Filmikas

"Või siis on sul tagi jaoks nagi vaja," muigas Jessie ja tõmbas Josephi käest ühe kinopileti. Läinud turvaväravast läbi, suundus neiu leti juurde, kust suure popcorni ja koola ostis. "Mida sa jood?" küsis Jessie Joelt. Mine tea, äkki talle ei meeldi klassika.

Joseph muigas. Ta järgnes neiule. "Sprite," sõnas mees. Koola oli okei, aga laimi-sidrunimaitse oli üks ta lemmikuid. Filmini oli veel 25 minutit. Hea aeg saali kõndimiseks ja enda kohtade otsimiseks. 17. rida ja 17.ning 18.koht. Head, sest saal oli astmeline. Istmed olid ka siin väga mugavad.

Jessie maksis popcorni ja jookide eest. Koola jättis ta enda kätte, aga popcorni ja sprite'i lasi ta Joel vedada. Jessica kõndis saali. Vaatama sellele, et ta kinos harva käib, leidis ta kiirelt enda koha üles. Pidi tõdema, et väga hästi valitud koht. Jessie pani oma joogi istme küljes olevasse topsihoidjasse või kuidas iganes seda nimetada. Filmini oli veel nii palju aega, et ekraan oli veel must, reklaame veel ei näidatud.

Aus kaup, Jessica tassis nahkjakki ja Joe popcorni. Nooruk järgnes neidisele ja istus enda kohale. Nende ees oli mingi kuldses teismeeas paar, kes vist siia ainult amelema tuli. Issand kui armas. Kui tema oli 13-aastane, ei olnud Josephi peas muud kui korvpall ja autod. Ajad muutuvad.

Ka Jessie muigas nende teismeliste üle. "Vähemalt saan mina kunagi oma lastele rääkida, et mul oli lapsepõlv," ütles Jes meelega nii valjult, et see tore paarike nende ees ka kuuleks. Tegelikult ka, miks nii vara hakata täiskasvanu elu elama? Seda jõuab teha niigi kaua. Noorpaar vaatas hetkeks Jessicale kõõrdis pilguga otsa ja jätkasid siis oma tegevust. Jes turtsatas.

Joe hakkas naerma, mille peale paarike uuesti selja taha vaatas ja kurja pilgu noormehe poole saatis. "Tänapäeva üks probleem, soov liiga kiirelt suureks kasvada," lausus Joseph muigega. C´mon, olukord oli naljakas, kuid ilmselt turteltuvikesed seda sama ei arvanud. Oh well.

Ohjah, neid lapsi küll. "Räägi midagi," palus Jessica. Tal ei olnud endal ühtegi ideed, millest rääkida, aga need turteltuvid ei pakkunud ka enam pinget. "Ja ära küsi, mida," lausus Jessie ähvardaval toonilt,"sest mul pole aimugi."

"Mis ma räägin...Aa, kisakooriga liitub üks uus tüdruk. Täna sain peale kooli kokku korvpalliplatsil. Mary keegi," lausus Joseph. Perekonnanimi oli saladuseks jäänud, aga küll see välja tuleb. Tree Hill siiski koos oma GC'ga.

"Poole kooliaasta pealt?" imestas Jessie, muutudes ilmselgelt närviliseks. Ta arvas, et seda tehakse vaid sellepärast, et liikmete arv ei muutuks, sest ilmselt on direktsioon ja treener arvamusel, et Jessica ei suuda oma hindeid korda saada ja peab seetõttu lahkuma. Aga kuna kava on juba valmis, siis on vaja Jessiele asendajat.

"Nojah, anti talle ilmselt võimalus," lausus Joseph. Talle ei jäänud märkamata neiu meeleolu muutus. Midagi oli halvasti? "Aga noh, ma ei usu, et ta nüüd terve teie tiimi alla tõmbaks," lisas mees arvates, et selles oli asi. Korvi mängis tüdruk ju hästi.

"Seda ma ei arvagi, aga.....ma helistas pärast filmi Vanessale ja uurin üht asja," ütles Jessie. Tütarlaps on pingutanud selle nimel, et oma hinded korda saada. Tal oli direktsiooniga kokkulepe. Ei saa ju olla, et nad on otsuse teinud enne, kui kokkuleppe kuupäev kukkunud pole.

"Nii muretsed? C'mon, ta poleks muidu võetud, kui ta täielik koba oleks, ma olen kindel, et teil läheb hästi," üritas Joe Jessica tuju tõsta. Tõesti, milles asi? Joseph ei taibanud, pikk mõtlemine. Mees vaatas, kuidas saal tasapisi täitus.

"Asi ei ole absoluutselt tema pädevuses," lausus Jessica,"asi on minus." Saali täitumine andis ühtlasi ka märku, et filmini pole enam palju jäänud. Jessiel polnud enam mingit tuju filmi vaadata, sest ta tõeliselt kartis, et peab loobuma millestki, mis on ainus, mis talle kooli juures meeldib.

"Ma kuulan," ütles Joseph. Jessicas, mis siis täpsemalt. Ta ütles, et matemaatikaga ei ole kõige paremad lood. Kas ühe kehva aine pärast löödi juba kisakoorist minema? Korvpallis küll nii polnud.

Kisakoor ei ole niisama tantsurühm, vaid konkreetselt ergutustiim. Nad peavad teistele eeskujuks olema. Näitama, et kui midagi tõesti tahad, siis on see võimalik. Jessie isegi usub sellesse, et unistada tuleb, sest unistused kipuvad täituma. Aga alles nüüd saab ta aru, et unistamiseks üksi ei piisa, ise tuleb ka vaeva näha. "Ma räägin siis, kui olen asjas päris kindel. Ma tahan enne Vanessaga rääkida," lausus Jessie.