O Happy Day!

Heatujuliselt, nagu Helena juba päeva alguses olnud oli, tuli ta koju, sest teadis, et tema vend tuleb ka lõpuks ometi. Ümisedes oma lemmiklaulukest astus neiu tuppa ja asetas oma kitarrikoti nurka. Koolikoti pani ta kitarrikoti kõrvale ja kuna oli reede, ei pidanud ta hakkama koduseid ülesandeid tegema. Ta oli lihtsalt nii excited ja happy, et ei suutnud kuidagi oma venda ära oodata.

OT: Sam, dearie

Mees sõitis kodu poole enda kasutatud Lexus LS 460's. Noormehel oli ikka veel vänge arstirohtude lõhn küljes öisest vahetusest ja ta polnud jõudnud veel duši all käia. Olgugi, et mees oli ülikoolis esimest aastat, pandi neid juba teisest poolaastast ka haiglatesse abisse. Põhiliselt tegid nad õetööd, lihtne võimalus riigil raha kokku hoida. Samuel astus autost välja, võttis pagasiruumist ühe väiksemat sorti kohvri ja tagaistmelt sülearvutikoti ja astus majja, mille uks oli õnneks lahti.

Helena kuulis kellegi tuttavaid samme ning lippaski siis ukse peale, hüpates vennale sülle, et teda kõvasti kõvasti kallistada, laskmata mehel kohvreidki maha panna. Ta oli nii väga teda juba igatsenud. ,,Sam," lausus ta õnnelikult.

Sam kaldus natuke tahapoole ja kohver kukkus käest. "Rahu, rahu, Helena," naeratas noormees ja kallistas õde vastu. Kaua nad polnud üksteist näinud...Kolm nädalat? Neli? Sam käis New Yorgi ülikoolis ja ei sõitnud iga nädalavahetus koju, NY's oli ka päris palju tegemist. "Sa mind sisse ei kutsugi?" uuris Sam, kui oli enda kohvri jälle kätte haaranud.

,,Aga uks on ju lahti," muigas Helena. ,,Ja kui tahad, võin su kohvreid ka kanda. Meil saab siin lõbus olema, eks?" Köögist oli tunda ka mõnusat küpseva biskviidi lõhna. Ema just tegi kooki poja kojutuleku puhul, kuid see lõhn ajas ka Helenal suu vett jooksma.

"Ei, ei...Ma saan enda kohvritega ise hakkama," oli nooruk kindel. "Mis me siis täna ette võtame?" küsis Samuel ja tõukas jalanõud jalast. Ta tahtis emale ka tere öelda, aga ta praegu rääkis mobiiliga. Okei, hiljem sai ka suhelda. Sam hakkas enda toa poole kõndima.

,,Paistab, et sööme kooki, sest emps praegu küpsetab," vastas Helena. ,,Aga praegu," alustas ta juba uut lauset ning heitis siis pilgu aknast välja. Nii ilus ilm oli. ,,Praegu lähme välja tsillima. Võin kitarri ka kaasa võtta ja siis ma võin sulle laulda. Muidugi mul on sulle päris palju uudiseid ka rääkida."

"Okei, välja siis," nõustus mees ja niipea, kui jõudis enda tuppa, lasi kohvril maha kukkuda, pani läpaka lauale ja oli kohe valmis õue minema. Ta oli praegu teksapükstes, valges T-särgis ja hallis pusas. "Mida näiteks?" uuris Sam uudiste kohta.

,,Koolis on uus huviring...mingi Glee klubi või midagi sellist," vastas Helena. ,,Ja ma liitusin sellega, see on nii awesome. Ja siis ma tutvusin ühe sophomore'iga, ta on uus ja ma nagu kinda...juhatan teda ja tutvustan talle kooli. Ta ei kohane veel kuigi hästi."

"Mingi laulukas siis, right?" meenutas mees. "Kes too uus on? Let me think, mõni kutt?" pakkus Samuel laia muigega. Helena üritas alati endale peikat leida, nagu oleks see elu eesmärk, pubekaiga, küll see ka möödub.

,,Ei ole, ta on tüdruk," vastas Helena. ,,Aga ta on väga häbelik alguses. Noh, kui sul mingi huvi on, siis muidugi võin ma teid ju tuttavaks teha, sest ma arvan, et sa arvad, et ta on ilus." Poissi otsis Helena ka ja ühega ta kohtus küll...selgus, et see oli tema klassivend. Kahjuks ei jõudnud nad veel numbreid temaga vahetada, aga sellest ei olnud Helenal meeles vennale praegu rääkida ka.

"Ehh...Ta on siis ka mingi 17, right? Otsin ikka rohkem endavanuseid," vastas mees. "Sa ei pea matchmakerit mängima, väike Cupid," muigas Samuel ja läks neiu tuppa kitarri järgi. "Kuidas sul muidu läheb?" tahtis vend seejärel teada.

,,Ma arvan, et sa ei pea seda küsimagi, sest mind tundes sa tead, et mul läheb hästi," vastas Helena. ,,Aga 3 aastat ei ole ju nii suur vanusevahe, ta saab niigi varsti 18. Aga sinu kord uudist rääkida, ma tahan teada, kuidas sinul ka läheb."

"Yeah, ma käin ülikoolis, tema on minu jaoks tehniliselt illegaalne," turtsatas kutt. "Mina...Ma elan rahulikult," muigas noormees. Tegelikult oli ta paar kuud tagasi endale täis peaga lasknud tatoka teha, siis veel pidutses endiste klassikaaslastega. Koolis läks muidu hästi.

,,Me jõuame järgi, okei, mina jõuan ennem, aga see selleks," muigas Helena. ,,Ja milline su rahulik elu New Yorgis siis välja näeb?" uuris neiu ja võttis oma kitarri, hakates õrnalt selle keeli sõrmitsema. Muusikat ta armastas.