VersaEmerge @ TRIC!! Vea end kohale.

Sierra jaoks oli kõik lihtsalt täiuslik olnud. Jason oli seal ja see oli kõige tähtsam. Ta armastas teda jäägitult ega soovinud temast enam kunagi lahkuda, aga ta teadis, et see ei olene enam temast, sest noormees on enda otsuse juba teinud. "Sa võid minu juurde tulla. Pealegi tahan ma su sõidust sinna sõjakooli kuulda ja....," tüdruk keeras end poisi käte vahel ringi, "üldse tahan ma kõik meile jäänud päevad sinuga veeta," lausus ta esimest korda selle poisile valjult välja. Ta tahtis koguda enda ümber võimalikult palju mälestusi, et end nendega ümbritseda kui Tommiet siin enam ei ole.

Jason naeratas õrnalt, jälgides Sierra pruune silmi. Tema käed lebasid õrnalt neidise alaseljal, kui tüdruk ennast näoga tema poole pööras. "Kõlab hästi. Ka mina sooviksin kõik need alles jäänud päeva veeta sinuga. If today was your last day, right?" muigas noormees õrnalt. Kummardanud Melodyle lähemale, kinkis ta talle õrna suudluse. Sierra huulte maigust ja nende suudlemisest ei saa Jasonile kunagi küllalt.

"Mulle meeldiks see," sõnas Sierra, olles valmis noormeest suudlema, kui too tema kohale kummardus. Saanud uue ja sooja suudluse osaliseks, naeratas tüdruk kergelt läbi suudluse. Jason oli küll noormees, keda ta võiks elulõpuni suudelda. Iga tema suudlus mõjus tüdrukule nagu esimene. Ja igakord poissi vaadates armus ta justkui uuesti. Suudluse lõpetanud, asetas ta enda käe poisi põsele, andes talle ühe särava naeratuse. "Kas lähme siis?" küsis ta vaikselt.

Ka Jasoni jaoks oli iga pilk Sierrale justkui esimene. Ta armus aina uuesti ja uuesti ning igakorraga see tunne temas muutus tugevamaks. Tommie naeratas tüdrukule, kui Melody seda tegi. Säravalt nagu alati. "Lähme. Ennem kui väljapääs ummistub väga ära," ilmus sellesse naeratusse ka poisilik lõbusus. Enda ühe käe Sierra alaseljale jätnud, pöördus ta koos neidisega väljapääsu poole.

Sierra jalutas koos poisiga väljapääsu poole. Võtnud enda mantli, astus ta koos Jasoniga välja hämarasse linna. Õhk ei olnud otseselt külm, aga see ei olnud ka soe. Pugenud noormehele lähemale, jalutas ta poisi juhatusel musta Land Roverini, kuhu nad peagi sisse ronisid. Peagi auto käivitus ning noored võtsid suuna Sierra kodu juurde.

Peale kontsertit veetis Blake umbes pooltundi lava taga. Ta pakkis korralikult enda kitarri ärad, pannes need auto peale. Selena ja teised läksid otse korterisse, aga noormees tahtis veel veidi linna peal käia. Mantli endale selga pannud, sasis ta kergelt enda juuksed läbi ning läbi lavale viiva käigu läks ta baarileti juurde. Jerry tellis endale veel ühe õlle, ennem kui läheb selle väikese linna positiivseid külgi nautima. Saanud pudeli kätte, asetas ta selle endale suule ning rüüpas mõne lonksud. Noormehe pruunid silmad tegid kiire ringi saalis, märkates ainsa tuttava isikuna tõmmut näitsikut, kellega ta enne kontsertit oli vestelnud. "Ma loodan, et ei sega," muigas ta õrnalt, pöördudes tüdruku poole.

Carmel oli bändi korralikult lõpuni kuulanud, elades igale laulule kaasa. See oli üle pika aja üks mõnus õhtu. Kui rahvas kõik laiali hakkas vajuma, jäi tüdruk veel kohale, pidades mõttes nõu, mida edasi teha. Tundus, et kõigil olid juba plaanid tehtud. Seega jäi ta nõutult kluppi seisma kuni kuulis ühte tuttavat häält, mis just mõni aeg tagasi lavalt kogu rahvale oli kõlanud. Ja nüüd rääkis see temaga, kuigi poiss ei teadnud temast midagi. "Sa ei sega mind otseselt. Ma pean siin nõu, kas minna koju või jääda veel siia," sõnas tüdruk. Märganud Blake'i seljas mantlit võis ta kohe oletada, et ta on lahkumas, kuid tema käes olev pudel rääkis teist juttu. "Muideks väga hea kontsert oli," naeratas Carmel sõbralikult.

Blake oligi teel välja, aga see pole tema süü, et janu andis tunda. Pole just lihtne see laulmine, eriti veel poolteist tundi jutti. Näitsiku kiituse peale naeratas noormees talle õrnalt. "Püüame alati endast parima anda," muigas ta, tõstnud pudeli huultele, võttis noormees mõned lonksud. Peagi oli pudel ka tühi ning ta tõusis pukilt, jäädes näitsiku juures seisma. "Ma valiksin sinu asemel ühe kena õhtuse jalutuskäigu noore muusiku seltsis," sõnas Blake, vaadates tüdrukule lõbusalt otsa. Jaki eest kinni pannud, kohendas ta kerget salli ümber enda kaela ning jäi neidise vastust ootama.

Carmel noogutas ja naeratas. Kui Blake püsti tõusis, suunas ta enda pruunid silmad noormehele. Nii et lähebki ära. Peab siis ise midagi huvitavat välja mõtlema. Filmikas jälle? Küll Les midagi välja nuputab. Kuid siis rabas poiss teda enda lausega. Car jäi poissi lihtsalt veidral pilgul vaatama stiilis kas-sa-räägid-ikka-minuga. Hetkeks vaatas ta isegi üle õla, et veenduda, et Blake ikka temaga räägib. "Seda ei olnud täna õhtul mu valikute seas, aga.....selle saab ju alati sinna lisada," muigas Mel ning ulatas noormehele enda käe, "Carmel."

Carmeli reaktsiooni peale muigas Blake lõbusalt, jälgides endiselt neidist. Jah, ta mõtles teda. "Blake," surus ta õrnalt näitsiku kätt. Ilmselt oli ta juba tüdrukule tuntum nägu, aga viisakust ei tohi sellegi poolest unustada. "Lähme?" nõksatas Jerry peaga ukse poole. Lasknud Carmeli käest lahti, surus noormees harjumusest käed teksade taskutesse.

Carmel noogutas, jalutades ukse poole. Saanud rõivistust enda mantli, mütsi, kindad ja salli, tõmbas ta need kõik endale selga, astudes siis koos noormehega uksest välja.

OT: Jätkub mujal.