Teeny-Tiny Birthday For a Teeny-Tiny Girl

Liz tõstis vaid hetkeks kutsikalt silmad, kui Sierra kööki jalutas. Tal oli enda uue silmarõõmuga piisavalt tegevust. Kui Melody naases ja kutsika nime teada tahtis, vajus Lizzie mõttesse, "hmm....who you gonna be...." mõtiskles tüdruk, tõstes koera endale nii sülle, et sai tema pruunidesse silmadesse vaadata. "Ma ristin su.....Smokey'iks," sõnas näitsik viimaks. See nimi sobis kokku tema kasukaga ja hetkel liikus ta venivalt nagu suits.

Jasoni rohelised püsisid mõnda aega veel Sierral, püüdes midagi neidise olekust välja lugeda. Midagi juhtus seal köögis tema ja Joe vahel, aga noormees ei hakka seda asja surkima, kui just neidis talle sellest rääkida ei taha. Kui tüdruk eemale tõmbus natukene, pöördusid Tommie silmad Lizardile ning ta muigas õrnalt. Tüdruk oli pisikesest karvapallist tõesti vägagi vaimustuses. Nad olid armsad koos.

"Smokey," kordas Sierra, "i like that name," noogutas tüdruk, sirutades enda käe välja nii, et kutsikale pai sai teha. Tead, rööviks ära selle looma kohe. Kõlab hea plaanina? "Kuule, keda me siia veel oodata võime, mitte et me juba eriti lahedad külalised ei oleks," muigas Sierra, "Sayer nagu nii ja Alex ka? Keegi veel?" uuris Melody jutujätkuks, viies samal ajal hetkeks pilgu köögi poole.

Lizard naeratas Sierrale ning lasi unisel kutsikal rahulikult ennast tüdrukule sülle kerra tõmmata, et enda magusat und jätkata, millest ta ülesse aeti. Liz tõi Melody küsimuse peale kuuldavale turtsatuse. "Nii lahedad kui te Jasoniga ka ei oleks, kutsusin ma veel Sayeri, Alexi ja Brittany pidi ka tulema," vastas Lizard, parandades enda istumist, et mugavam oleks. Kõige parem on ikka natuke Danieli peal lösutada. "Joe," hõikas ta venda, "kas Britt tuleb ka või ei?" tahtis ta teada. Siis teab kuna alustada.

Sayer oli pargis Alexiga kokku saanud ja seega tulid nad Lizardi sünnipäevale koos. Tegelikult oli neli kingitus ka koos nii et imelik olekski kui nad erinevatel aegadel tulevad. Kingituseks olid nad teinud siis ühe laulu ja ostnud suure karbi, mis oli täidetud Kinder Country šokolaadidega, mis olid Lizzie lemmikud juba aastaid. Ta ostis neid alati kui poes käis või koolis puhvetisse sattus. Nüüd saab endale mitme kuu tagavara. Nad jalutasid Milestone'ide kortermaja juurde ning sisenesid trepikotta. Viimaks avasid nad õige korteri ukse ning Say lasi Lexi enda ees sisse. "Tervitused ja ma loodan, et me väga palju hiljaks ei jäänud," lausus Rufus, eemaldades enda üleriided ja jalanõud.

Väikese hilinemisega, kuid siiski kohale jõudnud, läks Brit Lizzie juurde ja kallistas teda. ,,Palju õnne siis, suur tüdruk," ütles ta ning ulatas kingituse. Lõpuks nägi ta ka Joe'd...üle pika aja. Tal oli selgelt meeles Sayeri soovitus, et Brit Joe'ga räägiks ja seda tüdruk plaaniski. ,,Kus Joe on?" küsis ta siis. ,,Mul on talle üks jutt."

Just siis kui Smokey oli enda silmad sulgenud ja tüdruku süles rahulikult hingama hakanud, avanes uks ja sisse astusid Alex ja Sayer. Sellepeale kargas koer püsti ning jooksis ukse juurde, jäädes uutest tulijatest ohutusse kaugusesse. "Parem hilja kui mitte kunagi," muigas Lizzie ja ajas end diivanilt püsti jalutades enda sõprade juurde, et neid kallistada. Ja siis sisenes korterisse ka Brittany nii et Lizard sai enda küsimusele vastuse. "Aitäh ja tänud, et tulid," kallistas Liz Brittanyt, võttes kingituse vastu. "Ta on köögis. Ja kui sa juba sinna lähed, siis aja ta siia tuppa ka," sõnas tüdruk, pöördudes siis jälle Sayeri ja Alexi poole.

Brit noogutas ja läks siis kööki. ,,Joe," ütles ta vaikselt ukse peal seistes. ,,Mul on sulle üks jutt, otsime privaatsema koha, sest muidu on siin liiga palju kõrvu." Keegi ei pidanud ju pealt kuulama, kuidas nad omavahelisi asju arutavad, aga Brit tahtis lihtsalt teada, mis nende suhtest saab. Joe ju kaugenes temast ja see oli valus. Mis üldse edasi saab?

Sayer ulatas Lizziele karbi šokolaadidega, lisades juurde: "Alex kirjutas sulle ühe laulu ka." Poiss naeratas tüdrukule sõbralikult ning jalutas siis edasi teiste juurde, võttes istet tugitoolis, mis veel vaba oli. Silmanud väikest siberi husky kutsikat, muigas ta kergelt. Lizard sai lõpuks ometi enda kaua tahetud koera.

"Hei, Brittany!" tervitas Joe neiut. "Okei, läheks...Minu tuppa? See on suhteliselt helikindel," vastas noormees. Ta aimas, et nüüd tuleb midagi halba, sest 'me peame rääkima' oli peaaegu alati halva enne. Joseph lootis siiski, et mitte midagi halba polnud tulemas.

,,Okei, tule," ütles Brit ja hakkas ees minema. Jõudnud Joe tuppa, istus Brit poisi voodile ja vaatas talle silma. ,,Tead, ma tahaksin küsida, mis meist saab," ütles ta siis. ,,Sa ainult kaugened ju. Sa isegi ei helista mulle enam. Mis toimub?"

Joe sulges ukse enda taga ja kuulis juba esimest lauset. "Ma ei kaugene, lihtsalt viimasel ajal on jälle mõni probleem üles tõusnud, muud midagi," rääkis noormees ja läks ning kükitas neiu ette. Ta ei tahtnud Brittanyle halba, kuid ei taibanud, et seda ta ainult tegigi.

Brit kortsutas kulmu. ,,Probleem? Mis probleem? Miks sa mulle ei räägi? Sa tead, et võid mind usaldada." See probleemi-jutt ei kõlanud just kuigi usutav, aga Brit tahtis asjades selgust saada. Kõik oli nii segane praegu.

"Mitte midagi olulist. Unustame selle. Mul on kahju, et ma sulle helistanud pole, aga ma üritan selle kõik sulle heastada. One way or another," rääkis noormees edasi, võttes tüdruku käe enda omade vahele.

,,Joe, palun ole minuga aus," ütles Brit ja hoidis Joe käest kõvemini kinni, võideldes samal ajal pisaratega, mis silma kippusid. Mees selgelt keerutas ja neiu sai sellest aru. ,,Lihtsalt...ütle ausalt, mida sa üldse tunned minu vastu? Armastad sa mind?" küsis ta.