Õhtupoolikul.

Jeremy kõndis mööda linnatänavaid, käed sügaval jaki taskus. Õde oli kodust minema läinud ja ka tema ei jaksanud seal majas enam kükitada. Niisiis otsustas ta ringi kõndima minna, äkki näeb kedagi tuttavat või kohtab uusi nägusid, kes tema eest jooksu ei pane. Kuigi kell oli veel vähe, oli juba pimedaks tõmbunud. Mees vaatas ringi ja otsustas ühes veidikene privaatsemas kohas suitsu tõmbama hakata. Kuna talle ei meeldinud tänaval seda teha, võttis ta suuna skateparki ja jäi üsna selle keskel seisma. Samal ajal liikusid ta käed taskust välja, ühes käes zippo ja punane Marlboro pakk, millest ta ühe suitsu võttis. Mees süütas enda Marlboro ja tõmbas kohe sügava mahvi, et kindel olla, et suits ilusti ikka põleks. Pannud lõpuks zippo tagasi jaki taskusse, võttis ta suitsu kahe sõrme vahele ning puhus huulte vahelt suitsu välja. Nüüd läks tema pilk uitama. Kõik skateparki trikirajad või asjad olid kerge lumekihi all. Kuna ta ei tegelenud sellise alaga, ei teadnud ta ka, kuidas neid nimetatti. Veidi ringi vaadanud, tõmbas ta oma kopsud uuesti suitsu täis. Kuna ta polnud enda juukseid lakiga sättinud, oli tuulel võimalus neid veidi segamini ajada.

ot : Dim

Dima oli tulnud Westside'i uudistama, ning nüüd, kui oli auto ühte parklasse jätnud, suundus Natašaga, tema käest kinni hoides, ühe poe poole, mida oli kaugemal märganud. Ta ise tahtis midagi juua, ning ta oli unustanud veepudeli kodust kaasa võtta. Järsku laskis pisitirts tal käest lahti ning pistis skateparki poole jooksu, jättes Dima talle järele kõndides käsi taskutesse suruma. Nadja tahtis ronida, ilmselgelt. Dima peatus skateparki juures ühe mehe läheduses, kes suitsetas, tundes suurt tungi ise suitsu teha, aga kui ta tüdruk rasedaks oli jäänud, oli Dima suitsetamise maha jätnud, ning nüüd, üksikisana, ei saanud ta samuti suitsetada. Kurb oli kohe. "Seal võib ikka ronida?" küsis ta mõne hetke pärast vene aktsendiga, kui Nat ühest asjast üles ronida üritas. Ta ju ei teadnud sellest linnast midagi, ning see teine ehk teadis.

Jeremy pilk liikus väikesele tüdrukule, kes parki jooksis. Mehe näole tekkis kerge muie. Talle olid alati lapsed meeldinud. Miski nendes rahustas meest. Ta lasi suitsul maha kukkuda ja kustutas selle märkamatult jalaga. Siis liikus ta pilk noormehele. Raa näole tekkis sõbralik muie. Noormehe küsimuse peale ta jäi sekundiks mõtema. "Ma arvan küll. Ettevaatlik tasub lihtsalt olla." ütles ta, tema hääletoon kergelt käre. Paljud olid öelnud, et tema hääl oli rahustav, aga tema polnud ise selles täiesti kindel. Ja kuna ta sellest pargist eriti midagi ei teadnud, kasutas ta lihtsalt loogikat. Kes ikka keelas lapsel ronimise kui täiskasvanu on juures?

Dimitri noogutas mõtlikult ning silmitses tütart murelikult. "Vaata, et sa ei kuku," ütles ta valjult vene keeles tüdrukule, et ta vähe ettevaatlikum oleks. Kuigi ta oli pisike, sai ta põhilistest asjadest aru. Siis suunas ta pilgu jälle võõrale, kes nüüd suitsu kustutanud oli. Hea, see võttis ära ka Dima tahtmise suitsetada. "Sa elad siin?" küsis ta mõne hetke pärast. Dima tõesti tundis ennast nagu võõras maailmas, Venemaal oli kõik teisiti, kõik teistsugune... seal tundis ta end nagu kodus, aga siin... not so much, aga ta tahtis pääseda enda ja surnud tüdruku vanemate eest. Sünnitusel surnud naise vanemad olid lämmatavad tema jaoks.

Jeremy vaatas poissi kui too plikatirtsule midagi hüüdis. Ta tundis vene keele ära. Poisi küsimuse peale, noogutas ta kindlalt. "Jah. Mitte küll väga kaua aga ära eksida on mul suht raske." rääkis ta. Lause lõpus tekkis ta näole kerge naeratus. Loomulikult oli ka tema aksenti kuulda, mis oli tema õe omast veidi tugevam. Aga ta lootis, et noormees saab kuidagi hakkama. "Jeremy." tutvustas ta lõpuks ennast, käe tervitavalt ette sirutades.

Muidugi Dima saab hakkama... "Dimitri," vastas ta kergelt naeratades, kui tervituseks Jeremy kätt kergelt surus. Ja siis suunas ta pilgu tagasi oma tütrele, kes oli ühe madalama osa otsa roninud ja võidurõõmsalt sealt lund üles korjas. Nadja saab omadega täiesti ise hakkama. Venelane siiski. "Kuskohast sa siis pärit oled?" Ta ei tundnud aktsenti ära.

Jeremy muigas ning tema käsi läks jaki tasku tagasi. Ka tema pilk libises tüdrukule ning ta jälgis teda kuni noormees küsimuse esitas. "Itaaliast. Aga me kolisime perega palju niiet ma pole seal enam aastaid käinud." ütles ta kindlalt. Ta tõesti oleks tahtnud enda kodumaad külastada jälle aga ta oli oma vanematele lubanud, et hoiab õel silma peal ja õde ei teinud seda eriti kergeks. Aga viimasel ajal on asjad rahulikumaks muutunud. Äkki siiski avaneb varsti võimalus ...

Itaallane... kui armas. "Ja sa tahaksid tagasi minna?" küsis Dimitri endiselt tütart jälgides. Noh, tema oleks tahtnud ka Venemaale jääda, aga ilmselgelt tal tehti seal elu põrguks. Nadja vanavanemad lihtsalt ei saanud muudmoodi, kui pidid iga Dima sammu jälgima ning kommenteerima ning arvasid, et ta peaks hooldusõiguse teistele andma. See ei ole normaalne. Aga Venemaal mujale ta ka kolida ei soovinud.

Jeremy kehitas kergelt õlgu. Peale väikest mõttepausi ütles ta mõtteliselt :"Ma ei tea, kas ma saaksin oma roostes keelega enam hakkama." Raa muigas kergelt ning vaatas korra noormeest. Ta hakkas ise kaa enda öeldut imelikuks pidama. Loomulikult saaks ta hakkama. Ta oli ju itaallaane. See mõte pani ta vaikselt omaette naerma.

"Kindlasti saaksid," muigas Dima. Aga tal lihtne öelda, ta rääkis iga päev Nadjaga vene keeles, mitte inglise keeles, sest ta ei tahtnud tüdrukust inglast kasvatada, vaid venelast. Ta õpib inglise keelt, kui vanemaks saab... või kui ta leiab endale juhuslikult kaaslase, kes ei oska vene keelt ja siis peaks Nat paratamatult inglise keelt õppima.

Jeremy vaid noogutas ja tõmbas sõrmed korra läbi enda pikkade juuste, et neid veidi sättida. Ta rääkis viimasel ajal harva itaalia keelt. Ainult siis kui nad käisid vanavanematel külas. Aga kuna viimased elavad Itaalias, suhtlevad nad viimasel ajal kas läbi telefonidega ja siis kaa meest parandab õde kõrval.

"Sa ikka räägid itaalia keelt vahepeal?" küsis Dimitri uudishimulikult. Isegi, kui pole põhjust, siis omaette võiks meelde tuletada, sest see ei oleks üldse tore, kui kõik ununeks... Dima ei tahaks unustada enda emakeelt.

"Jaa, muidugi. Vahepeal räägib isa meiega itaalia keeles, kuid see on harva. See on üsna harva kui ma räägin aga ikkagi see loeb." sõnas ta muigega. Isa rääkis rohkem nendega inglise keeles, et nad teaksid kaa mida nad räägiksid. Kuigi neil oli see nii küljes juba, ei jätnud isa ikka jonni.

Dimitri vaatas jälle Nadja poole ning siis, kindel, et temaga on kõik korras, suunas taas pilgu Jeremyle. "Võib-olla peaksid rohkem..." Dima rääkis iga päev vene keeles ning mõnikord talle ka helistati Venemaalt, kuigi ta oli endale teise telefoni ka ostnud, et saaks vene numbriga telefoni hääletuna hoida, sest tegelikult olid nood vanavanemad paranoilised.