Üks ilus kevadine päev...

Üle mitme nädala oli viimaks Jackson saanud majast välja. Nimelt haigestus ta raskelt ning pidi veetma tõesti üle kümne päeva kodus voodis. Võib kõlada mõne jaoks meeldiva puhkusena, aga mitte noormehe jaoks. Esiteks talle pole kunagi meeldinud olla haige, teiseks igatses ta kooli ja kolmandaks ei saanud ta mängida korvpalli. See spordiala on talle iga nädalaga aina kallimaks saanud. Juhul kui ta algul ei sallinud seda ning liitus vaid meeskonnaga sellepärast, et Nate seda palus, siis nüüdseks on asjad drastiliselt muutunud. Kahjuks pidi ta viimased kolm nädalat eemal olema ning oli see tõttu veidikene nõrk ja vormist väljas. Küllap sellepärast võttis poiss enda esimesel vabal päeval, mille ta veetis majast väljas, suuna Rivercourti, kaasas enda oranž korvpall, millele ta oli saanud kunagi ammu nii mõnegi NBA mängija autogrammi.
Seljas mustad dressid ning kaasas lisaks pallile veel väike rätik, joogipudel ja enda muusikamängija, mille küljes olevad kõrvaklapid täitsid vaikuse noormehe kõrvades, kõndis Jackson reipal sammul korvpalliplatsi poole.
Pudeli ja rätiku asetas ta pingile, kõrvaklapid jättis pähe, taustaks mängimas kohalik kuulsus VersaEmerge, liikus poiss palli põrgatades platsil oleva vabaviske joone juurde, lennutades palli kenasti korvi. Yeah, it's good to be back.

OT: Carmel

Carmel oli teisel pool jõge, sest käis endale CD Alley'st uut muusikat ostmas. Tema saagiks langes Lily Alleni viimane plaat It's Not Me, it's You, mis tegelikult anti välja juba aastal 2009. Huvitaval kombel oli Melly eile enda plaate korrastades avastanud, et tal on see album puudu ja esimese asjana oli ta enda sammud CD Alley'sse vedanud. Sealt võis tõesti kõike leida. Koju minekuks oli ta valinud tee, mis viis mööda jõeäärt otse sillale. Sinna tee peale jäi ka Rivercourt. Kuna Carmel oli möödunud ühest väikesest putkast, mis juba end hooajaks valmis oli seadnud, siis ostis ta endale sealt ühe kolme palliga jäätise, mida käes hoides ta mööda jõeäärt tatsas. Korviplatsile lähenedes märkas ta juba kaugemalt, et seal on keegi ees ja kui ta lähemale jõudis, ei suutnud ta enda silmi uskuda, "ohoh, keda ka väljas näha on," tervitas Mel Jacksonit, "ma tahaks tõesti teada, mis on su vabanduseks, et sa enda nägu üldse koolis pole näidanud, rääkimata korvpallist," lausus Car, sättides end väljaku kõrval olevale pingile istuma, pruunid silmad Jacksonile viidud. Nad ei olnud küll mingid parimad sõbrad, aga Mel on alati poisiga hästi läbi saanud ja kui teda koolis ei olnud, siis märkas Carmel kohe tema puudumist.

Jackson sörkis aeglaselt pallile järgi, võttes selle enda kätte. Seda mõnusas tempos põrgatades tegi noormees läbi mõned kergemad harjutused, et ennast mitte väga kurnata. Ta on siiski pikalt olnud eemal ning poisi tervis hakkas vaikselt tagasi tulema. Isegi läbi Selena hääle, mis laulis talle uue laulu sõnu kõrva, kuulis Jack tuttavat häält. Palli korvi lennutanud, tõmbas Sonny ühe kõrvaklapi peast, pöörates enda tumedad silmad Carmelile. "Hei," tervitas ta Meli. Palli uuesti enda kätte saanud, lonkis noormees neidise juurde, istudes sinna samma pingile. "Ma olin haige. Kopsupõletikus kui täpsem olla," ütles Jackson tüdrukule tõtt. Juhul kui tegu oleks olnud gripiga, oleks poiss olnud jalul mõne päevaga, aga kopsupõletik niitis ta korralikult jalust. Vähemalt polnud tema seisund nii hull, et ta oleks vajanud haiglaravi.

"Ei kõla just eriti hästi," lausus Carmel, viies enda pruunid silmad platsilt Jacksonile, "oleks ma teadnud, oleksin sulle supi ja puuviljadega ukse taha tulnud," muigas näitsik. Vähemalt oli poiss nüüd terve ja sai jälle kooli tulla. "Tuled uuel nädalal kooli ka?" uuris Mel, mõeldes selle all ka korvpalli. Melly sõi enda jäätist edasi, kuigi ega teise ees ei ole eriti viisakas süüa, aga mis sa ikka teed. Kui ta juba ostis, siis tuleb ära süüa.

"Ma ei tea, kui väga oleksin ma suutnud neid küll süüa, aga seltskonna vastu poleks mul küll midagi olnud," muigas Jackson vaikselt. Toonud kuuldavale paar kuiva köha köhatust, mis sarnanesid tõesti paberi käristamisega, võttis noormees enda veepudeli, juues sealt paar lonksu vett peale, mis tegi olemise paremaks. Ta oli küll tervem, aga mitte täiesti terve veel. "Ma arvan küll. Kui ma olen veel paar päeva eemal, siis Nathan viskab mu lihtsalt välja meeskonnast," turtsatas Sonny, pöörates enda tumedad silmad Carmelile.

No jah, aga nüüd oli poiss juba vist tervem ja enam ei ole väga mõtet enda seltskonda pakkuda. Ju siis teinekord, mitte et Carmel tahaks, et Jackson jälle haigeks jääks. "No kui sa kuskilt endale mõne uue haiguse korjad, siis sa võid mind enda seltskonnaks lugeda," lubas tüdruk sõrbaliku naeratusega, tuues hetk hiljem kuuldavale turtsatuse. "Nathan küll kedagi meeskonnast välja ei viska," oli Melly kindel, "pealegi on tal pärast lõpetamist nagu nii meeskonnast ainult riismed alles," nentis Mel.

Kahjuks on kopsupõletikuga selline jama, et see võib jääda korduma teatud juhtudel, näiteks kui immuunsüsteem on väga nõrk või kui tekkisid mingid jäädavad tüsistused. Viimaste kohta saab noormees teavet alles järgmine nädal, kui ta on täielikult terveks saanud. Hoiame seega pöidlad pihus, et ta selle täielikult ja ilma ühegi tüsistuseta läbi põdes. "Loodame, et seda ei juhtu," muigas Jackson õrnalt. "Mitte, et mul oleks midagi sinu seltskonna vastu, aga nii pikalt ma küll enam eemal ei taha olla," lisas noormees kiirelt, et Carmelile ei jääks muljet, nagu poiss ei salliks teda. Tegelikult oli Mel tema silmis täitsa lahe plika, ainult nad ei suhtle nii palju kui võiksid. "Seda küll. Mina, Nick, linnapea kaksikud, veel paar freshmani ja nagu rohkem hetkel vist polegi. Suurem osa võistkonnast on siiski seniorid," noogutas Sonny nõustuvalt.

"Muidugi oleks väga tore, kui sa enam ei kaoks kuhugile nii pikaks ajaks," noogutas Carmel, hoides endiselt enda pilku poisil enda kõrval. "Loodame, et Ravensid on siiski järgmine aasta sama tublid kui nad siiani olnud on," lausus Mel. Kui poistel läheb hästi, on neil vähemalt keegi, kellele tantsida. Ja pealegi annab see rohkem motivatsiooni ka kisakoorile. "Mida sa tegid üldse kodus kõik see aeg?" uuris näitsik muiates. Tavaliselt kui Mel haige on, siis suudab ta kodus püsida kõige kauem viis päeva. Edasi läheb juba nii igavaks, et anna abi. Temal on vähemalt õde ja vend, kes talle seltsiks saavad olla ja uudiseid toovad, aga Jackson on ju ainuke laps.

Jacksoni pruunid silmad jälgisid mõnda aega Carmelit, pöördudes seejärel uuesti platsile. Enda käed olevat korvpalli põrgatas noormees vaikselt. Sellist 'puhkust' ei tahaks ta küll korrata. "Loodame, et nad on isegi paremad," muigas Sonny, silmad uuesti Carmelit jälgimas. Tüdruku küsimuse peale turtsatas poiss endamisi, tõustes pingilt püsti ning astudes mõned meetrid palli põrgatades platsi keskpunkti poole. "Viisin ennast kurssi 19. sajandi realismi kirjanikega ehk lugesin põhiliselt Dostojevskit, Stendhali ja Turgenevit. Kirjanduse õps andis mulle vist rohkem lugemist kui teile, kes ta käisite ilusti koolis," sõnas korvpallur lõbusalt.

Mnja, veel paremad olla oleks muidugi eriti hea tunne. Kuigi praegune meeskond oli juba üsna tugev, mis siis kui seda veel paremaks teha? Carmel sõi enda jäätist, hoides pilku Jacksonil, kes tema kõrvalt lahkus ja platsile suundus. "Oijah," oigas tüdruk, "tunnen kaasa. Isegi haigel lapsel ei lasta tänapäeval enam puhata," raputas Melly enda pead stiilis kuhu-see-siis-kõlbab. Õpetajad võivad ikka vahepeal väga tüütud olla.

Juhul kui nad ei saa olla paremad, olgu nad kasvõi sama head, aga mitte halvemad. Samas nagu vana teada tarkus ütleb - alati saab paremini. "Turgenevi ja Stendhali vastu polnud mul midagi. Dostojevski valmistas mulle suuremat peavalu, mis tähendab, et minu toona olev peavalu muutus kolm korda hullemaks," muigas Jackson. Pööranud enda tumedad silmad korvilauale, viskas ta palli selle poole, saades puhta korvi.

"Yeah, tean seda tunnet. Dostojevskit on tõesti raske lugeda, aga mulle hakkas see raamat isegi lõpu poole meeldima. Ma ei tea, võibolla olen ma ainuke hull," turtsatas Carmel ning pistis viimase vahvli tüki suhu, pühkides enda sõrmed ja suu ära salvrätiga, mis ennem ümber jäätise vahvli oli olnud. Pärast seda leidis salfakas enda koha näitsiku pükstetaskus. Melly tõusis pingi pealt püsti ning astus platsile just siis kui poisi pall puhtalt korvi lendas. "Noh, haige inimese kohta oli see küll üks super hea vise," lausus Mel ning võttis palli enda kätte, sest see veeres nii kutsuvalt tema poole. Tatsanud Jacksoni juurde, vaatas ta korvi poole ning raputas enda pead. Astunud umbes kuus sammu ettepoole, lasi ta palli lendu. See ei läinud küll nii ilusti sisse kui poisi oma, aga siiski kukkus ta läbi rõnga.

"Ma sain ka lõpuks temast aru, kui ma olin raamatu umbes kolmandat korda uuesti läbi lugenud," muigas Jackson. Tema pruunid silmad jälgisid Carmelit, kes võttis palli enda kätte ning tegi ühe korraliku viske. Noh tüdruku kohta korraliku. Neidise kommentaari peale naeratas Sonny õrnalt. Püüdnud palli peale viset kinni, jäi ta kisakoori tüdruku kõrvale seisma. "Tüdruku kohta oled sa ka päris osav või oli see lihtsalt üks õnnelik juhus," sõnas korvpallur lõbusal toonil.

"Kolm korda? Kuule ma ei imesta, et sa nii kaua haige olid. Iga normaalne inimene jääks sellest haigeks," turtsatas Carmel ja naeris, hoides enda pilku poisil, kes palli taas enda valdusesse oli võtnud. "See oli see, kui su vanem vend on korvpallur, aga perekonnas teisi poisse pole. Ja siis ei jää sul muud üle, kui tema noorema õena pead sa koos temaga kossu mängima," seletas Melly, "mis siis, et 99% mängudest võidab tema," turtsatas näitsik.

"Kindlasti oli Dostojevski see, kes hoidis minu haigust kindlalt enda peos ning analüüsis mind kui pisikest putukat luubi all," muigas Jackson. Tema tumedad silmad jälgisid hetkeks Carmeli, pöörates seejärel pilgu korvile ja lennutades palli sujuvalt läbi rõnga. Haige kohta oli ta tõesti väga hea. Küllap lihtsalt õnnelik juhus. "Ainult 99%? Oehh.. pole ime, miks ta nii koba on. Isegi tema jupatsist õde on 1% juhtudest temast parem," vangutas Sonny lõbusalt pead.