Üks ilus kevadine päev...

"Mhm, täpselt nii," noogutas Carmel asjalikult, jälgides Jacksoni uut viset, mis ülla-ülla sisse lendas. Ei usuks küll eriti, et see tüüp siin kuu aega kopsupõletikuga kodus vedeles. Need ju täiesti puhtad visked. Järgmine kapten? "Oh, no-no-no," viibutas Melly enda nimetissõrme, "my bro is pro in my eyes, so take your words back," muigas näitsik, kuid ilmselt mõtles ta mingit osa nendest sõnadest ka päriselt. Zac on tema super vanem venna ja keegi tohi öelda, et ta on koba. Isegi kui see on vaid naljaga öeldud. That's the Woods' Spirit.

Jackson muigas kergelt, vaadates otsa Carmelile, kes oli temast tunduvalt lühem. Jahm, korvpallurite eripära - nad on kõik mingi kaks meetrit pikkad. Hiiglased nagu tema ema talle üks päev ütles söögilaua taga, sest noormees on hakanud jälle pikkust juurde viskama ning sööb ka sellepärast väga palju. "Make me," muigas Sonny. Palli uuesti enda kätte võtnud, patsutas ta seda hetkeks vastu Carmeli pead ning lennutas seejärel korvi poole. Taaskord puhas tabamus.

"Ou, i will," lausus Carmel, sirutades ennast nii pikaks kui ta vähegi sai. Jacksonile ta küll järgi ei jõua, aga natuke pikkust sai ikka juurde. Ta hüples poisi ees, et palli endale saada, aga selle asemel sai ta poisi poolt õrna matsu vastu enda pead ja siis lendas pall j ä l l e puhtalt korvi. "Huvitav, millest te korvpallurid küll toitute," raputas Melly enda pead. Saanud palli nüüd enda kätte, jalutas ta Jackson juurde, jäädes tema ette seisma, pall kaenla alla. "Nii," hingas Carmel sügavalt välja, "nüüd mängime me kaks-kahele korvi ja kui mina võidan, siis võtad sa enda sõnad tagasi ja kui sinda võidad siis....?" selle lause lõpetamine jäi Jacksoni teha.

Jackson hakkas lõbusalt naerma, kui Carmel korraga tema ees keksima hakkas. Nii tore oleks praegu tüdrukule öelda 'jupats' ning seda umbes kakskümmend korda korrata. Awesome. "Mmmm.. süsivesikutest, süsivesikutest ja veel kord süsivesikutest," vastas Jack tüdruku küsimusele, pöörates enda tumedad silmad talle. Pall oli kindlalt Carmeli käes, seega ristas poiss lihtsalt enda käed rinnal. Pakkumise peale muigas Sonny kavalalt. "Küll ma midagi siis välja mõtlen," sõnas ta neidisele lähemale kummardudes ning napsates tema käest palli.

Süsivesikud? Jamh, neid peab tema küll pigem jälgima kui kuhjaga sisse sööma. Treener lööks ta vist maha kui ta korraga kõvasti kaalu hakkaks tõstma. Kuigi samas tegi ta ka palju trenni. Seega ju siis pidi see kõik lihtsalt tasakaalus olema. "Fine," lausus Carmel poisi sõnade peale. Kuigi muidugi oleks parem mängida, kui sa juba tead, mis siis saab, kui sa peaksid koba olema ja pähe saama, mis tundus üsna tõenäoline. "Khm," köhatas Melly, "ausam oleks, kui tüdruku käes oleks pall. Kas sa ei leia?" küsis Car, jalutades poisist mööda platsi keskkohale, kust mäng alguse pidi saama.

Sportlastel samas oodatakse, et nad sööksid ennast erinevaid süsivesikuid ja kaloreid täis, et mänguks jaguks nii jaksu kui ka vaimset tööd. Alati ei saa ometi sama plaani järgi mängida. Teatud situatsioonid nõuavad kiiret ümber kordineerimist ja head tiimitööd. Tõstnud enda tumedad silmad Carmelile, muigas Sonny õrnalt. "Sellisel juhul peaksin ma laskma sul ka võita, sest ma olen siiski härrasmees, aga seda õnneks ma ei tee, kuid palli võid küll saada," turtsatas noormees. Paari põrkega lendas pall neidise poole.

"Ei lase mul võita," sõnas Carmel kindlalt, püüdes palli kinni, kui see pärast paari põrget temani jõudis. "Much better," noogutas ta heakskiitvalt, vaadates poisile lõbusalt otsa. Ega tal tegelikult väga aimu ei olnud, kuidas see nende väike duell välja peaks nägema. Aga noh, küll saab hakkama. Mel sättis end keskringi juurde, mida oli vaevu platsil veel näha, ning asetas ühe jala ette, põrgatades soenduseks mõned korrad. Nüüd jäi üle vaid oodata, et Sonnie kohale tuleks.

"Ega mul pole seda kavaski," muigas Jackson. Teinud kiire kõrvale põike pingi juurde, kus olid tema asjad, jõi ta paar lonksu vett, et suruda alla taaskordne köhahoog. Pudelile korralikult korgi peale keeranud, pööras noormees ennast ringi ning kerge sörgiga läks tagasi Carmeli juurde. Jäänud neidise vastu seisma, silmitsedes Carmeli tumedaid silmi. Nüüd jäi üle oodata vaid neiu poolset märguannet ja mäng võis alata.

Kui Jackson tagasi neidise juurde jõudis, vaatas Carmel talle hetkeks otsa ja naeratas. Okey, let the game begin! Tüdruk alustas ilusti, suutes isegi koba peale kaks korvi teha, aga siis juhtus see, et noormees sai palli endale ja see saigi Mellyle saatuslikuks, sest selle pro käest oli võimatu seda tagasi saada. Ükskõik kui palju ta ka ei pingutaks. Siiski mängles näitsiku suul lõbus naeratus ja kohati võis kuulda ka tema naeru. Ega ta ei lootnudki väga võita, aga proovida ju võis.