jalutamas

Õues oli küll päris külm, kuid Samantha ei suutnud lihtsalt istuda kodus ja passida telekat. Niisiis oli ta endale mantli selga tõmmanud ning Wilmingtoni silla juurde jalutama tulnud.

Ot: Dima!

Ka Dima ja Nadja olid väljas, Nat tema ees vankris, sest Dimitri tahtis pikemalt jalutada ja Nataša oli liiga pisike nii pikkade jalutuskäikude jaoks. Dima üks käsi lükkas vankrit, teine oli dressika taskusse surutud. Kuna ta oli suurema osa oma elust elanud Venemaa külmemal poolel, leidis ta, et praegu pole väljas üldse külm, kuid Nat oli paksult riides, pisike, nagu ta oli. Peagi jõudsid nad sillani, millele Nataša korduvalt osutas, et ta tahaks seda ületada. Dima polnud aga linnaga veel väga tuttav, seega ta ei teadnud, kuhu see viis. Õnneks tuli neile vastu keegi neiu, kelle Dimitri peatas. "Vabandust, aga... kuhu seda silda ületades jõuab? Ma ei ole veel väga tuttav selle linnaga..." Dima rääkis kuuldava vene aktsendiga, aga what the hell, küll temast aru saadakse.

Samantha kuulas noormehe mure ära, samas ise muiates kergelt, kuulde vene aktsenti. ''Seal pool on Westside. Seal on palju väikseid ärisid ja ettevõtteid. Mitte midagi huvitavat.'' vastas neidis abivalmilt. Loodetavasti sai noormees ta itaalia aktsendist aru. Tüdruk viis pilgu korraks kärule. Pisike plikatirts kes seal kärus istus oli nii nunnu! Sammie pidi tõdema, talle meeldisid väiksed lapsed ning nendega tegeleda.

Yeaah, kaks aktsendiga inimest kokku lasta, suurepärane mõte. "Mida siinpool huvitavat siis leidub?" küsis Dima uudishimulikult. Ta oli kuulnud jah, et Westside ja Eastside olid nagu... vastandid ja inimesed ei saanud omavahel eriti läbi. Tema aga, venelane, nagu ta oli, oli täiesti neutraalne ning kavatses kõigiga läbi saada, kes temaga läbi saada tahtsid. Kui nad just väga nõmedad polnud.

''See pool on selline rikaste oma nagu sa juba aru said. Siin on igasuguseid põnevaid kohti, Rand on eriti tore koht, aga praegu see paksu lumekihi all. '' rääkis Sammie kergelt mõtteis olles. Nüüd ta pidi jutustama oma kodukohast? Eriti tore oli see, et tütarlaps ise ka ei teadnud, mida siin põnevat oli.

Dima silmitses mõtlikult Natašat, kes uut tüdrukut silmitses. Well. "Siin läheduses mõnda kohvikut on?" esitas Dima järgmise küsimuse. Ta tahtis midagi juua ja Nat tahaks ka kindlasti natukene süüa, sest nad olid juba üsna kaua väljas olnud.

Samantha mõtles natuke ning lausus, siis sõbralikult:'' On küll, mingi vaiksem koht, ma pole küll seal käind, aga mu vend kogu aeg räägib, et see hea koht. Pidavat olema vaikne ja toit ka hea.'' Ta tõstis pilgu noormehele ning lisas mne hetke pärast:'' Kindlasti leidub seal mingit tegevust lapsele ka.'' Ja kui ka ei leidunud, siis oli tüdruk nõus lapsehoidjat natuke mängima.

Dima naeratas kergelt. "Kui see su plaane ei sega kuidagi, siis kas oleksid nõus kaasa tulema..?" küsis Dimitri õrnalt pead kallutades. Ta ei saanud ju lihtsalt nõuda, et neiu temaga kaasa tuleks, vaid pidi viisakaks jääma. Mitte, et venelased üldiselt eriti viisakad oleksid, pigem vastikult otsekohesed, aga Dima oli peale Nadjat muutunud.

Kuulnud noormehe palvet, tekkis tahtmatult ta näole naeratus, mis tõi nähtavale neiu sügavad põselohud. '' Ei, see ei sega mu plaane. Kui aus olla, siis mul polnudki mingeid plaane.'' vastas Rebecca nõustuvalt. Mida tal ikka teha oli? Kas jalutada mööda silda edasi-tagasi, kuni jalad valusad või minna kuhugile sooja kohvikusse ja soetada enda uus tutvus. Muidugi ta valib sooja ja tutvuse kasuks!

Dimitri naeratas kergelt ning sättis pisut Nadja mütsi, enne, kui pilgu tagasi tüdrukule suunas. "Aga lähme siis... kuhupoole see jääb?" Dima ise küll külma ei tundnud, aga Nati põsed olid küll jahedad. "Dimitri olen," lisas ta hetke pärast tutvustavalt, sest no viisakas pidi ka olema.

'' Samantha, kutsu kuidas tahad.'' tutvustas ka tema ennast ning võttis suuna kohviku poole. '' siia poole, natuke peame jalutama.'' sõnas neidis ning heitis pilgu lapsele. '' Ta on nii nunnu.'' Tüdruk lihtsalt pidi seda mainima.

Dima naeratas pisut. "Ta on Nataša, või Nadja, kumba eelistad," ütles Dima selle peale. Ta oli aru saanud, et kõik ameeriklased ei oska eriti hästi vene keelseid asju hääldada, seega ta oli hakanud rohkem kasutaja Nataša hüüdnime.

''Nataša, sobib talle.'' lausus Rebecca kindlalt, kuid sõbralikult. Samantha jaoks polnud raske venepäraseid nimesid hääldada, kuna tal endal oli palju tuttavaid, kes olid pärit venemaalt.

Dimitri naeratas õrnalt. Muidugi sobis. Tema ja tüdruku ema olid mõelnud mitmetele nimedele. Kuna nad enne sündi lapse sugu ei teadnud, olid nad jäänud selle juurde, et kui sünnib poiss, on tema nimi Andrei, ja kui tüdruk, siis Nataša. Ning Dima ei tahtnud lubadust murda, eriti veel surnule. "Tore, et sulle meeldib.."

Samantha naeratas õrnalt. ''Vana ta on?'' küsis tüdruk peagi. Kohvik õnneks juba paistis, natuke veel ja nad on kohal! Yay, we made it!