Hello Mr. Harting!

Sierra esimene koolipäev oli just läbi saanud. See oli imeline olnud. Joe oligi praktiliselt tema turvamees olnud nagu ta lubanud oli. See päev oli olnud oodatust palju parem, sest tüdruk ümbritses end vaid inimestega, kes talle tõesti lähedased olid. Sellel ajal kui teised kõik kappide juurde tormasid, et kiiremas korras koju või trenni jõuda, siis Mel võttis selle asemel suuna psühholoogi juurde, kellele ta pidi viima mõned paberid enda BRIT kooli psühholoogilt. Naeratus huulil sammus tüdruk kabinetini, tõstes siis käe, et uksele koputada. Hetk hiljem vajutas ta lingi alla ning astus sisse kui oli veendnud, et ruumis on vaid tema uus psühholoog. "Tere, ma olen Sierra ja ma arvan, et mu vanemad rääkisid teiega telefoni teel. Ma pidin teile enda paberid tooma," lausus Melody, sulgedes ukse enda selja taga. Tema vanemad olid ilmselt Roberti kogu tema looga kurssi viinud, mis Sierra arvates ei olnud just kuigi mõtekas kui ta saab nagu nii terve tema kausta endale ja seal on juba k õ i k olemas.

OT: Robert ilmselgelt.

Robert istus nagu alati enda kabinetis mugavas asendis enda laua taga oleval toolil ning seekord sirvis ta enda märkmikku, tõmmates maha ebavajalikke meeldetuletusi ning kirjutades mõne kuupäeva alla vajalikud märksõnad, et teatud sündmused meeles ikka püsiksid või siis tegevused. Näiteks see laupäev külastab ta enda sugulasi New Jersey's, veetes nende juures umbes neli päeva. Seega esmaspäev ja teisipäev teda koolis pole. Kuulnud vaikset koputust, tõstis Robbie enda rohelised silmad musta pastakaga kirjutatud sõnadelt ning naeratas õrnalt sisenenud neiule. Meeldetuletaja kinni pannud, asetas ta selle enda laua nurgalt ning kummardus laua kohale. "Tervist," teretas ta tüdrukut. Sierra käes kaustiku võtnud, pakkus ta tüdrukule istet laua teises servas olevale tugitoolile, mis kord on eemal oleva diivani juures ja siis teinekord uuesti laua juures. "Seda nad tegid ning väga põhjalikult. Nagu ma aru sain, siis sa veetsid aastakese Inglismaal, kuhu sa läksid teatud probleemide tõttu ning saabusid paar kuud tagasi, kui ma õigesti mäletan. Kuidas siiani sisseelamisega ka lood on?" küsis psühholoog punapealt.

Sierra ulatas kausta mehele ning istus tugitoolile, mis oli, nagu alati psühholoogide kabinettides, eriti mugav. "Jah, ma jõudsin detsembri alguses, aga kooli tulin sellest veerandist," täpsustas tüdruk, vaadates rõõmsalt mehele otsa. "Eks ma võtan väikseid samme korraga, aga siiani ei saa kurta. Mõned probleemid on olnud inimestega, kellega ma varem tihedalt läbi käisin enne seda.....kui see kõik juhtus. Aga mul on nüüd uued sõbrad ja nad hindavad mind sellena, kes ma olen. Ma ei saakski paremaid sõpru endale tahta. Vaatamata sellele olen ma kindel, et algus on igati positiivne siiani," seletas tüdruk täiesti avatult. Ta oli lihtsalt psühholoogidega juba nii harjunud ja ta teadis, et nad teevad vaid enda tööd, et sul oleks parem elu ja et sa elus paremini hakkama saaksid. Seega austas Mel selle ameti esindajaid väga kõrgelt.

Avanud kaustiku, silmitses Robert selle kiirelt ja ülevaatlikult läbi, pöörates enda pilgu tagasi Sierrale. Ta kuulas neidist tähelepanelikult, noogutades aeg-ajalt. "Just sellistes olukordades tuleb ilmsiks, kes on tõelised sõbrad ja kes ainult püüdsid seda olla. Aga peaasi, et ise oled rahul ning jamasid ei tuleks," lausus psühholoog omast kogemusest. Peale seda kui keskkooli lõpuastmel avastati tal südamerike, mis tõttu pidi ta sportlasekarjäärist loobuma, vähenes märgatavalt inimeste arv tema ümber, kes kutsusid ennast sõbraks. Mõned üksikud jäid siiski, kellega mees suhtleb tänase päevani. "Kas sa juba edasiõppimise peale oled ka mõelnud?" küsis Rob.

Sierra ei saanud mehega enam rohkem nõus olla. Elu oli talle läbi raskuste näidanud seda, kes on tema tõelised sõbrad ja tal on enam kui hea meel end nende sõbraks nimetada. Huvitav fakt on see, et enamus tema nüüdsest sõprusringkonnast koosneb just läänepoolse kalda elanikest. "Ega viimasel ajal ju muust ei räägitagi kui sellest, kuhu keegi edasi läheb," sõnas Melody õrna naeratusega, "alguses mõtlesin ma pärast kooli lõppu tagasi Inglismaale lennata, aga nüüd olen ma kaalunud ka varianti siia jääda. Ma saatsin enda avaldused kahte ülikooli, mis veel sellel ajal avaldusi sisse võtsid. Ma jäin nimelt natuke hiljaks. Aga praegu on mul valikus Michigan ja Berklee muusikaosakond," seletas tüdruk, lükates silmile vajuva juuksesalgu eemale.

"See on igal aastal alates jaanuari algusest lõpetamiseni teemaks, sest paljud ülikoolid avaldavad nimekirjad alles suve keskel. Vähemalt peale lõpetamist pole sul vaja selle peale mõelda kui sa juba nimekirjas oled. Edasi tuleb lihtsalt kõvasti tähelepanna ning aeg-ajalt midagi ka õppida," muigas Robert. Kuuldes Sierra ülikooli valikuid, maigutas ta kergest üllatusest suud. "Ma käisin Michiganis oma bakalaureuse aja ära," mainis psühholoog, andes teada, et kiidab seda valikut. Vähemalt talle meeldis seal.

"Ega suvi just eriti õppima küll ei kutsu," muigas tüdruk mehe sõnade peale. "Tõesti?" üllatus Sierra, sest Ameerikas on hulgaliselt ülikoole ja see, et Robert juhuslikult samas ülikoolis käis, kuhu tema minna mõtleb, siis pidi see ikka hea kokkusattumus olema. "Mu esimene valik oleks Berklee, sest neil on tugevam draama ja muusika osakond, aga Michigan tundub ka väga sümpaatse valikuna. Aga eks näeb seda siis, kui mind üldse finalistini esinema kutsutakse. Kui ma kummassegi neist sisse ei saa, siis ma lähen ilmselt Londonisse draama kooli või võtan aasta puhkust," laiutas Mel enda käsi. Kõik oli ju võimalik ja kindlasti oli vajalik omada tagavara varianti.

"Suvi on aeg, kus peab rohkem keskenduma puhkamisele ning nautima seda mõne kuist vabadust, sest ega ülikoolis kuigi lihtsamaks ei lähe. Samas jälle oleneb, milline õppejõud sulle satub ja mis valdkonda minna. Ning nagu ma aru sain, siis sa keskendud edasi muusikale ja näitlemisele?" tundis Robert huvi. Neidise üllatuse peale naeratas psühholoog, noogutades kergelt. Kolm aastat veetis ta seal ning magistrisse läks ta New Yorki, kus ta saab loodetavasti ka doktorikraadi mõne aasta pärast. "Samas aastake puhkust kõlab ka hästi. Sellel ajal saab ülevaadata enda ülikooli valikud, natukene raha teenida ja üldse tutvuda ümbritsevaga," noogutas Robbie endamisi. Ta ise oleks ka peaaegu võtnud aasta vabaks, aga kuna tookord kandideeris päris paljud psühholoogiasse, siis seati ta ultimaatumi ette ning mees valis kooli.

"Jah, laulmine ja üldiselt muusika on ainuke asi, milles ma tõesti tunnen, et ma olen tugev ja võin midagi teha. Inglismaal olles võtsin ma endale valikainena näitlemist ja see hakkas mulle meeldima. Seega draamas saaksin ma need kaks asja ühendada," seletas Sierra enda valiku tagamaid. Hetkel ei olnudki tal tunne nagu ta räägiks enda psühholoogiga, vaid lihtsalt mõne tuttavaga, kes tema tuleviku kohta teada tahab saada. "Ma olen mõelnud juhul kui ma peaks vaba aasta võtma, siis ma läheks hea meelega just reisima ja võibolla ka vabatahtlikuks," sõnas Mel. Aafrika oleks kindlasti koht, kus ta tahaks käia.

Robert noogutas kergelt. Ta ei hakanud neidisele ütlema, et tema valik on väga õige. Tuleb võtta endale selline eriala, milles sa tead, et oled hea, aga sul on alati seal ka arenguruumi ja mille piire sa oskad painutada piisavas koguses. Teinud taaskord paar märget paberile, tõstis psühholoog enda pilgu tagasi neidisele. "See on ka hea mõte. Näha maailma, et seda paremini tundma õppida ja samas avastada ka ennast sügavamalt. Inimene on selles suhtes üks keeruline olevus. Iga kord, kui meil on tunne, et oleme teda õppinud tundma, muutub ta ja me peame otsast alustama. Nagu mu endine klassivend ütleks - inimene on just kui lõputu rida ahelreaktsioone. Iga kord kui oled ühe reaktsiooni selgeks saanud, toimub järgmine, mis pöörab uuesti kõik peapeale," naeratas mees kergelt.

"Jamh," sõnas Sierra mõrult, "sain seda juba ühe inimese näol tunda. Just siis kui arvasin, et lõpuks ometi on kõik selge, tegi ta midagi, mis ajas kõik jälle peapeale," lausus tüdruk, meenutades tema ja Jasoni vahel juhtunut, millele mõtlemine tekitas tüdrukul alati kahed emotsioonid. Kõige pealt pidi ta sellest suudlusest mõeldes lihtsalt sulama ja järgmine hetk tahaks ta heameelega poisile virutada. "Kas ma saan selle ülikooli hinnangu asja ka täna ära teha? Ja üldse, kas ma pean hakkama iga nädal teie juures käima või siis kui ma ise tahan?" uuris tüdruk kui oli mõneks ajaks vaiksemaks jäänud.

Robert noogutas kergelt, silmitsedes Sierrat. Tüdruk on paljugi muutunud selle aastaga Inglismaal. Enne kui neidis ära läks, suunati ta umbes 15 tunniks ka koolipüsohholoogi juurde, mis tõttu teab ta tüdrukut juba natukene pikemat aega kui tänane päev. Sierra sõnade peale muigas psühholoog kergelt. "Nii kiirelt see ka päris ei käi. Senioritel on kohustus käia umbes 12 tundi ning peale seda saan ma alles teha psühholoogilise hinnangu. Juhul kui sulle sobib, siis paneks täna need järgmised 10 tundi kirja ära, aga juhul kui sa tahad rääkida või sul on mingi probleem, siis võid alati igal ajal minu uksest sisse sadada," sõnas Robbie rahulikult, võttes laualt enda märkmiku.

"Mulle sobib," noogutas Sierra kui oli mehe sõnu kaalunud. Ta ei tegelenud nagu nii pärast tunde millegi erilisega, seega oli tal aega küllaga ja tal ei olnud midagi selle vastu, et seda aega psühholoogi juures kulutada. Tal ei olnud eriti palju õpilasi ka keda ta õpetama peak. Tüdrukul oli Robertiga ainult positiivsed kogemused. "Mulle sobiks tegelikult iga aeg pärast tunde. Ma ei tea, kuidas teie graafikuga on?" pakkus Melody, vaadates mehele ootavalt otsa.

"Juhul kui sa soovid sellega võimalikult kiirelt ühele poole saada, siis pakuksin ma välja sellel neljapäeval, järgmise nädala teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäeva ning näiteks nädalavahetuse kui sulle sobib," lehitses Robert pikalt enda märkmiku, ennem kui neidisele need ajad ütles. Mõnel õhtul on tal ülikool, mis tõttu ta ei ole koolis, või on tal mõne teise senioriga aeg kokku lepitud. Tõstnud rohelised silmad uuesti Sierrale, jäi ta ootama tüdruku vastust.

Sierra käis peas läbi enda tunniplaani ja samas selle kui paju tal teatud päevadel pärast tunde viitsimist oleks. "Sobiks küll, aga nädalavahetusel võiks hommiku poole olla kui sobib," pakkus tüdruk, avades enda koti luku ning tõstes sealt välja enda päeviku, kuhu teatud päevadele väikesed märgistused tegi, et tal midagi meelest ei läheks.