Look, who we've got here!

Wade istus välikohvikus ja jõi kohvi ning luges hommikust lehte. Ta oli varem töökotta läinud, aga seal polnud ausalt öeldes hetkel midagi teha ja üks kohv ei teinud paha. Mees üritas keskenduda ajalehele, kuid ta pea oli täis teisi mõtteid ja raske oli nendega lehte lugeda.

Jessie oli paar päeva tagasi haiglast välja saanud ja seega viibis ta nüüd palju värskes õhus. Ta jalutas niisama mööda eastside'i ringi, kuni välikohvikuni jõudis. See kaks nädalat põhiliselt vee peal elamist oli ta organismi nii sassi ajanud, et see ei tahtnud enam eriti tahket toitu vastu võtta, aga sööma ta pidi. Seega oli tema lemmikroaks hetkel puljong. Omale tassi puljongit tellinud, võttis Jessica istet ainsal vabal istekohal, kus mingi mees lehte luges. Kuna Jessie oli algklassilaps sel ajal, kui ta Wade'iga aega veetma oli sunnitud, et tundnud ta meest üldse ära. Sellest oli siiski kümme aastat möödas, kui nad viimati nägid.

Mees voltis ajalehe kokku ja märkas, et üks tüdruk oli istunud ta lauda. Oota, ta meenutas nii väga...Kas sai olla? Wade küsis :"Ega te juhuslikult Kanadas pole millalgi elanud?" Ta tahtis kindel olla enne, kui hakkas pakkuma, et tüdruk on Jessica. Oh, olid alles ajad. Jessica tahtis kodu mängida, aga Wade oli põhimõtteliselt juba täiskasvanud inimene.

OT: üöüöäöüö, Jessie on vendadega üles kasvanud. Teda ei huvitanud nukud ega muu säärane, vaid autod. ;D Peitust ja tagaajamist meeldis talle ka mängida. Ta tegeles sel ajal aktiivselt maastikuvibuga.

Jessie võttis lonksu kuumast puljongist. Oiii, kuidas ta makaronidest ja kartulitest puudust tundis. "Eeh," jes tegi peas kiire arvutuse ning vastas siis,"kümme aastat tagasi küll jah." Too mees ei tundunud talle endiselt tuttav. "Miks te küsite?" uuris Jessica. Neiu võttis uue lonksu oma puljongist.

OT: okei

"Ega su ema juhuslikult Lisa West ei ole?" meenutas mees nime. Tüdruku nimi oli mingi hästi tuntud USA's, kuid Wade'ile ei tulnud see kohe meelde. Aastaid oli möödas ka päris palju. Tüdruk meenutas lihtsalt nii palju Lisa't. Mees ei saanudki aru, et oli läinud sina peale üle. Sai loota ainult, et tüdruk oli see, keda mees arvas olevat.

Kanadas elades oli ta ema Lisa Hill, olles abielus James Hilliga, aga jaa, nüüd on ta ema Lisa West. Jessica noogutas. Sellest, et Wade teda sinatas, vaatas Jessica mööda, saamata sellest arugi. Ta on harjunud sellega, et teda sinatatakse. "Kuidas te mu ema tunnete?" küsis Jes.

OT:Su tegelasel on nii paganama segane ajalugu

"Ma olen Wade, ma ei tea, kas sa mind mäletad. Ma käisin onuga paar korda Kanadas külas. Mu onu tundis su ema, nad olid päris head sõbrad," rääkis mees. Naine oli isegi onu matustele tulnud. Wade märkas, et tüdruk oli nii kaame, oli kõik ikka korras?

OT: Mina ei teinud, Jason on süüdi. xD Aga minu jaoks on kõik arusaadav.

Wade. Ta on seda nime varem kuulnud. Kanadas külas. "Sinaaa," venitas Jessica süüdistavalt,"sa oled nii palju muutunud." Välimuselt just. Loodetavasti ka iseloomult, sest Jessie täitsa mäletab, kui vastumeelsed talle lapsed olid. Kui mitte kõik, siis Jessie küll. Kaame? Njaa, Jessica tahtis süüa, aga organism neiuga sama meelt ei olnud.

"Mina? Vaata ennast. Rüblikust täitsa naiseks kasvanud," lausus mees. Ta mäletas küll, kuidas Jessica vedas teda, et lähme, jookseme võidu ja mängime peitust. Wade ei viitsinud varem ringi joosta ja väikestega tegeleda, nüüd ta aga oli kindel, et tahab isaks saada.

"Igavesti ei lasta laps olla jah," muigas Jessica. Nüüd meenusid Jessicale ka need korrad, kui ta väiksena Wade'i endaga peitust ja kulli mängima kutsus, aga Wade polnud nõus ja seetõttu hakkas Jessica teda Paha-Wade'iks kutsuma. "Mis sind Tree Hilli tõi, Paha-Wade?" uuris Jessica, näol kerge muie, kui ta noormehele antud hüüdnime mainis.

"Paha-Wade?" küsis mees ja hakkas naerma. Right, see hüüdnimi. "Ma olen koguaeg Tree Hillis elanud. Vähepeal olin NY's, aga nüüd tegelen autotöökojaga," rääkis mees. "Ja sina? Millal Kanadast kõrini sai?" küsis Wade. Ta polnud eriti Jessicast peale külaskäike kuulnud. Onu aeg-ajalt midagi mainis.

"Või nii. Autotöökotta pole mul kunagi asja olnud, ilmselt seetõttu polegi ma sind siin varem näinud," mõtiskles Jessica. Ta võttis uue lonksu puljongist, tundes, kuidas see vedelik kõrist alla minna ei taha. Aga Jessie ei anna alla. "Ausalt öelda ei ole mul Kanadast kunagi kõrini saanud, aga ma ei tea, mis põhjustel, aga ma pidin sealt kümme aastat tagasi ära kolima. Elasin Washingtonis, siis Miamis, siis New Yorkis ja siis San Franciscos ja kaks aastat tagasi sai siia kolitud," loetles Jessie kohti, kus ta elanud on.

"Sa kasutad siis ilmselt kondimootorit," järeldas mees. Või käis teises töökojas. "Sa oled siis palju näinud ka. Ma tahaks aeg-ajalt jälle NY's elada, see oli kiire elutempoga," rääkis mees. Wade'ile ei jäänud märkamata, kuidas Jessica lonksates nägu kergelt krimpsutas. "Kehva puljongi said või?" uuris mees.

"Oleneb," muigas Jessie,"takso on ka sõber ja kui vaja, siis kasuisa sõidutab ka mind." Vahel käis isa tööasjus Tree Hillis ja siis sai tedagi niivõrd-kuivõrd ära kasutatud. "Näinud olen ma tõesti palju, aga ma tahaks veel. Ma olen nii palju reisimas käinud, aga paljut ma ei mäleta," rääkis tütarlaps. Mehe viimase küsimuse peale Jessica turtsatas:"Mu organism on kahe nädalaga nii sinnasamusesse keeratud, et mitte miski ei taha sees püsida."