Filmikas

Joe sõitis Jessica maja poole. Tal oli veel ilusti aega, mehele ei meeldinud kuhugi hilineda, seetõttu oli ta alati täpne. Üksi oleks üsna igav olnud kinno minna, seetõttu oli hea, et Jessica nõusstus tulema. Joseph jõudis varsti neiu maja ette.

Kell oli kaheksa, kui Jessie telefon häält tegi, andes märku, et kahekümne minuti pärast on Joseph autoga tema maja ees. Jes pani äratuse kinni, haigutas korra ja tõmbas teki üle pea. Üldse ei viitsinud ärgata. Saadaks Josephile messi, et ta ei viitsi minna? Jes lebas veel kümme minutit oma diivan-voodil, kui end siis lõpuks püsti ajas. Ta pani end riidesse ning vaatas siis kella. Seitse minutit. Ta sasis oma niigi sassis juukseid, libistas telefoni taskusse, võttis riiul-laualt oma rahakoti ning lonkis alumisele korrusele, sasides veelkord oma pikki sassis kiharaid. Tütarlaps läks esikusse, pani rahakoti oma tagitaskusse ning kui ta seda selga hakkas panema, kohtus tema pilk peeglist vastu vaatava Jessiega. "Mida soengut," turtsatas tütarlaps. Ta pani tagi selga ning kiirustas siis enda tuppa, kus ta kiirelt oma juuksed ära kammis. Nüüd, kus ta inimese moodi välja nägi, läks ta ülejäänud üleriideid ja saapaid jalga panema. Ta väljus majast just sel hetkel, kui Joseph auto tema maja ees peatas. "Hei," tervitas ta noormeest, kui tema autosse istus. Jessie kinnitas turvavöö.

"Õhtust," sõnas Joe vastuseks ja muigas. Neiu nägi üsna unine välja, kas ta magas? Joseph võttis suna kino poole. Noormees vahetas raadikanali, sest algas mingisugune jutusaade, mis teda üldse ei tõmmanud. "Midagi selle raamatu kohta netist lugesid?" küsis nooruk jutu alustuseks. Või siis vaatas näiteks treilerit Youtube'ist.

Jes värises seal autos. Auto oli küll soe, aga ilmselt oli asi selles, et ta oli siiski unine veel. "Ei lugenud, ma olin nii väsinud, et läksin kohe magama, kui koju jõudsin," lausus Jessie. Tjah, näost näha ilmselt, et tütarlaps unenägusid vaatamast tuli just. Aga nüüd võib vist üsna kindel, olla, et kinos ta filmi ajal magama ei jää.

"Ma vaatasingi, et sa oled üpris unise näoga," muigas Joseph. "On sul külm?" uuris nooruk järgmisena. Kui keegi nii lähedal väriseb, siis lausa füüsiliselt tunned seda. Hetkel oli mehel pusa seljas, tagiga hakkas autos palav, sest puhur tegi head tööd.

"On küll, aga pole hullu," lausus Jessie. Oli vaid vaja, et tema keha ka nüüd aru saaks, et äratus oli vahepeal. Jessica juba kujutas ette, kui energiline ta paari tunni pärast on. Loodetavasti ei tähenda see unetut ööd, sest see tähendaks omakorda unerežiimi sassiminekut, mis kooli ajal meeldiv pole.

"Sa võid tagaistmelt mu nahktagi peale võtta," pakkus Joseph välja. Niikuinii polnud sellel hetkel mitte mingit kasutust, sai lihtsalt kaasa võetud, harjumusest. Nooruk jälgis teed, ristmikud olid talle nüüd...Häirivad. Kogu aeg jälgis ta pingsalt vasakut poolt, et sealt keegi talle sisse uuesti ei sõidaks.

Jessie keeras end pisut, et tagaistmelt Josephi nahktagi kätte saada. Sellega endale nagu teki peale tõmmanud, värises ta endiselt. Nahktagi ise oli jage ja enne, kui see sooja andma hakkab, tuleb see üles soojendada. Õnneks ei võta see just kuigi kaua aega. "Sa ei tunne end just kuigi mugavalt seal rooli taga," mainis Jessie. Seda oli siiski näha, kui krampliku pilguga ta teed jälgis, eriti ristmikutel.

"Nojah, eks õnnetus jättis oma jälje," lausus Joseph. Kui jälle üks punane tuli kollaseks ja seejärel roheliseks vahetus, sõitis Joe edasi, kuid hoidis pilku ka vasakul toimuvast. Juht olevat purjus olnud, kes talle sisse sõitis. Õnneks jäi ka too juht ellu, kuigi tal olid hullemad vigastused. Rohkem J edasi polnud uurinud.

"Mkeeei," venitas Jessie, hakkamata rohkem midagi ütlema ega küsima. Ta kuulas vaikselt muusikat, mõnus mootorimürin taustaks. Märkamatult oli ta ka värisemise lõpetanud. Jessicale ei tulnud mitte midagi pähe, millest rääkida. Seetõttu vaatas ta vaid kõrvalaknast välja ning vaatas maju ja muid hooneid, millest nad mööda sõitsid.

Varsti peatus Joe kino parklas ja võttis võtmed eest. Autost väljunud, kontrollis mees enda teksapükste taskut, et kas rahakott olemas. Oli. Joseph lõi enda ukse kinni ja ootas, kuni Jess väljus ja lukustas auto. "Mida sa kinos eelistad näksida?" küsis mees. Tal oli saanud traditsiooniks Sprite'i ostmine. Ei tea, miks, lihtsalt oli.

Jessie avas turvavöö ja ronis autost välja. Ta kõndis Joe juurde ja ulatas talle tema tagi. "Mul on külm vaadata sind," muigas Jes. "Ma eelistan klassikat - popcorn ja koola," naeratas Jessica. Neid kahte asja Jes üldiselt ei söönud, aga nii vähe kui ta kinos käis, valis ta filmivaatamise ajaks alati need. Kui ta Alenaga käis, mida veel harvem juhtus, ostsid nad alati kummikomme ka, aga viimasel ajal on Alena neid niisama ka koju ostnud, mis on viinud selleni, et Jessiel on nendest juba siiber.

"Klassika it is," muigas Joseph. "Sul endal külm ei hakka?" uuris noormees. Tal endal oli päris soe olla, niigi pidid nad kohe kinos olema, mis oli soojaks köetud. Joe avas Jessicale välisukse ja astus neiu järel suurde hoonesse. "Ma lähen ostan meile piletid," lausus nooruk ja läks putka juurde, kust ta need kiirelt kätte sai.

"Mul on koguaeg külm," muigas Jes. Liialdus, kuid siiski. Jessie astus kinomajja. "Sellisel juhul ostan mina joogid," lausus Jessie. See on tegelikult tore, et kõik välja teha tahavad, aga Jessicale meeldib ka välja teha.

Joseph naasis kinopiletitega ja jäi vaatama, kus Jessica on. Kui ta lõpuks neiu leidis, asetas Joe enda tagi Jessica õlgadele. "Kui sul on alati külm, on sind vaja soojas hoida, eks?" lausus noormees naeratusega. Tal enda kehatemperatuur oli pidevalt pisut soojem ja ta tundis end alati hästi.