Õhtune sörk

Kell lähenes umbes seitsmele ning päike oli veel mõnusal kõrgusel, valgustades nii Tree Hilli tänavaid kui ka soojendades nahka. Lõpetanud tänase päeva varem, jõudis Robert koju enne enda vennalapsi, otsustades teha täna mõnusa sörgi rannas. Viisakamad riided mustade dresside vastu vahetanud, haaras psühholoog esikukapi pealt iPodi ning peagi oli ta juba tänaval ja liikus mõnusa jooksusammuga Wrightsville ranna poole. Mees jõudis sinna umbes veerand tunniga. Päris liiva peal ta joosta ei tahtnud, sörkides selle asemel laudteel. Rand oli mõnusalt tühi, vähemalt praegu ja nii suures ulatuses kui Rob suutis seda näha.

OT: Scott

Kuna Scotler elas peaaegu rannas oli temajaoks juba äärmiselt loogiline igal õhtul ja hommikul mõne kildine ring joosta. Mugavad dressid, ning maika peale visanud oli ka mees rannas, ning kasvatas kiirust laudteel, kust keegi lähenes. Scott aga hetkel sellega tegeleda ei viitsinud, ning seetõttu ta oma samme pigem jälgis.

Roberti tavaline jooksuring oli umbes 10 km, mille ta läbis alla kahe tunni. Väiksema vahemaaga pole mees kunagi leppinud, isegi mitte enda südame pärast. See oli tal küll nõrk, aga rahulik pikamaa sörk muutis seda tugevamaks. Nagu ka ujumine, millega ta veel tegeles, kui mitte nii palju kui varasemas nooruses. Rob märkas vastu tulevat meest, astudes liiva peale. Tema samm küll aeglustus, aga ta ei jäänud seisma. Kui mees jõudis lähemale, tundis psühholoog kiirelt ära Scotti, kuid ei teinud temast välja. Pole vaja mingit üleliigset draamat.

Scott aga ei saanud siiamaani aru, kes talle vastu oli tulemas, ning antud hetkel teda see ei huvitanud ka. Mees sättis oma hingamist, ning kiirendas siis natukene veel. Pole mõtet aeglaselt uimerdada, ning pärast kiidelda, kui vormis sa oled eksole. Sörkida võivad isegi vanamutid - mees näita taset.

Märganud ees märjemat kohta, hüppas Robert tagasi laudteele. Scotti ei õnnestunud tal vältida, mis tõttu pidi mees seisma jääda, et mitte mehega kokku põrgata. Sellegi poolest oli Scott sunnitud põikama teelt liivale. Juhul kui ta ei taha just psühholoogist üle joosta.

Scott aga ei kavatsenudki eemale põigata, et mehest mööda saada veel enam, kui ta märkas kes seal on. ''Noh, nüüd oled piisavalt mees, kui Nessi lähedal pole?'' Peatus Scotler kiirelt, ning jäi Robist vaid mõne sammu kaugusele. ''Kao teepealt eest ahv,'' lausus ta veel lühidalt, ning kallutas oma pead mõlemale poole.

Robert turtsatas kuuldavalt Scotti sõnade peale. Tegu on endiselt sama ülbe poisikesega, kes ta oli aastaid tagasi. Mehe rohelised silmad jälgisid korvpallurit, kuni viimane seisma jäi. Bioloogiat pole ta endiselt selgeks saanud, sest ilmselgelt ei suuda ta vahet teha inimesel ja ahvil. "Mul on samasugune õigus olla selle tee peal kui sul, seega miks sa ei võiks ise korraks liiva peale astuda ja oma teed edasi käia," sõnas psühholoog rahulikult. Loomulikult võiks ta ka ise järgi anda ning mööduda Scottist mööda liiva, aga ta tahtis teada, kui kaugele tüüp läheb selle pisiasjaga.

Korvpalluri silmad olid üsna kindlalt Robertil, ning kui too veel ennast õigustama oli hakanud pööritas Scotler oma silmi. ''Mina ja sinule teed andma? Sa oled vahepeal puuga pähe saanud või midagi?'' Jätkas ta ülbitsemist, ning astus mehele sammu lähemale, nende vahel oli ainult üks sammuke veel.

Robert maigutas kergelt suud. Mehe rohelised silmad püsisid korvpalluril, kelle ego on tõesti liiga suureks paisunud. Samas tüüp oli juba keska ajal selline olnud. "Pigem oled sina meil siin liiga kõvasti palliga vastu pead saanud, sest sa näed ainult ennast ja enda soove. Aga maailm ei keerle ümber sinu ega talita ka sinu soovide järgi," lausus psühholoog tõsiselt, laskamata ennast häirida Scotti ülbitsemisest ega sellest, et nende vahel oli vaid sammukene ning varsti võib minna vabalt löömaks. Mehe viimase lause ridade vahelt võis vabalt välja lugeda, et Robbiele ei meeldi, et Scott uuesti Vanessa ümber tiirutab.

Scotleri pilk püsis kindlalt mehel. ''Kule, mind ei huvita absoluutselt sinu arvamus, ning veel enam sinu mõtted. Targem oleks sul oma suu kinni panna, ning minekut siit teha, enne kui sa nii peksa saad, et su need põnnid seal kodus sind ka ära ei tunne. Ehk teengi neile teene, kui sinusuguse õpetusest päästan.'' Arutles mees muiates edasi. Ei teda ei huvitanud absoluutselt see, mida Robert temast arvas - ilmselt polnud see ka teda mittekunagi varem huvitanud. ''Tree hillis olen mina see ainuke ja igavene kulda väärt number seitse. Seega saan mina siin kõik mis ma tahan - ja sinul ei saa ühtki kobinat selle kohta olla. Sina oled ju meil mingi pointless psühho siin, kes teiste meeste naisi landib.''

Robertit huvitab kindlasti kordades rohkem Scotti egotsemine ja ülbitsemine. Ta ei teinud mehe ähvardamisest väljagi, aga kuulnud tema järgmisi sõnu, tõmbusid psühholoogi käed kergelt rusikasse. Õnneks suutis Rob ennast hästi talitseda. "Pigem oled sa üks väike poisikene, kes elab enda suures õhulossis, ega taha kuidagi maa peale tulla. Kunagi tuleb aeg, mil sa kukud alla ning siis on maandumine väga valus. Pealegi pole Vanessa mingi asi, millega sa saaksid eputada," lausus Robert otsekoheselt välja.