Öine retk.

Hmm...uus algus kõlab palju tõotavalt. Vanessa vaatas Scottile hetkeks otsa ennem kui enda klaasi vastu tema pudelit lõi. Millegi pärast oli tal nii kerge näha muutusi enda juures, aga Scott tundus talle ikka see saama noormees, kes aastaid tagasi ta Tree Hilli maha jättis. Võtnud klaasist väikese lonksu veini, pööras ta enda pea kuu suunas. Naiivsest Nessast oli küll asi kaugel, aga samas ei saanud öelda, et ta ka väga palju muutunud oli. Elukogemus oli lihtsalt juures.

Scott tõstis oma pudeli huultele, ning rüüpas sealt täpselt paraja lonksu, et oma tekkinud janu kiirelt kustutada. Ka noormehe silmad olid liikunud kuule, mis vastu veepinda vastu peegeldas, ning nii öö palju valgemaks muutis. Seda vähemalt merel. ''Sa ütlesid, et sa oled mu karjääril silma peal hoidnud, eksole. Aga miks sa minuga siis ühendust ei võtnud, kui käis meediast läbi, et ma tagasi Raveniks tulen?'' Uuris ta silmi tagasi neidisele pöörates.

Vanessa kehitas enda õlgu ning tõstis veiniklaasi suule, võites seega endale vastamiseks aega. "Ilmselt samal põhjusel, miks sina minuga kordagi pärast enda lahkumist kontakti ei otsinud. Ja, mida ma oleksingi pidanud sulle siis ütlema? Palju õnne?" sõnas naine küsivalt, viies enda pilgu Scotile. "Sa ilmselt ei kujuta ettegi kui mitu korda ma pärast sinu lahkumist telefoni järgi haarasin, et sulle helistada. Aga ma ei suutnud...," turtsatas Nessa ning tema näol oli sunnitud naeratus. Nüüd oli tal lihtne mehe kõrval seista ja temaga rääkida. Nüüd, kus valu südames oli ammu unustusse vajunud, tuletades end ainult nendel harvadel juhtudel meelde, kui meenus mõni kallis mälestus.

Scotleri silmad olid liikunud veepinnalt Nessale, kui ta oma viimase lausega alustas. ''Heh, ja mina nagu loll ootasin su kõnet. Ma ei vahetanud isegi oma numbrit sellepärast ära, et ma lootsin, et sa võtad minuga ühendust. Aga see selleks.'' Tõstis ta uuesti oma pudeli huultele, ning kinnitas silmad kaugemale veepiirile. ''See on nii irooniline.'' Tuli ettevaatlikult üle kuti huulte.

Vanessa hammustas tugevalt huulde, et mitte välja öelda neid sõnu, mis noormehe lause tema keelele kandis. Ta lahendas olukorra ühe malbe naeratusega ning tühjendas siis enda klaasi paari väikse lonksu võrra. "Ju meil kummalgi ei olnud siis nii suurt vajadust teineteise järgi, et helistada või üldse huvi tunda teise käekäigu kohta," kehitas Nessa enda õlgu. Irooniline oli see tõesti.

Scott hingas vaikselt, ning äärmiselt rahulikult sisse. ''Nii see pidi minema,'' sõnas ta kiirelt lõpetuseks, ning tühjendas seejärel oma pudeli. Maandus nurgadiivanile istuma, ning viis silmad Nessale. ''Aga räägi mulle millega sa üleüldse tegeled. Vaevalt sa ennast ainult koolile pühendad.'' Kortsus mehe kulm õrnalt, kui ta uue pudeli avas.

Vanessa ei öelnud muud, kui noogutas vaevu märgatavalt, viies enda silmad Scotile, kui too nurgadiivanile maandus. "Ma harjun vaikselt jälle sellega, et olen tagasi Tree Hillis. Naudin elu ja elan ühe päeva korraga. Eks näeb, mis siis tuleb. Ma teen trenni, annan trenne ja aitan vaikselt papsi hotelliga, sest ta tahab, et ma selle kunagi üle võtaks ja ega midagi muud ei olegi. Mul ei ole kohe kindlasti nii kirev elu kui sinul," sõnas Nessa, rüübates veinist kerge lonksu. Istunud mehe kõrvale diivanile, tõstis Ness ühe jala üle põlve.

Scott silmitses terve selle aja, kui Ness rääkis oma tossuninasid, mis antud hetkel palju huvitavamad tundusid, kui kõik muu - niisiis lasi ta neidise jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. ''Ahah,'' poetus vaikselt ta viimaks, ning lasi end korralikult diivanile lebosse. ''Ja mis homme toimub?'' Peatas ta vaikuse kiirelt, kui silmad neidisele viis, ning uue lonksu rüüpas.

"Ma kahtlen, kas sulle reaalselt pakub huvi minu elu uurimine," lausus Vanessa, kergitades enda kulme ning suunates enda tumepruunid silmad mehele, kes eriti tüdinud ja väsinud välja nägi. Ise kutsus naise sõitma ja nüüd on eriti mugav siin. "Noh, kahetsed juba, et mind endaga kaasa kutsusid?" küsis Nessa õrnalt muiates.