud sai, ja noormees sai seetõttu lihtsalt omaette rääkida.

Vaevalt oli Sayer enda lause ära lõpetanud, kui märkas, et Jessica magab rahulikku und tema voodis. Poisi näole ilmus kerge naeratus. Lausa patt tundus tüdrukut ülesse ajada. Siiski lükkas Rufus end laua vastast lahti ning jalutas voodi juurde, istudes selle äärele. Tõstnud raamatu Jessie käe alt välja, asetas ta selle öökapile. "Hey," sõnas Say peaaegu sosinal, asetades enda käe tüdruku õlale, "aeg ärgata," lisas ta pisut valjemalt, eemaldades paar juuksesalku tüdruku näolt.