Esimene praktikapäev

Diana oli nii õnnelik, et saigi Tree Hill Hospitali praktikale. Nüüd ei pea ta pikemat aega ka New Yorki minema ja näeb rohkem ka Samueli, kes on üks tema parimatest sõpradest. Naine jõudis juba varakult haiglasse ja vahetas seal riided. Ta pani selga valge kitli ning sidus juuksed hobusesabasse, et need talle ette ei jääks, siis asus ta juba tööle. Ta pidi olema traumapunktis ja tegelema nendega, kes esmaabi vajasid. Tema juurde aga sattus üks noor mees...

OT: Leon!

Theo oli Tree Hilli ka enda mootorratta transportinud. Ilmselgelt läks Brooklyniga siin kauem. Mees oli väga vihasena läinud sõitma ja enamus tähelepanu oli läinud kõigele muule, kui liiklusele. Mehele sõitis üks auto sisse, kes kohe. ka minema tõmbas. Awsome. Kutt polnud väga hulle vigastusi saanud, kuid vasak jalg oli verele tõmmatud ja verejooks ei tahtnud peatuda ka. Vasak kulm veritses ka, aga see oli väike asi.

Järgmisena leidis mees end haiglast, kus ta selgitas, et pole midagi viga.

,,Istu maha, sa vajad ikkagi abi," ütles Diana, hoides oma käsi mehe õlgadel, et ta ikkagi läbivaatuslauale istuks, hääles kõlamas hispaania aktsent. Ta otsis välja vahendid, et mehe haavad puhastada ning mõned plaastrid ja rulli sidet. Samas tuli kontrollida, et tal poleks peapõrutust või midagi.

"Minuga on kõik korras," protesteeris mees ja tõusis, kuid jalast lõi terav valu läbi, mis pani ta uuesti istuma. Teksade üks säär oli verest läbi imbunud ja kleepus nüüd raskelt naha külge. Vastik.

Diana muigas. ,,Ma arvan, et seda juttu võid sa küll oma emale rääkida," lausus ta. Nähes mehe jalga, sai naine aru, et on parem, kui ta pikali heidab. ,,Parem heida pikali, mul on tunne, et su jalg on tõsisemalt viga saanud ja võib õmblusi vajada."

Mehe poolt sai naine prntsuskeelse vandumise osaks. Theo heitis siiski pikali. Ta oleks parema meelega läinud Brooki juurde praegu, naine oskas selliste asjadega tegeleda.

Diana ei saanud aru, mida võõras mees talle ütles, sest ta ei osanud prantsuse keelt. Ta keris ettevaatlikult mehe teksade sääre üles, et vaadata, mis seisus tema haav on. Jep, õmblusi oli vaja. Naine otsis seinakapist mõned süstlad, tuimesti ja õmblemiseks vajalikud vahendid ning asetas ka need enda kõrvale väikesele metallist lauakesele. Seejärel asus ta mehe haava puhastama.

Puhastamine pani haava justkui tuikama. Pea hakkas ringi käima sellest kahtlasest tundest. Theo surus hambad tugevalt kokku, et mitte jälle sõnavalingut naise poole saata.

Diana nägi hetkeks mehe nägu, kui haava puhastatud sai. ,,Ole mureta, sa ei tunne seda enam," lausus ta rahulikult ning täitis süstla tuimestiga. Varsti süstis ta selle mehele ja jäi ootama, kuni see mõjuma hakkab, valmistudes samal ajal haava õmblema.

Theo ei vastanud midagi. Varsti kadus osa tuikamisest ära, tuimesti hakkas ilmselt toimima. Theo tahtis haigast võimalikult kähku minema saada. Mine sa tea, kuhu Brook jälle joosta tahab.

Diana hakkas mehe haava õmblema. Sellega ei läinudki väga kaua ja kui ta oli õmblemisega lõpetanud, pani ta haavale plaastri ja sidus selle kinni. Õnneks ei pidanud niite enam välja tõmbama, sest need on mingid uuemad ja hävivad ise, kui haav on kokku kasvanud. ,,Kuidas su pea on?" küsis ta siis, kui hakkas juba mehe veritsevat kulmu puhastama.

Mees oli üllatunud, et nii kiiresti saadi haav kinni. "Peaga on kõik korraa," oli Theo kindel. Ta tahtis seda. ka teada, kus ta motikas on. Too paistis olevat korras vähemalt nii palju, kui mees mäletas.

,,Hästi," ütles Diana. ,,Ei valuta ka?" küsis ta siis mehe kohale kummardudes, et tema kulmudele plaastrid panna. Naise rinnas olev nimesilt jäi täpselt patsiendi silmade ette rippuma. Äkki peaks ta ikkagi päevakeseks jälgimisele jätma? Peavigastused on ju tavaliselt tõsisemad. Oleks vaja arstiga vist seda arutada.