Pole vajadust

Joseph oli kindel, et tal pole psühholoogi juurde vaja minna. Ometi oli talle aeg kinni pandud ja põhimõtteliselt kästi sinna minna. Joe teadis, mida ta edasi tahtis teha, kuigi...Viimasel ajal oli ta kõiges kahtlema hakanud. Absoluutselt kõiges. Ta juba oli nii kindel, et saab isaks ja mõne hetkega muutus seis tagasi koolipoisi staatusesse. Deli läks ka ära, tegelikult sellega halvad asjad algasid, ei autoõnnetusega. Joe koputas uksele ja astus sisse. "Tere," sõnas nooruk ja sulges ukse enda järel.

Robert oli saanud enda paberimajandusega valmis juba enne lõunat, mis tõttu veetis ta ülejäänud aja raamatut lugedes. Peale mõnda peatükki, asetas mees raamatu lauale, tõusis püsti ja kõndis kohvimasina juurde, tehes endale koorega kohvi. Kunagi oli ta joonud seda musta ja kangena, aga haiguse tõttu pidi ta sellest loobuma. Kuulnud vaikset koputust, pöördusid mehe rohelised silmad uksele. "Tere. Joseph kui ma ei eksi?" kontrollis psühholoog enda mälu, hoides pilku noormehel.

"Jah, Joseph Milestone," kinnitas noormees. Ta ikka veel ei saanud aru, miks talle aeg kinni pandi. Pole vajadust, keegi teine oleks saanud ehk aja palju kasulikumalt ära kasutama. Ta ei hakka enda probleemidest kindlasti psühholoogile rääkima. Noormehel oli millegipärast tugev eelarvamus nende suhtes.

"Ma oletan, et sa oled siin pigem sellepärast, et igal senioril on kohustus teha need mõned tunnid läbi," lausus Robert sõbralikul muigel, suunates käega diivani poole, et Joseph istet võtaks. Psühholoog ise istus aga tugitoolile, mille ta vedas üks õhtu enda laua juurest diivani juurde, võttes laualt ennist ka enda märkmiku. Avanud puhta lehekülje, kirjutas ta servale nime ning selle alla kuupäeva. "Aga kui sul on ka teisi probleeme, siis me võime neid ka arutada," lisas Rob.

"Mulle pandi aeg vastu tahtmist kinni, lihtne põhjus. Mõni õpetaja üritas mind ikka väga tugevalt teie juurde suunata," vastas Joseph. Noormees istus diivanile ja tõstis seljakoti enda kõrvale. Mis ta nüüd pidi tegema, enda südame välja valama. Kahjuks polnud mees sellist tüüpi inimene.

"Ega sul erilist valikut ka pole. Uute nõudmiste kohaselt peab iga senior läbima karjäärinõustamise ja psühholoogilise hinnangu," kehitas Robert õlgu. Ta teadis, et tänapäeva noorte jaoks tähendab psühholoog ainult ühte - sa oled mentaalselt vägagi haige ning sind ähvardab oht psühhaatriahaigla näol. Mees ise on ka seda kunagi arvanud. "Nüüd on see sinu valida, kas me teeme täna psühholoogilise hinnangu ära või räägime sinu ülikooli valikutest," pakkus psühholoog Joele välja.

"Ülikoolid on mul juba ammu valitud. Teeme siis psühholoogilise hinnangu," lausus Joe ilma ühegi emotsioonita. Hiljutine oli alles kohale hakanud jõudma, lihtsam oli olla täiesti tuim zombie, kui näidata tõelist nägu. Joseph ei mäletanud enam viimast psühholoogilist hinnangut, see tehti nii ammu.

Robert jälgis Josephi meeleolu tähelepanelikult, tehes mõned pikemad märkmed. Noormehe miimika ütles talle rohkem kui noormehe sõnad. "Pigem räägime ülikoolidest, sest juhul kui ma peaksin koostama sinu psühholoogilise hinnangu praegu, siis sa ei pruugiks kuhugi sisse saada," lausus psühholoog tõsiselt. Ta nägi, et noormehel püüab maha suruda probleeme, millega ta ei taha tegeleda, aga Robert ei saa sundida Joe'd milleski, mida ta ise ei taha. Kuid panna noormees enda juures regulaarselt kolm korda nädalas käima, seda ta saab.

"Misasja?" plahvatas Joseph. "Mu mõistus on täiesti korras, ma pole teistele inimestele ohtlik...Miks peaks mu hinnang selline olema, et ma ei saa kuhugi sisse?" nõudis Joe vastust. Ta polnud kunagi selline olnud, kergelt ärrituv, ennasttäis, ülbe. Ühesõnaga nõme inimene. Nüüd aga tulid need küljed esile.

Robert lihtsalt istus seal, tegi taaskord pikemaid märkmeid ning tõstis kergitatud kulmupaariga pilgu jooneliselt märkmikulehelt Josephile. "Kui ma peaksin tegema sinu praeguse seisundi põhjal, siis peaksin ma kirjutama vaimselt ebastabiilne, mis tähendab, et sa ei talu hästi pinget ning sul on väga järsud ja ulatuslikud meeleolu muutused. Mitte ükski ülikool ei taha õpilast, kes murdub lihtsalt pinge all ning võib iga hetk kellelegi kõri kallale karata," sõnas mees rahulikult.

Joe ärritus üha rohkem. Kõik näis jälle laviinina kaela vajuvat, tekkis lämbumistunne. Joseph tundis, kuidas kõri tõmbus kokku, silmad kipitasid. Ülikool - see tundus noorukile viimane võimalus pääseda draamapesast ja nüüd tõmmati seegi ära. "Te ei tea, mis tunne see on... Hinnata mind ainult mingi näilise olukorra järgi... See ei tohtinud nii minna," pomises noormees, silmad maha suunatud.

Tegelikult Robert teadis seda tunnet. Oma esimesel aastal ülikoolis pani tema käitumispsühholoogia lektor noormehe üsna kiirelt paika, paljastades temas asju, mida ta on varjanud juba aastaid. Ta pani Robbie uuesti enda õppimisest huvituma. "Mis juhtus?" küsis Robert Joelt rahulikul toonil, jälgides samaaegselt noormeest.

"Ma pidin isaks saama," pomises noormees vaikselt. "Alguses oli see mõte hirmutav, aga peale esimest arstilkäiku ma hakkasin seda väikest inimolevust armastama ja nüüd....Kõik," sõnas Joseph ja mudis närviliselt sõrmi.

Robert oli paberi kõrvale pannud ning jälgis ja kuulas ainiti Josephit. Psühholoog luges noormehe kehakeelest välja palju, aga samas jälle mitte midagi. Nii palju emotsioone, aga liiga vähe sõnu ja žeste, et neid väljendada. Inimesed on samaaegselt ühed kõige imelisemad olendid ja ka kõige väetimad. "See on tõesti kaotus, mida on raske omaks võtta ja leppida," sõnas Robert vaikselt.

"Ma ei tahagi sellega leppida...Kuidas saab nii olla," lausus Joe ja tõmbas käega läbi juuste. Ta tundis end praegu...Ütleme otse välja, sitasti. Joseph mõtles, et kui ta oleks rohkem Nicole'iga tegelenud, ehk poleks seda juhtunud.