Üheksas aprill!

"Natuke muteerunud kujul ainult?" küsis Jes, mõtiskledes selle üle, mida Sayer temaga teha plaanib. Say on ilmselt igasuguste inimestega kokku puutunud ja seega teab, kuidas keda lohutada. Vaatamata sellele, et Jessica näeb kõiges midagi positiivset, ei saa ta iseenda lohutamisegagi hakkama, teistest rääkimata.

"Võibolla," kehitas Sayer enda õlgu, "ma ei oska seda veel öelda," lausus ta muiates. Küll ta juba midagi selle Alenaga peale hakkab, et too enam nii....mitte Alena ei oleks. Kohendanud kotti enda õlal, jalutas Roof tüdruku kõrval edasi, türuku käsi peos. Oli täitsa mõnus niimoodi kindel partner käekõrval jalutada.

"Mine tea, siis ei julgegi teda sinu juurde lasta," muigas Jessica. Alena peaks kodus olema praegu. Ei, muusikakoolis on. Vist. Mõlemal juhul oleks tore, kui ta enam tujust ära pole, sest see rikuks ka Jessie meeleolu ära. Hetkel tundis Jes end väga hästi - õhtune jalutuskäik trennist maja poole, mis peaks olema tema kodu. Igati meeldiv, eriti koos faktiga, et tema kõrval on temale kallis inimene, käsi kindlalt tema peos. Jalutada ei olnud enam palju, teeots, mis Hillide residenti viib, on vaid mõnekümne meetri kaugusel.

"Kas sa tõesti arvad, et ma teeksin sellele väikese tüütusele midagi halba?" küsis Sayer manades esile suured küsivad silmad, mis ta suunas Hillide majalt tüdrukule. Ta ei suutnud endiselt harjuda veel selle maja avaruse ja suurusega. Vähemalt osaks ta seal nüüd vägagi kergelt liikuda, et mitte ära eksida. "Sul on keegi kodus ka?" uuris Say nii igaks juhuks.

Jessie pööritas silmi. Vist peab hakkama iga oma lause taha, mida ta tõsiselt ei mõtle, "nali" ütlema, sest tundub, et muigest ei piisa. "Ei arva ju," lausus Jes kulmu kortsutades. Ilmselt annaks natuke nõu või midagi. "Ummm..." Jes mõtles hetke ning jätkas siis oma mõttelendu valjult,"ema peaks olema, Albertist ma ei tea midagi, Alena ei tohiks olla, Jasoni kohta ei tea ka öelda, Marc ja Mike on raudselt kodus."

Sayer sai suurepäraselt aru, et tegu ei ole tõsiselt mõeldud lausega. Pigem tõlgendas Jessica tema nägu valesti. Ühesõnaga rääkisid nad teineteisest mööda. "Selge pilt," lausus noormees tüdruku loetelu peale. Tegelikult ei olnudki ta tüdruku teiste vendadega eriti suhelnud. Ainus, kellega ta suhtles oli Jason.

Jessica ise ka oma teiste vendadega ei suhelnud ja viimasel ajal on Jason ka "kadunud". Peakski ükspäev vanema venna rajalt maha võtma ja temaga kasvõi ainult niisama lobisema. Jes ja Say jõudsid Hillide residendini. Otsinud kotist võtme, keeras tüdruk majaukse lukust lahti. Ta lasi sayeri ees majja. Võtnud üleriided seljast ja need esikusse jätnud, kiikas neiu korraks elutuppa, kus Mike Xboxiga mängis ja ema kõrval miskit tikkis. Jessie tervitas viimast rõõmsalt. Saanud teada, et toit on ahjus ja saab kohe-kohe valmis, läks neiu oma tuppa. Ta tühjendas oma spordikoti ning istus siis oma diivan-voodile. Alles nüüd tundis ta, kui väsinud ta on. Hetke Sayle otsa vaadanud, ajas neiu end püsti, sammus noormeheni ning kallistas teda tugevalt.

Sayer järgnes tüdrukule ning astus peagi Hillide residentsi, tervitades Jessica eeskujul tema ema. Peab endast ikka hea mulje jätma, right? Tüdruku järel teisele korrusele läinud, sisenes Roof Jessie tuppa, jäädes ukse lähedale seisma. Noormehe silmad jälgisid tüdrukut, kuni too oma spordikotti tühjendas. Kui näitsik diivanile istus, mõtles seda ka Say teha, aga ennem kui ta isegi ühte sammu jõudis astuda, oli Jes hoopis tema juures ja kallistas teda tugevalt. Reageerinud sellele, põimis ta enda käed ümber neiu.

Igasugused mõtted selle kohta, et ta nüüd Sayeriga koos oma kodutöid tegema hakkab, olid meelest läinud. Isegi kui need oleksid meeles, ei viitsiks ta nendega nagunii jamada. Keegi ei kontrolli ju seda, kas need on tehtud või ei, mis see ikka teeb, kui ühel päeval tegemata jäävad? Jessie lõdvendas haaret Say ümber nii, et sai kutile otsa vaadata. "Sa lihtsalt ei viitsinud koju passima minna või oli sul siiatulekuks mõni kindel eesmärk?" küsis Jessie.

"Kas soov enda tüdrukuga aega veeta ei olegi siis piisav eesmärk?" küsis Sayer, kergitades enda kulme, vaadates samas tüdrukule otsa, näol soe naeratus. "Ja üldsegi rääkisime me minu arvates õppimisest, neiu Hill," lausus poiss, kallutades pea kergelt ühele poole viltu ning muiates laialt. Ega ei viitsiks eriti küll, jah. Ainult et pärast on veel mingid süüdistused, et Sayeri pärast on tüdruk koolitöö unarusse jätnud.

Jessie tegi nägu nagu ta mõtleks pingsalt selle üle, kas selline soov on piisav eesmärk või mitte. "Noooh, ma ei tea, mul ei ole kunagi tüdrukut olnud," lausus Jes lõbusalt naeratades. "Olgem ausad," muigas Jessica,"sa viitsid neid kodutöid teha sama palju kui mina." Äkki ikka peaks ära tegema? No üldse ei viitsi. Ja raudselt, nii kui õpiku lahti võtavad, siis tuleb Jessie väike kasuvend ja teatab, et söök on valmis.

Sayer pööritas tüdruku targutamise peale enda silmi ning naeris kergelt. "No, kui sulle peaks kunagi mõni tüdruk tekkima, siis ma loodan, et ma olen ikka esimene, kes teada saab," muigas Rufus, lastes enda kätel tüdruku puusadele vajuda. "Oleneb, kui palju sa neid teha viitsid. Ega minu poolest võib need tegemata ka jätta," kehitas noormees enda õlgu.

Kindel, et Sayer sellest ikka teada tahaks? Päris valus laks poisi egole ju, kui tüdruk ta teise tüdruku vastu vahetab. Kuna enamik õpse kodutöid ei kontrolli, siis leidis ka Jessie, et võib need tegemata jätta. Iseenda jaoks kodutööde tegemine ei olnud Jessica jaoks piisav motivatsioon nende tegemiseks. Täna kasutaks ta nagunii julmalt seda ära, et Sayer tema juures on, mis tähendab seda, et mingit kasu ta nende tegemisest nagunii ei saaks. Jes libistas oma käed Sayeri õlavartele ja hammustas kergelt huulde, kuuldes, et keegi jookseb trepist üles. "Meid kutsutakse sööma," muigas Jessie, avades oma toa ukse just sel hetkel, kui Mike koputama hakkas. Kohkunud poiss ei saanud sõnagi suust. Jes turtsatas. "Jah, Mike, me kohe tuleme," lausus Jes oma kasuvennale ja saatis teda pilguga, kui too ukse pealt kadus. Seejärel vaatas neiu hetkeks Sayle otsa, enne kui oma silmad sulges ja kikivarvukile tõusis, et noormehele põgus suudlus kinkida.

Sayer muigas, nähes Mike'i kohkunud nägu. Vaene väike. Ka Sayeri silmad jälgisid väikest poissi, kuni too silmapiirilt kadus, pööranud enda pea siis tagasi Jessicale, sai ta hetk hiljem ühe põgusa suudluse osaliseks. Suudelnud tüdrukut hetkeks vastu, tõmbus ta eemale jättes ainult tema käe endale pihku. "Lähme siis, ei saa ju lasta neil oodata," lausus Rufus, viibates käega ukse suunas justkui öeldes, et tüdrukud ees.

"Seal küll keegi kedagi ei oota," lausus Jessica ning suundus kööki. Trepi peal tuli Marc vastu, taldrik ja klaas käes. Mike oli end juba elutoadiivanile teleka ette sättinud ja sõi õhtusööki ning ema maandus ka üsna kohe oma kasupoja kõrval. Jessica võttis köögikapist kaks taldrikut, millest ühe andis Sayle. Ahjukartulid ja kana olid ahjust pliidi peale tõstetud. "Iseteenindus," mainis Jes, minnes sahtli kallale, kust kaks kahvlit ja kaks nuga võttis. Asetanud need lauale, läks neiu külmiku kallale. "Mida sa juua tahad?" küsis Jessica Say poole vaadates.