Tulevased elevil vanemad...

Poiss ja tüdruk oli lihtsalt suurepärane kooslus. Muidug Nathan mõistis, et see ei ole sada protsenti kindel, kuid siiski. Arst vaatas veel hetke ekraani, vajutas siis paari nuppu, ning korjas aparaadi kokku, pühkides ka Tara kõhu rätikuga puhtaks. "Nagu näha on teie lastega kõik korras, aga ma sooviksin veel Taraga natuke enda kabinetis rääkida. Lihtsalt mõned küsimused ja me peame vaatama, kas sul on ka mingeid vitamiine vaja. See on täiesti tavaline raseduse korral. Seega pole vaja muretseda. Teie abikaasa võib muidugi kaasa tulla, kui te end siis paremini tunnete," seletas doktor, silmitsedes mõlemat noort tulevast lapsevanemat.

Tara muigas. Abikaasa...Kohe on tegelikult. Naisele lõi äkki pähe, et kas nad abielluvad enne lapsi või pärast? Nad polnudki sellest omavahel rääkinud. "Nate, mis sa arvad...Ma usun, et saan üksi ilusti hakkama," lausus Tara naeratusega. Kui kallim muidugi tahtis, võis ka kabinetti tulla.

"Sa mine siis üksi, ma ootan sind ooteruumis," sõnas Nathan. Arst noogutas ja eemaldas enda kindad, liikudes vastas seinas oleva ukse juurde, mis viis otse tema kabinetti. Emmanud ennem naist tugevalt, liikus Nate tagasi enda endisele kohale Tarat ootama.

Tara noogutas ja läks kabinetti, kus ta ei pidanud väga kaua olema. 15-20 minutit. Neiu astus sealt mõne aja pärast välja ja tal oli sõrmede vahel retsept vitamiinidele, mida ta pidi võtma hakkama igapäevaselt. "Me peame apteegist läbi käima ja siis võime koju minna," lausus neiu. Väliselt oli ta juba rahulikum, sees aga valitsesid erinevad emotsioonid.

Nathan noogutas ning tõmbas naise enda embusesse. "Ma olen nii õnnelik meie üle," sosistas mees Tarale kõrva. Vabastades ta hetke pärast enda embusest, kuid jättes ühe käe kindlalt naise alaseljale, kui ta enda kihlatu lifti juurde juhatas, kuhu nad hetk hiljem sisse astusid, valides enda sihtpunktiks keldri, kus asus parkla. "Kuidas sa ennast tunned?" küsis Nate, vaadates naisele otsa.

"Meid on varsti viis. Chica, sina, mina ja kaks põngerjat," rääkis naine naeratusega. Alles 3-4 kuud tagasi oli neid 2 ja nüüd...Tara oli selle üle õnnelik, sest ta uskus, et nad saavad hakkama. Jah, aeg-ajalt nad tülitsesid, aga milline paar elaks koos täiesti probleemideta?

"Jah, kõlab täitsa nagu perekond," sõnas mees julgustavalt. Eks temagi mõtles vahepeal sellele, kas nad ikka saavad selle kõigega korraga hakkama. Esiteks on Chica alles väike ja vajab pidevalt endal silmi, aga varsti on lisaks temale veel kaks väikest last, kes hoolt tahavad saada. Lisaks on neil veel pulmad korraldada. Aga see viimane ei ole nii pakiline. "Me saame hakkama," lausus Nate kindlalt. Ta tõesti uskus sellesse.

"Aga kuule...Ma hakkasin mõtlema, et...Kas me teeme pulmad enne lapsi või pärast. See tasuks lihtsalt paika panna," lausus neiu. Kui enne, siis saaks rannapulma asemel midagi muud teha, kuid siiski väikest ja ainult lähedastele. Tarale ei sobinud suured möllud.

"Ma ei tea, selle otsuse jätan ma sulle, sest sina oled see, kes peab arvestama selle armsa väikese kõhukesega," muigas Nathan kui lifti uksed avanesid ja nad parklasse astusid. Otsinud enda taskust välja puldi, suunas ta selle enda autole, mille vilkuvad külgtuled andsin aimdust, et auto on nüüd lukust lahti. "Ma kaldun arvama, et varem oleks parem," pakkus Nate, avades auto ukse, et Tara sisse lasta.

"Aga...Siis peaks selle tegema enne viiendat-kuuendat kuud ära, ma arvan...Siis veel mahun kletidesse," lausus neiu naeratusega. Mida varem, seda parem. Naine istus autosse, see, et Nate ust lahti hoidis, oli ülimalt hooliv ja kena.

Kui naine autosse istus, lõi Nate ukse kinni ning jalutas ümber auto, et hetk hiljem juhi kohale istuda. "Veebruaris?" pakkus mees, pistes võtme süütelukku ning seda keerates, pannes mootori õrnalt helisema. "Ma olen kindel, et ükskõik, millise kleidi sa endale selga paned, oled sa kõige ilusam pruut terves maailmas. Isegi koos enda tillukese kõhuga," muigas Nathan sõites parklast välja valguse ja linnatänavate poole.

"See on kohe ukse ees...Kui sa arvad, et me ära jõuame...Siis minugipoolest," lausus Tara naeratusega. "Ikka veel meelitaja," lisas naine muigega ja tõmbas endale turvavöö peale. "Käiks poest ka läbi...Kuskilt, kus oleks apteek. Toidukraami vaja ka koju osta,"ütles naine seejärel.

"Kui me piirdume endiselt väikese peoga, siis saame vast hakkama. Muidugi võime pulma ka märtsi algusesse lükata," arvas Nathan. Lihtsalt kui pidu liiga kevade algusesse lükata, on väljas porine ja mitte just kõige ilusam. "Ma arvan, et lähme sinna samasse suurde ostukeskusesse. Seal peaks kõik olemas olema," sõnas Nate, keerates ka vastavast tänava otsast ära.

"Veebruar sobib," noogutas Tara. Pidi nüüd korraldama hakkama. "Lähme jah," nõustus neiu. Varsti olid nad poe juures ja naine eemaldas turvavöö ning astus autost välja, pannes käekoti üle õla. Tarale tuli idee, et nad võiksid käia mõnes beebipoes.

Nathan astus samuti autost välja ning pani selle kiire vilunud liigutusega lukku. Jalutanud naise juurde, võttis ta tema käest kinni, kui nad poe ustest sisse läksid. "Kuhu kõigepealt?" uuris Nate, viies enda pilgu Tarale.