Uus lehekülg.

Vanessa turtsatas ja naeris õrnalt. See Scott, kellega tema kunagi ringi käis, kandis 24/7 dresse. Ju ta hakkab siis suuremaks saama, et on endale mõned teksad ka muretsenud. "Käisid seal nooremana lollusi tegemas nagu enamus Tree Hilli poistest?" küsis Nessa, vaadates õrnal kulmukergitusel Scoti poole. Hoone asus ju väga soodsas kohas. Ookean oli lähedal, aga linn ja teised majad kaugel.

Scott muigas. Täpselt nii ta oligi ju olnud. Kuid kas neid tol hetkel ka lollusteks sai nimetada, vist mitte. ''Meil oli riietusruumis isegi graafik, kes kuna maja kasutas.'' Möönis ta kiirelt, kui oma käevangus olevale naisterahvale kiire pilgu viskas. ''Ainult sind ei suutnud ma kunagi sinnamaani rääkida. Veider, eksole.'' Pomises ta enda egomiinuse kiirelt omale ninaette, ning turtsatas seejärel. ''Ma olin sellest nii löödud, kuid aeg annab aru.'' Nöökis ta veel endale lubades viimast korda enda kallal. Kõik teised sai ta kätte, kuid Ness jäigi temajaoks selleks ladvaõunaks. Huvitav kas oleks võimalus uuesti proovida? ''Mõni silmarööm ka meil tekkinud on? Või ootad seda ühte ja õiget?'' Uuris ta vaikselt oma sammu aeglustades. Vaevalt, et Ness teda sisse kutsub, seega tuleb väljas kõik välja uurida.

"Appikene, ma ei tea kas ma tahan selle kohta rohkem midagi kuulda," sõnas Vanessa, viies enda imestunud pilgu Scotile. Mis muud saab öelda kui poisid, poisid... "Mul on südamest hea meel, et sa mind ära ei suutnud rääkida," lausus tüdruk täiesti ausalt. Nii oleks ta ilmselt lihtsalt üks tüdruk nende kõigi teiste seas, kellega Scott kunagi sebinud oli nii kaua kuni sai kätte selle, mida soovis. "Ei ja ei," vastas Nessa noormehe mõlemale küsimusele. Võinoh, Robert nagu midagi oli, aga see oli üks suur segadus antud hetkel. Pealegi ei olnud vaja seda mainida, neil oli niigi juba minevikus probleeme sellega, et Vanessa liiga tihti Robertiga aega veetis. Kuigi vahe oli selles, et enam ei olnud see Scoti asi, kellega ta koos oli või ei olnud. "Ja sina? Oled mõne tüdrukuga kaugemale ka jõudnud kui voodi?" küsis Ness väga otsekoheselt, mõeldes selle all püsisuhteid, sest teades Scotti võis ta sada protsenti kindel olla, et üheöösuhteid oli tal hulgi.

Scott turtsatas justkui oleks ta vihaseks saanud või midagi. ''Ma tahtsin j u s t sulle täpset ülevaadet anda, kes kus toas ja mis poosis.'' Muheles ta laialt, ning kergitas siis oma kulmi, kui naerdes Vanessat uurima jäi. Mis mees tehasai, et ta endiselt neid asju üsna lõdvalt võttis, ning ilmselt ei plaaninudki muutuda. Huumoril pidi olema oma koht inimese elus, ning Scotti elus oli huumorile mõeldud üsna suur koht. ''Kahju, et ma sind ära ei suutnud rääkida. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis sina oled ainuke, kes mul järjepidevalt oli - ilma voodita. Muidu pole ma viitsinud vaeva näha.'' Rääkis ta täiesti ausalt. Naised olid ju nagu rongid, eriti mingil profi kossupoisil. Üks läks viie minutipärast oli uus kohal. ''Meil on veel vaid mõni minut jäänud minna, tead sa seda. Kohtume veel või miskit? Plaanipäraselt ma mõtlen.'' Uuris ta nüüd oma näoilmet äärmiselt leebeks, ning sõbralikuks muutes. Nessa oli üks tüdruk, kes pani Scotti reaalselt kahtlema tema võimekuses naisi sebida. Seega, oli tema ka väärt seda tõelist naeratust, mida muidu vaid Grets imetleda võis.

Vanessa raputas enda pead ja hakkas lihtsalt naerma. Nii et sellise kuulsusega maja ta endale ostnud oligi. Oleks ta seda varem teadnud oleks ta ehk mõne muu hoone endale muretsenud. Oh, well. "Ma ei tea kas ma peaks, aga ma olen liigutatud," sõnas tüdruk kerge irooniaga, asetades käe teatraalselt südame kohale. "Eks vaatab seda asja," vastas tüdruk muhedalt naeratades.

Kutt pööritas oma silmi, endiselt ei olnud tal Nessi suunas lööki? ''Sa just lõid mu ego paigast ära, tead sa ikka seda jaa?'' Kohkus kutt vaikselt, ning turtsatas siis naerma. No mismõttes nagu. ''Ilmselt kohtume siis mitte plaanipäraselt, kui kohtume.'' Lasi kutt asjal minna nii nagu ta peab minema. Ilmselt ei olegi mõtet pingutada, võimis? ''Jaa, kuidas vanemal Hiltoni versioonil läheb?'' Uuris ta asja mis teda reaalselt huvitas.

"Ma väga kahtlen, kas sinu ego on üldse võimalik paigast ära lüüa," vastas tüdruk naerdes. Scotil oli lööki küll, lihtsalt Nessa ei leidnud, et mees üldse on võimeline tegema midagi nii, et ta ise kasu ei saaks. Pealegi oli ta ise just ennem öelnud, et ei tea, kas üldse jääb Tree Hilli. Eelmine kord ei olnud tal just raskusi kõik kuule saata ja minema tõmmata. "No, sa võid ju praegu minu juurde tulla," pakkus Vanessa õlgu kehitades, "ma ei tea - hästi?" pakkus naine, jäädes maja juurde viiva jalgtee juures seisma.

Scotleri silmad olid majal püsinud täpselt niikaua, kuni Ness teda sisse kutsus. Dilemma missugune eksole. ''Minu egoga on kõik vägagi hästi ja korras. Aga ma olen muutunud ausalt,'' teatas ta rahulikult, ning sellele järgnes ka kohene tõestus. ''Ma siiski jätaks vahele, et sa ei arvaks, et mul mingid tagamõtted on. Tahad võin su homme välja viia, vanu aegu meenutama või midagi säärast. Pealegi on Grets juba suremas, ja mina ka varsti, kui ma kauem kui paar tundi veel viivitan. Ma loodan, et sa mõistad.'' Peatus ta samuti, ning keeras end Nessa suunas teda pingsalt jälgides. ''Tulen homme eksole,'' libistas ta oma käega üle neidise põse, ning põimis siis oma käed ümber treeneri. Ma ei ole väljas vaid ühe asja peale, sa veel näed seda. Challenge accepted.

"Ma tõesti tahaks seda uskuda," sõnas Vanessa, vaadates Scotile otsa. Ta noogutas vaikselt noormehe sõnade peale, naeratades õrnalt, "aga jookse siis ja tervita Gretsi minu poolt ka," lausus naine, olles mehe järgmise žesti üle rohkem kui üllatunud. Ta sundis end rahulikult hingama, vaadates Scotile otsa, "no tule....lihtsalt....ära käitu nagu me oleksime paar, sest me ei ole seda juba kuus aastat," sõnas Ness, lükates mehe käed enda ümbert ära.

Kutt noogutas vaid õrnalt, kui ise ka aru sai. ''Sõbrad,'' sõnas ta äärmiselt rahulolevalt, kuigi ta seda ilmselgelt polnud. ''Homme näeme siis.'' Teatas ta kiirelt, ning minema ta jooksiski. Maja lähedalt üha kiiremini, kuid mida kaugemale, seda aeglasemaks mehe samm muutus. Autosse, poodi ja Gretsi juurde, et oma mõtted eemale saada. Ness oli ta sõbratasandile pannud, hullemat annab soovida.

Vähemalt praeguseks, oleks Vanessa heameelega öelnud, aga need sõnad jäid talle lihtsalt kurku kinni. Ja järgmisel hetkel läks juba Scott minema. "Homseni," pobises ta endamisi, vaadates mehe selga kuni too puude taha kadus. Keeranud end ringi, jalutas ta tühja majja, kus pühendas end kokkamisele ja filmivaatamisele. Terve see aeg kummitas teda mõte, et oli võibolla Scotti valesti hinnanud.

OT: LÕPP