Tavaline päev ilmselt

Kell oli pool viis, kui Nicole koolist tagasi jõudis. Ta jäi peale tunde mõneks ajaks, et üks töö järgi teha, mille oli ta halvale hindele teinud. Ehk nüüd läks paremini. Uks oli lukus, seega ükski tema toakaaslastest polnud veel koju jõudnud. Avanud ukse, viskas ta koti kuhugi nurka, suundudes koheselt kööki. Ta avas külmkapi ukse, jäädes selle sisu siis uurima, et mingid võileivad endale valmistada.

Damonil lõppesid tunnid ja ta otsustas otseteed koju minna. Õhtul oli veel aega kuhugi minna. Kutile tuli kõne ühelt tšikilt, kes soovis hiljem noormehele külla tulla või siis midagi lihtsalt koos teha. "Okei, tibu, ära nüüd erutu...Hiljem siis näeme," astus mees uksest sisse. Seejärel lõpetas ta kõne ja nägi, et Nicole'i kott oli maas. Järelikult oli Rosie kodus. Noormees võttis suuna köögi poole ja lasi enda kotil kuhugi põrandale vajuda.

Nikki võttis kapist tomati, kurgi, vorsti ja või, asetades need siis köögikapile. Leivakastist leidis tüdruk ka saia, hakates endale kerget korruselist võileiba valmistama. Peagi kuulis Nicole ukse avamist ning sulgemist koridorist. Sellele järgnes Damoni hääl, mistõttu oli noormees ilmselt koju jõudnud. Nicole ei kuulnud täpselt, mis ta seal ütles, kuid nagu näha oli kutt telefoniga rääkinud. "On meile siis jälle külalisi oodata?" küsis Nicole mõru tooniga, kui Damon kööki ilmus. Tüdruk isegi ei viinud pilku temale.

"Võib-olla...Ei meeldi?" küsis noormees otse välja ja avas külmiku ning võttis sealt välja veepudeli ja tühjendas selle kiirelt. Tal ei jäänud Nicole'i ärritatud hääletoon märkamata. Damon tegi enda arvates Rose'ile kõik selgeks, millest nüüd see halb tuju? Nooruk võttis kapi peal olevast korvist ühe õuna, mida ta hävitama asus.

"Mul ükskõik," sõnas neidis. Tegelikult polnud tal ju muidugi ükskõik. Kuid noh, tuli see kõik lihtsalt ära kannatada. Nikki oli mehega pisut ebasõbralik olnud peale seda kui nad enda firends with benefits suhte lõpetasid, oli raske suhelda nii, nagu enne.

Damon muigas. "Kui nii, siis nii," lausus noormees ja seisis neiu selja taha. "Ta tuleb millalgi õhtul...Ta lahkub ilmselt hommikul," lisas Damon. Mis Nicole'i probleem oli? Jeff viskas enda õunasüdame ära ja läks samasse kohta tagasi seisma. Ta lootis, et Rose teeb talle ka ühe võileiva.

"Nagu alati.." pomises ta. Nicole ei hakanud rohkem seda teemat puudutama. "Tahad ka?" pakkus neidis võileiba, viies viimaks pilgu Damonile. Nii kaua ta siis suutis seda vältida. Ehk siis, see polnud väga kaua. Tüdruk oli valmis saanud kaks võileiba koos kurgi, tomati, vorsti ja võiga. Kõik kahe saia vahel. Neidis hakkas asju külmkappi tagasi laduma.

"Jah, tore oleks," vastas Damon. "Mis sa oled armukadeee?" venitas noormees nimelt viimast sõna. Kiusamine oli nii tore meelelahutus. Jeff pani enda käed ümber Nicole'i ja toetas lõua tüdruku õlale. "Ma pole selline hea poiss, kes suudaks ühes suhtes kaua olla. Kõige rohkem kestavad nad mul mõne nädala ja lõpp on alati tüdrukute jaoks draamapesa. Ma tahan sind sellest jamast säästa," selgitas Damon veidike lõbusal häälel.

Nicole ulatas mehele tema võileiva. "Ma tean, kuidas sinu suhted käivad. Ning ma saan sellest aru. Kõik on korras, ära muretse minu pärast," lausus neidis rahulikul toonil, rabeledes siis mehe haardest välja. Ta suundus elutuppa, istus diivanile ja pani teleka käima, hakates seal enda võileiba sööma.

Damon noogutas. Hea, et aru sai. Damon võttis enda võileiva ja istus Nicole'i kõrvale. "Mis täna huvitavat tegid?" küsis noormees ja hammustas võileivast tüki. Mmmm...Maitsev. Ahjaa, nooruk tänas ka tüdrukut nüüd toiduvalmistamise eest. Niipalju viisakust tal ikka oli olemas.

Nikki hoidis pilku ekraanil, samal ajal süües ning Damoni küsimust kuulates. "Midagi erilist. Jäin peale tunde, käisin tööd järgi tegemas. Tavaline päev," rääkis neidis. "Ma arvan, et ma parem ei küsi, mis sa tegid.. Ilmselgelt puudusid mõnest tunnist, et aega suvalise tšikiga veeta."

"C'mon, mul oli täna kirjandus. Mida ma siis pidin tegema?" üritas noormees enda teguviisi põhjendada. Aga väga lõbus vahepala koolitundidele. Keegi Nicole'i klassiõde oli. Junior igatahes. Ja nimi...Lucy? Lisa? Ei mäleta. Okei, tal oli kohutav mälu nimede peale ja ta oli jobu ka.

Nicole turtsatas. "Kallis, kui sa seda kooli lõpetada tahad, siis pead ikka mõnda tundi ilmuma ka," muigas ta kergelt. Tõttöelda, polnud neidisel õrna aimu, missugused olid Damoni tulevikuplaanid. Tüüp oli senior, midagi pidi ikka ju olema. "Ja kui sa ka lõpetama peaksid, mis sa siis peale seda üldse edasi teed? Passid niisama, käid pidutsemas ja magad nii paljude naistega, kui suudad?"

"Kooli lõpetan ikka ära...Kirjanduses praegu isegi normaalne seis," vastas noormees. Mõni kirjand oli tegemata...Laseb mõnel taibul ära teha. "Hahaa...Ei ma arvan...Aasta niisama käin ringi, edasi ehk isa firmasse," pakkus mees. Mida ta muud teha oskas. Talle oli inimeste meelitamist oi, kui hästi õpetatud.

Nicole sai enda võileiva viimaks söödud, asetades siis taldriku laua peale. "Tõesti? Enda elu ei tahagi elada, et teed valiku isa kullipilgu all töötada?" üüris neidis. Halb valik, vähemalt tema jaoks, kuid Nicole ei olnud Damoni isa kunagi kohanud, seega polnud tüdrukul õrna aimu, milline mees iseloomult ja üldse on.