Öine retk.

Ilmselgelt oli kutt isalt jahi võtnud, ning sellega ta nüüd ringi tiirutas. Leidnud üles selle õige metsatuka lasi ta jahil enamvähem normaalses pinnases omale koha otsida, ning ronis nüüd kusagile kuivale maapinnale. Kuna väljas oli suhteliselt jahe oli Scott suutnud end nüüdseks juba üsna mõistlikult riidesse panna. Sinised teksad, mille peal oli must polo, ning sellepeal omakorda mingi suvaline jaki, mille lukk poolenisti lahti oli. Vandunud end, et ta jahiga otsustanud oli tulla koperdas ta kusagile aeda sisse. Ilmselgelt oli see Nessa aed, tema oli ju ainuke kes siin metsatukas elas. Kuna majas olid tuled lasi Scott end vaikselt eesuksest ise sisse, ning koputas alles siis, kui oli end enamvähem korda suutnud teha.

Kuna aeg oli juba hiline, oli Vanessa võtnud juba ühe mõnusa vanni ja askeldas nüüd köögis valmistades endale teed ning asetades taldrikule mõningaid küpsiseid. Tal oli plaanis veel natuke aega filmi vaadata ja alles siis voodisse minna. Üksi elades ei ole just õhtuti kuigi palju variante mida teha. Kuulnud elutoa poolt koputust, vaatas Ness kulmukergitusel kella. Tõmmanud hommikumantli endale tihedamalt ümber, jalutas ta köögist välja, käes aurav teetass ja küpsisetaldrik. Märganud Scotti, kes ilmselgelt end ise juba sisse oli lasnud, jäi ta hetkeks seisma. "Mida sa siin teed? Eeeem......see tähendab....tule edasi," sõnas ta kogelevalt, jalutades diivani juurde, hoides kahtlevat pilku Scotil.

Scott kergitas õrnalt oma kulmusid, kui Vanessa tuli hommikumantlis alla talle vastu. ''Eeeemn, ma tulin ainult korraks. Sa mul helistada lubad? Ma olen jahiga ja mu enda telefon on kodus, ma tahaks et isa selle kaile tooks.'' Silmitses ta naist, kes diivani suunas juba minema oli hakanud. ''Ma lihtsalt mõtlesin natuke ringi sõita.'' Ebales ta vaikselt. Fuck it man...

"Jah, muidugi," naeratas Vanessa, toetanud taldriku ja tassi lauale, jalutas ta tagasi kööki, kust peagi koos enda mobiiliga naases, ulatades selle Scotile. "Ma tõesti tahaks teada, mis ime ringi sa sõitsid, et sa siia välja jõudsid," naeris naine mehe üle, kuid häälest see välja ei paistnud, ainult lustakas muie andis selle välja. Toetanud end vastu seina, ootas ta kuni Scott enda kõnega ühele poole saab.

Scotleri silmad liikusid seal majapidamises niipalju ringi, kui ta vaid võis neid liigutada. Hubane ja äärmiselt kodune tunne tekkis, kui uksest sisse astusid eksole. Pshh, Scott võttis naeratavalt neidiselt telefoni, ning trükkis oma isa numbri kiirelt sisse. Saanud isalt peapesu, et ta teda öösel üles ajas pidi Scott pettunult telefoni tagasi andma. ''Ilmselt ei olnud sellest vahepeatusest kasu. Aga see selleks. Aitäh sulle,'' lausus ta vaikselt, kui siis end justkui sinna seisma unustas. ''Sa ise ei taha paari tiiru merel teha?'' Lõi mees oma silmad maha. Nojah, julgus võrdub ikka kauguse ruuduga.

Nessa pidi kõvasti vaeva nägema, et mitte turtsuma ja naerma hakata, sest tüübi isa ei tundunud väga heas tujus selle kõne üle. Van ei teadnud isegi, miks see talle nii palju nalja pakkus. Scott tundus kuidagi.....mitte Scott. Võtnud telefoni endale kätte, jäi ta mehele ikka päris üllatunud pilgul otsa vaatama, "Mul ei ole vist jahisõiduks just kõige õigemad riided seljas, aga kutse on päris hea," lausus naine, viies pilgu veel kord kellale, "ma lähen panen midagi paremat selga ja siis võime minna," sõnas Nessa õlgu kehitades, keerates end ringi ning kadudes trepist ülesse. Kümme minutit hiljem jõudis ta tagasi alla, seljas teksad, särk ja kampsun ning käes veel jakk. "Lähme siis ennem kui ma enda otsust kahetsema hakkan," sõnas Vanessa, lastes majas tuled kustu.

Scotler ootas Nessa korralikult ära, tõmbas seejärel oma jaki kinni, ning väljus majast. ''Mis seal kahetseda, kaks head sõpra lähevad merele vaadet nautima. Me oleme seda enne ka teinud, kui sa ei mäleta.'' Naeratas nooruk üsna lõbusalt, kui siis suuna uuesti padriku suunas võttis, kst ta enne läbi oli murdnud. Siin ilmselt polnudki korraliku kai'd kunagi olnud, ning tulema seda ka ei hakanud. Scott muheles vaid, kui viimaks oma isalt kaaperdatud jahile maandus, ning Nessa üles aitas. Kõik oli täpselt nii nagu vanasti, isa polnud mittemidagi muutnud.

Vanessa tõmbas jaki endale selga, keeras maja lukku ning pani välistuled põlema, et ta hiljem ikka enda maja pimedas ülesse leiaks. Surunud käed sügavale mantlitaskusse, järgnes ta Scotile. "Mäletan," vastas naine, vaadates enda ette maha, et mitte kuskile mõne oksa või juurika taha koperdada. Viimaks jahini jõudnud, astus ta Scotleri abil pardale ning vaatas seal ringi. Jah, kõik oli täpselt nii nagu ta mäletas. "Kuhu sa mind siis viid kah? Ma loodan, et ma jõuan ikka ühes tükis maale tagasi," sõnas Ness.

Scott viis silmad kaugemale, kust nagu mittemidagi esialgu silma ei hakanud. ''Sinna,'' viipas ta käega täielikku pimedusse. Oli juba täiesti pimedaks muutunud, ainult kuu valgustas veel noorte teed, sellel peegelsiledal merel. ''Sa omale pole jahti muretsenud?'' Uuris ta neidiselt, kui masina vaiksetel tuuridel tagurpidi käima ajas, ning siis välja keeras. Kuna Scott oli isaga juba väikesest peale sõitmas kaasas käinud valdas ta jahisõitu paremini, kui autojuhtimist tegelikkuses. Kuigi endiselt polnud ta lube omale muretseda viitsinud. ''Või olen mina siiani ainuke loll, kes sind jahile on vedanud?'' Liikus mehe pilk vaikselt naiseni. Vanessat nägi ta tänu valgustitele suurepäraselt, ning sellel pimedal taustal oleks võinud tema vastas isegi kõige külmema iseloomuga tegelased ära sulada. Scotleri näol valitses vaid õrn naeratus.

"Väga kena," sõnas Vanessa, saades noormehelt kätte suuna, mis talle midagi ei öelnud, aga vaatamata sellele võis vaikses öös kuulda naise õrna naeru, mis hetkeks tema huultelt kostus. Naise tumedad silmad jälgisid vee peal peegeldavat kuuvalgust, mis mõjus kuidagi salapäraselt, aga samas rahustavalt. "Ei," raputas Nessa enda pead, "kui vaja laenan papsi oma. Ta nagu nii seda enam eriti ei kasuta. Seisab niisama sadamas," lisas Van, muiates noormehe küsimuse peale, "mu isa oli esimene. Sa olid õnnelik number kaks ja kohe kindlasti mitte loll, sest vastasel juhul ei oleks ma sinuga elusees ühte jahti roninud," lausus Nessa, vaadates Scotile viimaks otsa.

Scott keeras vaikselt rooliratast, millejärel jaht vaid vaikselt end keerama hakkas. Geps töötas, ning ilmselgelt ei kavatsenudki noormees neid ära eksitada. ''Seda kõike on väga hea kuulda.'' Naeratas korvpallur vaikselt, kui silmad siis Nessale kinnitas, ning peale pööret, mis justkui viimane aasta kätte jõudis masina vaikselt lihtsalt edasi liikuma pani. ''Ma lähen ja toon juua midagi, aga ära arva, et ma sellega end sulle meelepärasemaks üritan teha. Sõbrad, nagu sa seda ise ütlesid, eksole.'' Lükkas mees end juhiistmest lahti, ning suundus siis Nessa juures korraks peatudes alla, et sealt neile midagi meelepärast leida.

Kui Scott seda sõbarateemat veel ükskord suhu võtab, siis Vanessa hakkab kisama. Ütles ükskord need sõnad ja nüüd ei lase tüüp tal neid kunagi unustada. Kas ta tahab sellega talle mingeid süümekaid tekitada? Või meeldib talle niisama norida. Scotti tundes ilmselt see viimane, aga kes seda teab. Kui mees alla läks, asetas Ness käed rinnale risti ning imetles seda rahulikku vett enda ümber. Tema suule ilmus mänglev naeratus ning ta vangutas vaikselt naerdes enda pead.

Scotler otsis omale välja paar pudelit lahjemat õlut, ning haaras kaasa ka pudeli veini, ning ühe klaasi. Kas Ness seda just pudelist juua tahab eksole. Üles tagasi minnes avas ta pudeli, ning täitis Nessale mõeldud klaasi, kui selle talle pihku surus. ''Mille terviseks siis?'' Viis ta silmad naisele, ning avas ühe pudelitest, mis ta endale kätte jätnud oli.

Vanessa võttis klaasi vastu ning tõi enda pilgu ookeanilt Scotile. Jah. Mille terviseks nad siin jooma pidid? "Kuna sulle viimasel ajal see sõna nii väga meeldib, siis vana sõpruse nimel," lausus naine, muiates üsna nõrgalt, kuid siiski. Ta tõstis klaasi ülesse ning kinnitas enda pruunid silmad mehele. "Või on sul midagi muud, mille nimel juua?" kergitas Nessa enda kulme.

Scott kergitas üsna üllatunult oma kulmusid. ''Vana sõpruse? Emh, ehk jooks pigem uue alguse terviseks. Ma ei ole enam see vana Scott ja ma eeldan, et sina ei ole ka see naiivne Nessa enam.'' Tõstis mees oma pudelit, ning jäi siis ootama. Kas oli parem toost?