Uus lehekülg.

Mees, kes polnud enam selles ajastus, kus ta end arvanud olevat oli liikus masinast välja, ning toetas end tuimalt vastu sportauto kapotti, mis mõnusalt edasi surises. Purgi susinaga avanud rüüpas ta sealt kiirelt lonksu, ning jäi siis pea kergelt kaldus maja silmitsema, kuhu ta vist sisenema pidi. Kas nüüd ongi käes jälle see hetk, kus psühhost Scott oma olemuse kõigile selgeks peab tegema? Oli ta ju üsna kärarikkalt siit lahkunud. Telefoni kätte võtnud jäi ta vanu numbreid otsima.

OT:Kes meist siis avastab selle igavese number seitsme tagasituleki?

Kuna Vanessa auto oli paari probleemi tõttu paranduses, siis pidi naine täna jala koju minema. Ega tal otseselt selle vastu midagi ei olnud. Ilm oli juba kevadiselt soe ja tema must mantel andis talle piisavalt sooja. Tee tema majani lookles üsna pikalt mööda rannikut, mis oli täis uhkeid villasi, millest ühes kunagi ka tema elas. Nüüd asus tema maja aga linnast eemal päris selle tänava lõpus praktiliselt mererannas.
Naise pilk oli suunatud enda ette. Ta nautis rahu ja vaikust, mis siin tavaliselt oli, kui just mõni noor kuskil villas pidu ei pidanud. Nessa tõmbas salli enda kaela ümber koomale ning viis enda pruunid silmad suunda, kust kostus õrn automootori hääl. Märganud seal ka inimest, noogutas ta alguses lihtsalt niisama nagu möödaminnes ühe väikelinna elanikud ikka teevad. Jalutanud mõned sammud edasi, jäi ta äkitselt seisma ja keeras end ringi. Kallutanud pea kergelt ühele küljele kaldu, jalutas ta noormehele lähemale. Ei olnud võimalik..."Scott?"

Mees oli kerges imestuses, kui enamvähem kõik kes möödusid talle sõbralikult noogutasid. Väikene linnake polnud endiselt muutunud. Kõik teadsid kõiki ja muu oli ka sama. Kuulnud aga äkitselt üht tuttavat häält kortsusid mehe kulmud, kui ta rahakoti avas, ning pilgu oma lubadele kinnitas. ''Seisab jaa nii kirjas.'' Vastas ta oma madalal häälel, kui siis silmad naisele kinnitas. ''Ei ole võimalik,'' teatas ta vaikselt, kui rahakotil auto kapotile langeda lasi, ning seejärel oma vee purgil maha lasi kukkuda. Nii sai tema numbrimärk, kus ilutses Scotler 7, märjaks. ''Ness,'' särasid mehe silmad õrnalt, ning ta naeratus kasvas märgatavalt.

Ikka see sama Scott. Mõtles tüdruk, kui too demonstratiivselt enda nime rahakotist järgi kontrollis. Libistanud pilgu sportautole pidi ta möönma, et mehel läheb vist ikka päris hästi. Ta oli ikka aeg-ajalt Scoti karjääril silma peal hoidnud. "Nii ei ole mind keegi juba ammu kutsunud, aga jah see ma olen," lausus neiu käsi laiutades ja tüübile lähenedes, kinkides talle kerge kallistuse, "muide, ma arvan, et ma ei ole nii hirmutav, et sa enda joogi maha pead pillama," lausus tüdruk, astudes Scotist natuke eemale.

Scotler ei suutnud lihtsalt neidisest mööda vaadata. Ta oli sirgunud imeilusks naiseks. Mis Scottil üleüldse rus oli, kui ta plika üle kühvli saatnud oli, et koos Richiega kossuga tegeleda. Sisse hinganud naeratas noormees õrnalt, ning toetas end siis sujuvalt vastu masinat. ''Sa oled palju kenam, kui ma mäletan.'' Vastas ta kiirelt, ning alles siis taipas millise käpardi mulje ta oma vee pillamisega jätnud oli. ''See oligi nii mõeldud. Mulle ei meeldi see vesi, aga treener käseb juua. So, ma pigem loobin seda maha.'' Üritas ta asjast puhtalt välja tulla, ning kergitas seejärel kulmi. ''Ja kuidas sul läinud on? Juba tagasi Eastside'il? Sa pidid ju siit alatiseks ära minema, nagu ma su jutust aru sain, kui me viimati nägime.'' Meenutas ta seda lahkuminekut, mis kutile tol hetkel nii kerge oli olnud.

Scoti väike kompliment pani tüdruku endiselt õrnalt punastama, kuid tänu tema jumekale nahale ei paistnud see just kuigi hästi välja. "Sa siis ei tea, et treeneri juttu tuleb kuulata," lausus Nessa muiates, olles ise treener ja oodates, et tema tüdrukud ikka tema sõnu järgiksid. "Ma läksingi siit ära sellise plaaniga, aga....näed siin ma nüüd jälle olen," vastas tüdruk, meenutades samuti nende viimast jutuajamist. Ei saa öelda, et lahkumine tüdrukule sama lihtne oli. "ma töötan nüüd koolis kisakooritreenerina. Mu karjäär lõppes väga kiiresti. Aga ma ei saaks öelda, et mul halvasti läheb. Ja sina? Mis küll sinusuguse kuulsuse siia väikelinna tagasi tõi?" uuris Vanesssa vastu.

Mees raputas vaid lühidalt oma pead. ''Treenerid on väljas ainult enda kasupeale, kui nad sind tatist saadik treeninud pole.'' Teatas Scotler kiirelt endapoolse arvamuse, kuid pidi järgmisel hetkel juba keelde hammustama. ''Mitte kõik treenerid, ma pidasin silmas ainult neid kellega mina olen kokku puutunud.'' Seletas ta kiirelt lahti oma variandi, ning hingas siis sügavalt sisse. Ei ühtki omapoolset arvamust enam. ''Nagu näha oleme me kõik varsti siin koos tagasi.'' Nentis ta vaikselt, ning naeratas üsnagi õnnelikult. ''Kas just kuulsus, kuid kohalik klubi ostis meid Richardiga siia tagasi, paar teist kutti veel, ning nüüd on mul lihtsalt jällegi Eastside'il elada. Pealegi on mul siin vanu tuttavaid ka, ning sina...'' Pomises ta ettevaatlikult lõppu. Eks paista, mis sellest asjast siin välja tulema hakkab võimis? ''Ma sind koju võin saata? Või ootab seal kuri mees, kes mu läbi peksab?'' Tegi Scott kiirelt nalja. Seda oskas ta endiselt eksole.

"Ahah...nii, et seda sa minust siis arvadki," sõnas Vanessa aeglaselt noogutades ja Scotile naljatlevalt otsa vaadates. Ilmselt suuremates klubides on see tõesti nii, aga väikeses koolimeeskonnas on naisele põhiprioriteediks siiski tüdrukute aitamine ja ise saab ta lihtsalt hea enesetunde, kui neil hästi peaks minema. "Nii et jääd pikemaks ajaks..." sõnas Nessa rohkem iseendale, tõstes siis pilgu mehele. Ja mida see 'ja sina' seal lõpus tähendama pidi? Tüdruk ei olnud kunagi arvanud, et nende teed veel ristuvad ja siin nad nüüd oli. "Ikka võid," turtsatas tüdruk raputades naerdes enda pead, andes seega mõista, et mingit meest seal küll ei ole, "aga ma elan nüüd linnast väljas oma majas."

Mees naeratas õrnalt, ning jättis oma musta iluduse seisma. Uksi lukustamata viis ta silmad kaugemale teeäärele, mida kaunistasid piirded, ning sinna ta ka sammuma hakkas, kui oli Ness'i oma käevangu saanud. ''Sulle meeldib siin noori õpetada? Sa olid ju potensiaalne tegija omal alal, miks nüüd treeneri töö?'' Ei saanud Scott päris täpselt aru, kui Nessale oma silmad uuesti kinnitas. Temal vastupidiselt tüdrukule oli aga üsna jahe. Mustad dressipüksid, ning valge maika peal vaid oma endise klubi tuulepluus. ''Pole hullu, küll ma pärast koju tulla oskan, kui siin muidugi äärmiseid muudatusi tehtud pole.'' Teatas ta vaikselt, kui siis uuesti silmad teele viis. ''Ma loodan ja siia pikemaks ajaks nüüd jääda.'' Vastas ta veel naisele, ning kinkis talle ühe särava naeratuse.

"Noh, alati ei olene kõik ainult meist endast," sõnas Vanessa, "mul on ühe kopsuga väike jama ja see ei lase mul enam suurt koormust taluda. Mu kops on juba kaks korda kokkulangenud ja kolmas kord ei olnud arstide arvates enam kuigi hea idee. Seega ma pidin loobuma. Aga mulle tõesti meeldib nüüd noori õpetada," seletas tüdruk muretul häälel. See kõlas hullemini kui see oli. Ta pidi lihtsalt regulaarselt kontrollis käima ja hoiduma liiga suurest füüsilisest koormusest. "Tree Hillis muutub harva midagi," pidi naine tõdema, viies enda pruunid silmad Scotile, "loodad? See siis ei olene sinust?" uuris Ness.

Mees kuulas hoolikalt Vanssa sõnu, ning üritas aru saada, mis asja ta täpsemalt lahti seletas. Kopsude kokku langemine? Emh, mehe silmad olid liikunud taevasse. ''Mis seda põhjustab? Kopsude kokkulangemist, ma mõtlen.'' Uuris ta kiirelt, üsna huvitav ning uus teema eksole. ''Siis on kõik kontrolli all, kui midagi muudetud pole.'' Kallutas mees oma pead, ning peatus ristmikul. Kuhu nad minema peaksid? Kuspool linnaääres Vanessa nüüdsest siis elab? ''Juhendage mind palun,'' keeras korvpallur oma kohmetuse kiirelt naljaks ümber. ''Eks ta ikka ole, aga jumal teab mis pakkumisi veel võib tulla ju.'' Hingas mees rahulikult sisse. Nüüd kui ta taaskord siia tulnud oli, kas ta plaanis üldse lahkuda? Nooo way, Grets tuleb ka üles otsida ja teda üllatada.

"Nii palju kui mina sellest aru sain, siis põhimõtteliselt mu rakud toodavad mingit nn kuiva lima, mis sulgeb bronhi ja ei lase kopsu enam õhku sisse. Kui see sulle midagi ütleb siis on tegu atelektaasi mingi vormiga, mis esineb just liigsel pingutusel," üritas Vanessa asja lahti seletada. Noo põhimõtteliselt sõna 'kokkulangemine' ütlebki ära, mis tema kopsuga siis juhtub. Õhk ei pääse sisse ja kops vajub kokku. Jõudnud ristmikule viipas Nessa käega vasakule poole viivale teele, mis algsel pilgul viis lihtsalt kuskile väikesesse metsa. "Nii et see on siis rohkem lihtsalt nagu...vahepeatus või midagi?" esitas Vanessa küsimuse, otsides õiget sõna.

Scott kergitas kulmi. ''Ühesõnaga, kui sa puid tassid, siis sa ei saa enam hingata? Kõlab nagu mingi astma või midagi selletaolist. Aga jah enamvähem sain ma nüüd pihta ilmselt.'' Keeras ta vasakule, ning silmitses siis uuesti teepiirdeid, mis neid kahte piirasid. ''Seal metsatukas polnud vanasti ühtegi maja. Sa lasid omale teha ühe või midagi?'' Meenutas ta oma noorusaegasid, kui seal tihti päikeseloojangut sai vaatlemas käidud. ''Eks paista, kas mul on mõtet oma elu siia planeerida või mitte.'' Ei vastanud ta otseselt Vanessa küsimusele. Kuid noh, eks elu olegi üks seiklus võimis.

Vanessa hakkas naerma, "puude tassimine mulle nüüd küll ülejõu ei käi, aga jah midagi sellist astma moodi," kehitas naine enda õlgu. Lihtsalt temal kerkis see esile palju harvem kui astma ja see ei olenenud väga õhus esinevatest lisanditest. "Seal oli kunagi üks vana hoone, mille ma ära ostsin ja ümber lasin ehitada," vastas Vanessa, vaadates silmanurgast hetkeks mehe poole, kes oli samuti nende aastatega kõvasti muutunud, kuid iseloom tundus ikka sama. "Selge," noogutas Nessa, pistes enda käed mantlitaskusse, tundes alles nüüd kergelt külma. Vaadates Scotti hakkas tal veel külmem, "kuidas sa saad nii - sul külm ei ole?" küsis Ness judistades enda õlgu.

Mees noogutas mõistvalt. Ilmselt oligi ta asjast siis õieti aru saanud, nagu tundus. ''Ahsoo, ma ilmselt tean mis majakest sa silmas pead.'' Pomises ta vaikselt. Ta oli seal käinud erinevate tüdrukutega, kuid Vanessaga mitte kunagi. ''Ei, ma olen harjunud. Dress on ju alati mulle loomulik olnud, kuid ma olen arenenud. Paari teksade asemel on neid nüüd rohkem, kui dresse.'' Muheles ta laialt. Just tree hilli tulemise puhul oli ta jalga lükanud taaskord dressid.