Tuuline pärastlõuna

Kaks kuud oli möödas Nicki ja Hope vanemate surmast. Umbes nädal noormehe jaoks ajast kui ta siia tuli ning 40 päeva tüdruku jaoks. Poisi õde leppis kaotusega tunduvalt lihtsamalt kui Nick. Küllap on see seotud tüdruku vanusega ning asjaoluga, et Hope veetis nende kaheksa aasta jooksul tunduvalt vähem aega enda vanematega kui Doom. Siis kui Dominick sündis, läks tema ema kolmeks aastaks lapsepuhkusele ning isa muutis enda tööpäevad lühemaks. Kui aga Hope sündis, siis nende isa jätkas enda tööd ning ema oli nii kaua kodus kuni tüdruk hakkas toituma peale rinnapiima ka teistest toitudest, jättes nii pisitütre vanema venna hoole alla. Seega õde ja vend on väga lähedased.

Dominick oli rannas istunud juba tunde, jälgides ookeani ning meenutades Washingtoni ja vanu aegu. Loomulikult istus ta pingil nii, kuidas pole viisakas istuda ehk jalad platel, kus muidu on inimese tagumik, ja tagumik seljatoel. Aga nii oli kordades mugavam olla ning jalad ei pidanud olema liiva sees.

Jessiel oli tegelikult pärast Lesleyga juhtunud täitsa hirm rannas jalutada, aga ta uskus, et kui väljas on veel valge, siis ei tee siin keegi midagi kurja. Niisiis oli ta jälle rannas, Cec rihma otsas kaasas. Jes nägi algul pingi seljatoel istuvat noormeest kaugelt ja pidas teda Joeks. Miks mitte sõbraga rääkida? Lähemale jõudes taipas ta, et tegemist polegi tema sõbraga. Kes seeeee veel on? Jes lasi koera lahti ning istus pingile. Et jätta muljet nagu ta oleks lihtsalt jalga puhkama läinud, mitte välja uurima, kes too kutt on, ei öelnud Jes noormehele midagi.

Nicki tumedad silmad pöördusid merelt pingile istunud neidisele, kuid noormees ei öelnud sõnakestki. Tüdruk oli tema jaoks võõras, nagu ka iga teine inimene siin linnas. Nihutanud ennast rohkem ääre poole, et näitsikule ruumi teha, laskus ta nagu viisakas inimene korralikult pingile istuma. Nicki pruunid silmad jälgisid veel mõnda aega laineid, ennem kui pöördusid rannas ringi jooksvale koerale, kes oli ilmselgelt selle sama tüdruku oma. Nick muigas hetkeks.

Miks ta alla ronis sealt kõrgelt? Jes nägi silmanurgast, et noormehe silmad jälgivad Ceciliat. Kuti pilk oli nii mõtleks ja äraolev, et Jessie hakkas juba kahtlema, et ta üldse noormehega jutustama tahab hakata. Siis aga noormees muigas. Vaatas Cec'i ja muigas? Miks ta muigas? "Sulle meeldivad koerad?" küsis Jessica.

Küsimust kuulnud, pöördusid Nicki tumedad silmad näitsikule. Ta muigas õrnalt. "Ma olin koeraomanik, seega ma tean neid mõnusid, mis sellega kaasnevad. Seega võin sinu küsimusele jaatavalt vastata," sõnas Doom vaikselt, sest polnud vaja teha kõva häält, et tema sõnum jõuaks näitsikuni. Pilgu uuesti koerale viinud, laienes muie veelgi, kui loom nendeni tuli. Koera uudishimu uustulnuka vastu oli suur, mis tõttu ta tuli Nickiga tutvust tegema. Lasknud loomal end üle nuusutada, söendas noormees alles seejärel teda paitada.

Oli? Ta a)koer on surnud või b)ta oli sunnitud looma ära andma. Mõlemad on kurvad ja ilmselt ka ebameeldivad teemad, mistõttu Jessie oma uudishimu endale hoidis. "Tema on Cecilia," tutvustas neiu noormehele koera, kes polnud päris tema oma, vaid täiskohaga pereliige - kõigi oma, kes Hillide residendis elas. See, et koer enamus ajast õues elab, oli kutsu enda valik. "Ma ei ole sind siin varem näinud," lausus Jes, vihjates sellele, et noormees võiks end tutvustada.

Pigem variant b. Enda pruunikirjust bokserist Murphyst pidi ta tõesti kahjuks loobuma. Vähemalt läks koer tema sugulastele, kes oskavad loomi hinnata. Nende kätte usaldas Nick koera jätta. Inimesed on sajandite jooksul öelnud erinevaid ütlusi, aga ühega on nad vähemalt õigesse puusse pannud - koer on inimese parimsõber. "Ega ma polegi väga kaua siin olnud. Kolisin nädalaalguses Tree Hilli," vastas Nick neidise vihjele.