teema

Grettel oli just veetnud terve päeva oma noorema vennaga mingil totakal jooksumaratonil kuhu Freddie ta vedanud oli, sest noh... Ilmselgelt oli ta väiksem vennakene otsustanud, et kuna Grets oli enamvähem viis aastat kuskil euroopas hänginud, pidi ta nüüd temaga rohkem aega koos veetma. Iseenesest väga nunnu ju, kuid jooksumaraton polnud kohe päris kindlasti see, mille Grettel valinud oleks, kui keegi talt küsind oleks. Nüüd oli tüdruk igaljuhul värskelt dushi alt tulnud, seljas hallid dressipüksid ja mingi pisike muta värvi särk, kuhu suurelt STARWARS peale oli kirjutatud, juuksed peaaegu kuivad, kuid täiesti sassis, ning pilk teleka ekraanile naelutatud, kust maksimum volüümil Pride and Prejudice käis. Gretsi ümber voodil oli termos kakaoga, pakk dominosid ning otseloomulikult õunajäätis, mida ta a l a t i sõi kui ta telekat vaatas. Ehk siis... Grets kavatses ilmselgelt järgmised kuus aastat voodis veeta, jäätist süüa ja telekat vahtida. Mis saakski veel parem olla, onju?

ot. Scott Lance Jefferson

Oma vanemad viimaks koos ära näinud peatus Scotleri masin Gretteli kodu ukseees. Polnudki pikemalt vaja arutleda, kui juba järgmisel hetkel sealt uksest Gretsi isa välja lendas, ning Scoti ära tundis. Mees muheles vaid, kui kilekoti oma sõrmedele haaras, mis ilmselgelt vaid jäätiseid sisaldas, ning siis juba tuppa juhatati. ''Auuu,'' hõikas ta vaikselt üle maja, ning lasi oma tossudel suvaliselt kusagile Gretsi kingakestele maanduda. Nii tüüpiline - mõne hetke vanema Davidsoniga vestelnud lubati ta üles teisele korrusele. ''Mida me täna vaatame?'' Esitas ta küsimuse, kui ukse suure kaarega lahti oli lükanud, ning siis oma kõrvu masseerima pidi hakkama. ''Sul on kuulmisega probleeme või miskit?'' Porises noormees kilekotti Gretteli voodile visates, ning telekat vaiksemaks suunates. ''Wowts, sa oled muutunud.'' Teatas ta äärmiselt kiirelt, kui oma lemmikkoha voodis hõivas, ning siis pilguga üle Gretteli toa liikus.

Grettel ei vaevunud esialgu isegi ukse poole vaatama, kui keegi sealt sisse tuli, ning saatis tulija poole lihtsalt ühe padja teele, et ta ära läheks, sest OBVIOUSLY arvas ta, et tegemist on mõne tema pereliikmega, kes tahtis, et ta teleka veits vaiksemaks keeraks. Kuid kui tema ees kilekott jäätisega maandus ning kohe selle järel ka härra Jefferson isiklikult, kerkisid Gretsi kulmud ilmselt kuus sendimeetrit. "Sa.." alustas ta šokeeritult, kui pilguga uuesti uksele liikus ning siis tagasi Scotile, suutmata isegi midagi öelda. Ta polnud teda enamvähem viis aastat juba näinud, kui paar v ä g a üksikut skype'imist välja arvata ja need olid ka toimunud enne seda, kui Scotist mingi ülemaailmsekuulsusega loll korvpallur sai. "Sa oled nii loll," teatas tšikk aga järgmisel hetkel, huulile pisike naeratus ilmumas, sest see oli ikkagi SCOTT, inimene, kellega ta pool oma elu iga päev 24/7 koos oli olnud ja ta ei võinud otseloomulikult varem mainida, et ta Tree Hillis tagasi on, ega ju. Loll. Ja siis kallistas Grets ta pooleks, panemata üldse tähele, et ta dominote pakk tänu sellele voodist alla kukkus ja pult selle järel. Scott ikkagi ju.

Scott pööritas vaid oma silmi, kui end voodile paremini sättima hakkas. Just sellist vastuvõttu ta oodanud oligi eksole. Oma käed samuti ümber tüdruku põiminud tundis ta kuidas tänu ta keharaskusele jäätised kokku vajuma hakkavad. ''Filmide nimekiri olemas? Ma olen järgmised kaks aastat kindlasti sinu teenistuses, nii päeval kui ööl. Ja kavatse sa mind ainult siin igavusse surema jätta.'' Teatas ta otseloomulikult üht pruuni salku oma sõrmevahel kerima hakates. ''Ja endiselt pole sul jõudu,'' manitses ta vaikselt. ''Mõne väikese muskli oleks võinud omale vahepeal kasvatada ju.'' Nöökis ta kiirelt edasi, ning lükkas alles seejärel kilekoti koos jäätistega kaugemale oma küljealt. Enam polnud sellest vist väga tolku, võimis? ''Ma tahan üksikasjalikku ülevaadet su elust.'' Lasi korvpallur end pikali voodisse, mis tundus pehmem, kui kõik maailma voodid kokku. Justkui 17 ma taas.

"See pole minu süü, et sa mingi kivist tehtud oled," vastas Grets niiöelda solvunult, kui Scott esimese asjana tema musklite kallal norima hakkas ning ta teda sõrmega vastu kõhtu torkas. Sellegi poolest oli Gretsi huulil ikkagi naeratus kui ta lõpuks kutist lahti lasi ning end tema kõrvale rättseppistesse istuma sättis. "Ma olin Londonis, blablabla, enne pead sa mulle rääkima kui kaua sa juba tagasi oled olnud? Ja m i k s?" tegi Grets kena lühikokkuvõtte oma elust, kui siis Scotile, üks kulm kergitatud, otsa jäi vaatama, pilgust ilmselgelt aru saada, et kui Scott siin linnas kauem kui kaks tundi on olnud, siis saab ta peksa. Sest, hallloooo, ilmselgelt peab ta e s i m e s e asjana Gretsi juurde tulema, mitte kolm päeva pärast kohale jõudmist. Ja see ei lugenud, et Gretsil jõudu ei olnud, eksole, ta võis ta voodist alla kukutada või talle külma vett pähe kallata. Ha.

Scotleri silmad liikusid kiirelt telekale. ''Ma jõudsin peaaegu tuppa astuda, kui Ness, mind rajalt maha tõmbas. Saatsin ta koju, jooksin poodi - võtsin jäätised ja siin ma olen.'' Rääkis ta kiirelt kogu oma viimased paar tundi. ''Isegi ema isa nägid, mind vaid korraks ja seda läbi akna. Ilmselt pole nad kindladki kas see mina olin.'' Teatas ta lühidalt, kui silmad kilekotile viis, kus kõik jäätised segamini valgunud ilmselt olid. ''Kui sul suuremas koguses jäätist pole, siis me peame poodi minema.'' Ohkas ta vaikselt. Veel liigutamist, andke asu. ''Kohalik meeskond ostis pool meie tiimi sisse ja nüüd ma jään siia, kuniks me meistritiitli ka tree hilli toome. Sobib?'' Kergitas noormees oma kulmusid, ning jäi sügavalt mõeldes tüdrukule otsa vaatama. ''Oota, ma ei näe kihlasõrmust. Keegi ei olegi sind turult maha krabanud?'' Nöökis kutt samaõndsalt edasi, kui ta seda enne teinud oli. Mwhahaha, ja naer algas.

Awwwww... Niiet Scott oligi teoreetiliselt esimese asjana tema juurde tulnud. Ta vanemad löövad muidugi Gretsi isa maha kui nad teada saavad, et Joshua enne Scotiga jutustada sai kui nad ise, kuid OH WELL, Gretsile sobis. Ilmselgelt. "Saadame Freddie poodi," mainis Grets aga lihtsalt, sest et tema kuus-aastat-voodis-veeta plaan oli ikkaveel täiesti jõus. Kui keegi just ei väida, et nende kõrval maja asemele on lõbustuspark ehitatud, sest sinna ta ikka läheks... "Ma ei tea, kas ma pean nüüd lootma, et sa oled piisavalt koba, et te meistritiitli alles järgmisel sajandil võidate või mitte..." muigas Grets aga õrnalt, kui Scott rääkis kui kauaks nad siia jäävad. Ja... speaking about 'nemad', kui paljud nende endised koolivennad siis veel siia tagasi osteti? Ja samas, Scott oli siin, nii et Gretsil ei olnud suurt vahet, kui suur koolikokkutulek neil siin nüüd olema hakkas, Jeffersonist täiesti piisab. "Peaaegu..." lausus Grettel aga lihtsalt kui üle kuti oma öökapini küünitas, selle esimese sahtli lahti tegi ning siis Scoti kõhu peale ilusa ehtekarbikese viskas, kus sees ilmselgelt kihlasõrmus oli. "Ilus, eks?" mainis tšikk, pilk juba telefonil, millega ta Freddiele, kes kõrval toas oli, sõnumi trükkis, et ta poodi kaoks.

Scotlerile piisas juba sellest, et ta end ise ei pidanud liigutama, ning otseloomulikult oli ta nõus. ''Kas sulle siis minust ei piisa, et teisi on ka vaja?'' Nöökis kutt vaikselt edasi, kui oma rahakoti taskust välja õngitses. ''Vana see jõnglane sul oligi? Sõita ta juba ju võib võimis?'' Uuris ta kiirelt, kui oma musta Exhausti võtmed voodile asetas. ''Saab kiiremini valmis,'' oli tal vabandus kiirelt varnast võtta. ''Oiiiii, kes see siis on, keda ma ülejäänud oma elu taluma pean?'' Kortsus kuti kulm märgatavalt, kui ta elavnedes karbi kätte võttis, ning sõrmuse oma sõrme lükkas. Väiksesse sõrme otseloomulikult, kuhu see ka vaid jõu abil läks. Kätte saamisega tekib raskusi. Whooops.

"Mh, ma lihtsalt huvi pärast," torkis Grets taas varbaga Scotti, kui too tema kallal jälle nöökis. Talle polnud siiamaani tegelikult sajaprotsendiliselt kohale jõudnud, et ta päriselt oligi s i i n, tree hillis, ja mitte ainult kaks päeva, vaid a a s t a k s. Ja see oli täiesti loogiline, et ta tahtis teada, kas Scoti sidekick Tyler ka siin on või ainult tema üksi. "Ta on täitsa täisealine juba," muigas Grets kergelt kui järgmisel hetkel Freddie ise ka tuppa sisse sadas. Yeah, siis kui nad nooremad olid olnud, siis oli see vanusevahe täiesti hiiglaslik tundunud, aga nüüd kui Freddie lõpuks 18 oli, siis tundus see isegi enamvähem normaalne. Freddie ise võttis aga voodilt autovõtmed, hakkas juba midagi ütlema, kuid Gretsi killerpilku nähes, tagurdas lihtsalt toast välja ning läks poodi. Votnii. Küll nad hiljem Scotiga juttu ajavad, aga praegu ei kavatsenud Grets neil küll kolm tundi korvpallist rääkida. Ha. "Ouu!" kõlas tšiki suust aga kohe kui ta pilgu tagasi Scotile vedas, kes endale just sõrmuse kuidagi sõrme oli lükanud. "Eii, loll, mh.." kavatses Grettel juba teda veits taguda, et ta selle tagasi annaks, kui talle siis kohale jõudis, et Scott teeks selle lihtsalt katki. Hmh. "Loll," kordas Grets uuesti kerge muigega, kui siis end voodile tagasi pikutama sättis, pilk lakke suunatud. "Jack, ja sa ei pea teda taluma, ta on Londonis. Me läksime lahku," tegi Grettel kiire kokkuvõtte, pilk tagasi Scoti sõrmes olevale sõrmusele liikumas. Ilus sõrmus oli. Kallis ka, obviously, aga noh... Jack ei tahtnud seda tagasi ja maha müüma ta seda ka ei hakanud ju. Ikkagi esimene abieluettepanek... Kui kõik need Scoti omad välja arvata kui nad kuuesed olid.

Kutt pööritas oma silmi, kuid seda vaid moe pärast. ''Mis sa tõesti arvad, et ma ilma Rickyta oleks uude meeskonda läinud? Pealegi, meist paremat paari annab otsida terves liigas. Soo, ilmselge, et nad ostsid meid mõlemaid.'' Muheles ta kiirelt, ning siis sadas sisse Freddie. Oi see kutt oli fun, nüüd saab temaga ju klubides naisi nillimas käia. Oh seda elukest. ''Ja miks sa kunagi minuga netiteel ei suhelnud? Ma mõtlesin juba, et te olete mu ära unustanud.'' Ohkas ta vaikselt. Vahepeal oli tõesti selline tunne tekkinud. ''Ahh, siis on igav, kui te juba lahus olete. Oli ta ikka normaalne düüd? Ma otsin ta üles ja annan kerepeale.'' Teatas ta siis äärmiselt kiirelt kahetsedes koheselt oma otsust. Fck it, enne oleks pidanud perekonnanime ka teada saama ju.

"Sa tead kui vähe ma korvpallist jagan, Scott," muigas Grets kui kutt talle selle see-on-nii-loogiline-ju tooniga seletas, et neid osteti kahe kaupa ja et nad olid hea paar. Ainus, mis Gretsile sellest jutust kohale jõudis oli see, et Scott oli tagasi ja Tyler ka. Oujeaa. Täpselt nagu vanasti, kui nad veel koolis istusid... Võinoh, ei istunud, aga see selleks. "Ma s u h t l e s i n ju!" lausus Grets aga kohe kaitsvalt, pilk Scoti silmadel. "Aga siis sul oli korvpall ja ülikoolipeod ja lõpuks see päris tiim ja..." Ja siis oli Gretsil endal Jack, kellele väga ei meeldinud, et ta mingi tippkorvpalluriga suhtles ja temast koguaeg rääkis, nii et v õ i b o l l a oli see natukene Gretsi enda süü ka, et nad netiteel enam nii palju ei suhelnud, aga ikkagi! "Jaaa, oli-oli. Sa ei arva ometi, et ma viitsiks neli aastat olla koos mingi mühakaga, ega ju?" muigas Grettel õrnalt kui Scott oma tavalise ma-annan-talle-peksa vabandusega välja tuli, mille üle ta üldse ei imestanud. Ning esimest korda oli tal hea meel, et Jack inglismaal elas, sest see tähendas, et Scott ei saa teda üles otsida, thank god. Ning sellegi poolest ei olnud tal vaja Scotlerile mainida, et Jack teda petnud oli, sest... Nad olid sõbralikult lahku läinud ja nad mõlemad arvasid üksteisest hästi ning Gretsil ei olnud vaja, et Scott temast halvasti arvaks. Vot. "No ja sina? Suutsite Tyleriga kahepeale kogu ülikooli tibid ära sebida?" ilmus neidise huulile aga taas lõbustatud naeratus kui ta mingi ime akrobaatika abil maast oma domino paki uuesti üles korjas ning ühe küpsise ära sõi. Nämmnämm.

Kutt kortsutas oma kulmusid. ''Ime, et sa isa ja vennaga siis läbi ei saa, kes on nii äärmiselt muhedad kujud.'' Leidis tema kohe loogilise lahenduse sellele, miks grets kossust mitte midagi ei jaga. ''Kui sa nii ütled siis on kõik kontrolli all.'' Teatas ta viimaks, kui tüdrukult ka küpsise paki käest võttis, ning need imekiirelt kõik ära sõi. ''Oih, need ei olnud sul ju viimased.'' Naeris kutt oma küpsist täis suuga, kui tühja paki kutsikasilmade abil tagasi Gretsile ulatas. ''Me jagasime Tyleriga võrdselt kõik ära ja lõppkokkuvõttes ei olnud linnakus sellist tüdrukut, kellega me kumbki poleks koos olnud. Vot see on saavutus.'' Oli noormees äärmiselt õnnelik oma tobeda saavutuse üle. Litsmees nagu ta oli.

"See, et mu isa sind rohkem armastab kui mind, ei tähenda, et ma temaga läbi ei saaks," lausus Grets sellist solvunud ilmet näole manades, kui Scoti poole taas ühe padja lendu saatis. Tobu. Kuigi tegelikult kõik teadsid, et see oli täielik õnnistus, et Scott ta vanematele nii väga meeldis. Kui paljud vanemad ikka oma kuueteist aastasel tütrel iga öö ja päev mingi kaks aastat vanema kuti juures olla laseks, eks? Ning god knows kui mitu korda Grets selle ma-lähen-scoti-juurde vabandusega öösiti välja oli saanud... Niikaua kuni see muidugi mingil hetkel välja tuli, kui nad Scotiga tülli olid läinud ja ta hommikul ta vanemate juurde oli tulnud. Lollakas. Grets muigas õrnalt. "Uhh... Tüüpilised teie," pööritas Grets aga kergelt naerdes silmi kui Scott uhkelt oma saavutustest rääkis. "Ilmselgelt ei ole te nende kuue aastaga vanemaks saanud," lisas Grets lõbustatud naeratuse saatel, kui siis voodilt maha ronis, et kõik asjad, mis sinna enne kukkund olid - pult ja muu selline - üles korjata.

Scotleri silmad olid aga kindlalt telekale kinnitunud. ''Mingi uus film? Või olen ma tõesti kuus aastat telekast äärmiselt kaugele hoidnud.'' Pomises ta kiirelt. Ilmselgelt oligi, kõik filmid mis ta kunagi vaadatud sai oli ju tänu Gretsile, kes teda vaatama sundis. ''Oleme küll vanemaks saanud, me ei mõtle enam kuidas naisi sebida, me valime neid nüüd.'' Teatas ta täielik kluhkusenoot hääles kõlamas. Aga nii oligi ju vanasti olid nad mures, kuidas naisis saada. Nüüd oli tegemist, et välimuse järgi parim voodis olija leida. ''Kui Freddie mu masina puruks sõidab saab ta peksa.'' Teatas ta viimaks, kui avastas, et kutt on oma pool tundi ära olnud.

"Kaks tuhat viis," mainis Grets kutile lahkelt selle filmi valmimisaasta, hakkamata isegi silmi pööritama, et too seda filmi ei teadnud. Hallooo, Uhkus ja Eelarvamus ikkagi... Kuid noh, mida sa ühest korvpallurist ikka ootad, eks. "Vaauuu..." hakkas Grets aga kergelt naerma, kui Scoti uhket teadet kuulis. "Nii et kõik naised, kellega te sebite, peaksid ennast nüüd eriti hästi tundma, et te nad v a l i s i t e?" ei suutnud Grets huulile ilmuvat naeratust ära hoida kui ta Scoti poole vaatas, kes rahulikult voodil põõnas. Yeah, vanasti olid nad üritanud olla egoistid ja nüüd nad olidki... Tõeline areng. Paar riidekuhja kappi lükanud ning ka tühja domino paki ära visanud, loivas tšikk aga tagasi voodi kõrvale. "Right. Te olete Freddiega üksteisest liiga vaimustuses, et mingi sellise asja pärast kaklema minna," naeratas Grets süütult, sest et ta igaksjuhuks ei hakanud mainima, et olenemata sellest, et Freds 18 on, ei ole ta oma kuuel korral, mis ta üritanud on, sõidueksamilt läbi saanud. Ups.