jalutamas

"Aastane," vastas Dima kergelt naeratades ning märkas samuti kohvikut. Suurepärane, ta saab midagi süüa ja juua. Tema üks käsi suundus taskusse, et kindel olla, et rahakott on kaasas, ja ikka oli. Nadja oli hakanud omaette lalisema. Aww.

See laps muutus iga hetkega aina armsamaks! Ja nüüd pisike veel lalises omaette. Lõpuks nad jõudsid kohvikuni ning ka Sam pidi kontrollima, et kas tal ikka oli oma rahakott kaasas ja õnneks oli. Neidis viis pilgu Dimale ning muigas õrnalt.

Nadja ema oli ka ju armas olnud.. aga nüüd kiskus Dimat meeste poole, mis iganes see siis ka oli, mis teda sinnapoole tõmbas. Kohvikuni jõudnud, tõstis Dima tirtsu vankrist endale sülle ning avas Samanthale kohviku ukse, et too siseneks. Viisakus ennekõike..

Tüdruk astus kohvikusse sisse, samas tänades Dimitrit, et too ukse lahti tegi. Oh seda viisakust, selleta ei pääse. Samantha viis järgmine hetk pilgu tagasi noormehele ja tolle tütrele. '' Kuhu istuma lähme?''

"Lähme sinna," ütles Dima tahapoole osutades, kus mängunurk asus. Seal oli üks vaba laud, seega Dima sai Nadja rahulikult sinna mängima lasta. Ta istus ühele toolidest ning asus Nadjal jopet seljast võtma, samas pilk vahepeal menüüle liikumas.

Sammie läks Dima juurde, samas muigega Nadjat vaadates. Tüdruk oli pisikesest tõsiselt vaimustunult, kohe lihtsalt tahaks mängida temaga ja tegeleda ja mida kõike veel.

Varsti oli Nat oma üleliigsetest riietest vabanenud ning Dima suunas tüdruku mängunurga poole, kuhu tüdruk kohe kilgates tormas. Dimitri naeratas õrnalt teda jälgides, ohkas tasa, ning sukeldus siis menüüsse, et endale ja tirtsule midagi osta.

Samantha vaatas Nadjat kergelt naerdes ning viis, siis pilgu menüüle. Kergelt ohanud hakkas ta lehti lappama. Kõht nagu eriti tühi polnud, aga sama oleks võinud midagi head näksida.

Varsti tuli ka ettekandja nende juurde. "Kartulisalat, apelsinikook ning kaks apelsinimahla," ütles Dimitri enda tellimuse kerge naeratuse saatel. Nadjale maitses apelsinimahl ja kõik apelsiniga seonduv, nagu Dimalegi.

Kui Dima oli oma tellimuse ettekandjale öelnud, ütles ka Sammie enda oma. '' üks segumahl ja maasikakook.'' Noh kõht iseenest tühi polnud, aga nüüd tuli järsku hull magusaisu ja maasikakook tundus super lahendus seda parandama.

Dimitri suunas pilgu jälle Samanthale. "Kui kaua sa siin siis elanud oled?" küsis ta vestluse alustuseks. Vaikuses oli mõttetu istuda, ja kinda awkward samuti.

'' Siin olen elanud umbes aasta. Vennaga koos kolisime siia. '' vastas tüdruk lõbusa muigega ning naeris vaikselt endamisi, kui meenutas seda tralli mis selle kolimisega oli.

"Kuskohast kolisid?" küsis Dimitri järgmise küsimuse. Ta tajus, et neiul on aktsent, aga mis riigi täpsemalt, seda mitte. Ta oli ise ka ju aktsendiga.. aga vene aktsent oli tajutav.

''Itaaliast.'' lausus neidis uhkusega ning naeris, siis vaikselt. '' Ja sa vist oled venemaalt?'' küsis Samantha, ta oli enam vähem kindel, et Dimitri oli pärist venemaalt, aga kunagi ei saanud liiga kindel olla.

Itaallane... kui armas. "Venemaalt jah," vastas Dimitri kergelt muiates. Kindlasti arvatakse temast, et ta on mingi julm maffiatüüp, nagu enamasti venelastest arvamused on, aga well... teda tegelikult ei huvitanud.