|
|
Post by Robert L. Harting on Jan 17, 2012 21:29:47 GMT 2
Musta raamiga prillid ninal, silmitses Robert õpilaste kaustu, mis olid tema laual hunnikus ning kellega tuleb tal tegemist. Sinna kuulusid küll põhiliselt seniorid, aga vahele sattus nii mõnigi teine õpilane, kes avaldasid vabatahtlikult soovi tulla või seoses käitumisega suunati tema juurde.
Robert noorena oli samuti külastanud psühholoogi, aga seda vaid rutiinselt seoses kärjäärinõustamise või spordiga. Aga see oli aastaid tagasi ning tänapäeva noored pole sellised nagu nad olid Roberti nooruspõlves.
OT: Alex
|
|
21-aastane; Westside
Citizen
|
Post by Alex J. Simpson on Jan 21, 2012 17:38:06 GMT 2
Alex liikus mööda teise korruse koridori ilmselge kõhklusega. Tema viimane kogemus psühholoogidega ei lõppenud just kõige meeldivamalt. Juttude kohaselt pidi kooli oma olema väga meeldiv isiksus, jätmata muljet nagu ta oleks järjekordne prillidega tüdinenud ametiesindaja. Kerge kõhklusega õige ukse taga seisma jäänud, tõstis Alex käe ja koputas vaikselt, avades järgmine hetk ukse. "Tere," lausus Lexi vaikselt, sulgedes õrnalt ukse enda selja taga ning võttes istet diivanil, mis ilmselgelt on selleks mõeldud. Vähemalt neidise kogemuste põhjal see on nii olnud.
|
|
|
|
Post by Robert L. Harting on Jan 24, 2012 21:45:37 GMT 2
Kuulnud vaikset koputust, tõstis Robert silmad paberitelt, jälgides üle prillide Alexit. Mees naeratas õrnalt. "Tere," tervitas ta tüdrukut vastu nagu kord ja kohus, tõustes seejärel enda laua tagant ning kõndides sohva juurde. "Soovid midagi äkki?" küsis ta mööda minnes, tõmmates laua juures oleva tooli endale lähemale ning istudes sellele, jälgides samal ajal Alexit. "Kuidas sul ka läinud on?" järgnes teine vaikne küsimus, millele lisandus juurde hääletu lõpp - peale meie viimast vestlust. Neidis on tema juures käinud peaaegu kaks aastat juba.
|
|
21-aastane; Westside
Citizen
|
Post by Alex J. Simpson on Jan 25, 2012 19:57:55 GMT 2
Naeratanud õrnalt, raputas Alex pead. "Tänan, ei," lausus ta vaikselt, hoides kotti enda süles ning mudides õrnalt enda parema käe rannet. Tüdruk sai enda kipsist lahti juba nädal aega tagasi, aga ranne vajas veel kõvasti harjumist ning väiksemaid harjutusi. Nüüd kaunistas neidise kätt aga ühe tätoveeringu asemel kaks - tema kõige uuem tätoveering oli tekst 'The girl off the picture'. "Vaikselt. Suht sama moodi nagu alati. Kuigi ma olen uuesti korteris. Vahetasin samal õhtul kui sinna läksin luku ära ja praegust teen väikest viisi remonti," ilmus uuesti tüdruku suule naeratus.
|
|
|
|
Post by Robert L. Harting on Jan 30, 2012 23:16:11 GMT 2
Robert võttis laualt ka märkmiku, kuhu ta on teinud märkmeid iga õpilase kohta või töötaja, kes teda külastanud on. Nii on lihtsam leida pidepunkte, mida pole nad veel enda vestluse käigus puudutanud, ning samuti näha ka vaimset progressi. Alexit kuulas mees vaikselt, noogutades õrnalt ja tehes üksikuid märkmeid. "Ma vaatan, et sul tekkisid väikesed lahkhelid lukuga," muigas Robbie, viibates väikestele kriimudele neidise kätel. "Oma isa oled kohanud ka viimasel ajal?" pöördusid psühholoogi silmad hetkeks märkmikule, kuid peagi olid need uuesti neidisel.
|
|
