Tulevased elevil vanemad...

...Istusid ooteruumis ja rääkisid tasasel häälel. Just oli kabinetist eelmine patsient välja tulnud ja nüüd ootasid Tara ja Nathan õde, kes pidi nad sisse kutsuma. Kolmas kuu oli täitunud ja see tähendas soo määramist, mida kumbki ei jõudnud ära oodata.

Nathan hoidis naise kätt enda pihus, et teda rahustada. Muidugi oli ta ka ise elevil, kuid samas ei olnud lapse sugu talle nii oluline, sest ta armastaks seda last, vaatamata tema soole. Tegemist oli siiski tema ja Tara esimese lapsega. Nende perekonna alus.
"Tara Buckley," lausus ruumist väljunud umbes 35-aastane tumedapäine naine, kellel oli käes õhuke mapp paberitega, mis ilmselt oli naise haiguslugu. Õde naeratas neile julgustavalt, tajudes ilmselt, et tegu on noorte vanematega, kes ootavad enda esimest last. "Arst on valmis teid üle vaatama," lisas ta juurde, osutades ühele uksele, kus seisis silt dr. Stephens.
Nathan tõusis toolilt püsti ning pani käe ümber Tara, kui nad ruumi poole liikusid, kus ülevaatus toimuma pidi.

Neiu tõusis toolilt ja hoidis võib-olla natuke liiga tugevasti Nathani käest kinni, kuid närv oli millegipärast sees. Ta teadis, et see on tavaline kontroll, aga...Naine astus kabinetti ja arst tervitas noori ning palus Taral istuda ühele voodile. "Esimene laps?" küsis arst naeratusega ja Tara noogutas. Naisel paluti pikali heita ja Nathanile oli olemas tool voodi kõrval. Naisel paluti särk üles tõmmata, et arst saaks ligipääsu kõhule, mida T ka koheselt tegi.

Nathan istus toolile voodi kõrval ning jälgis arsti tegevust. Kui Tara enda särgi ülesse tõstis, oli õhkõrnalt näha ka tibatillukest kõhukest, mida võibolla mõni ei paneks tähelegi, kuid Nate oli seda kohe märganud. Võtnud naise enda poolse käe enda pihku, naeratas ta Tarale rõõmsalt. Tal ei olnud põhjust tõsine olla. Ta saab varsti isaks ja see on alati olnud midagi, mida ta on tahtnud.

Arst pani neiu kõhule jahedat geeli, mis tekitas kergeid külmavärinaid. Doktor hakkas seda geeli ultrahelimasina küljest tuleva otsikuga laiali ajama. Mitte just kõige meeldivaim tunne. Mees jälgis üsna pingeliselt ekraani. Tara'le tundus, et midagi on valesti, kuid lootis, et arst lihtsalt süvenes.

Nathan jälgis praktiliselt iga arsti tegevust ja tema meeleolu muutust. Märgates tema tõsist ja süvenenud nägu, hakkas mees juba halvimat mõtlema. "On kõik korras?" küsis Nate, suutmata seda küsimust enam kauem enda sees hoida. See ei saanud ja ei võinud nii minna. Kõik pidi hästi minema. Muud võimalust ei olnud.

"Jah, kõik on kombes," vastas arst ja jälgis ekraani edasi. "Mulle tundub, et...," alustas arst ja jälgis aparaati edasi. Tara tahtis arstile virutada, et ta hoidis noori sellise pinge all nagu oleks tegu mingi tõsielusarjaga. "Te saate kaksikud," lõpetas doktor lõpuks oma lause ja Tara nägu läks naerule. Ta hakkas selle sama sekundiga armastama kahte väikest inimest enda sees.

Nathan hingas arsti sõnade peale kergendatult välja. Kuid siiski ei jätnud arst neid ilme ärevuseta, sest juba järgmine lause kõlas kahtlaselt. Et?? Et mida? kisendasid mehe mõtted. See ei olnud koht, kus Nate kannatlik suutis olla. "Olete te kindel?" küsis ta kohe, kui arst enda lause lõpetanud oli. Mitte, et ta seda ei uskunud, aga talle ei jõudnud see lihtsalt veel kohale. Tema pilk libises arstilt ekraanile ja sealt Tarale.

Arst noogutas. Neiu vaatas ekraani ja üritas aru saada, kus need lapsed siis asuvad. Doktor osutas kahele kogule, üks oli justkui pisut teise peidus. Tara naeratas. Olgugi, et ta oli ainult üks kord kaksikuid maininud, polnud naine päriselt mõelnud, et nad saavad Nate'iga kaksikud.

Ka Nathan silmitses neid kahte kogu, mis justkui üheks sulasid. Nad olid arvestanud, et nad saavad endale lapse ja nüüd said nad hoopis kaks last. "Me saame kaksikud," sõnas ta peaaegu sosinal, vaadates Tarale otsa, hakates heast meelest naerma ja uskuge või ei, aga tema silmanurgast voolas välja üks õnnepisar. Jah, ka mehed võivad nutta. "Ma armastan sind," lausus ta naisele, tõustes toolilt püsti ning kummardudes tema kohale, andes talle ühe suudluse. Tegemata seejuures muidugi väljagi arstist, kes endiselt ruumis oli. Kindlasti oli ta selliseid olukordi ka varem näinud.

Tara naeratas ja ei suutnud midagi öelda. Liiga palju emotsioone ühe korraga. "Ma armastan sind ka," sosistas naine ja suudles meest vastu ning pühkis mehe pisara pöidlaga ära, saamata aru, et ta enda silmadest voolas neid palju rohkem, kui Nathanil. Ilus hetk. Imeilus hetk.

Neil mõlemal oli emotsioone korraga rohkem kui küll. Nathan ei hakaud isegi naise pisaraid pühkima, sest neid tuli kohe juurde. Viimaks ennast pisut kogunud, pöördus ta arsti poole, "kas te saate ka soo juba öelda?" uuris mees. Kuigi ta ei olnud kindel, kas tahabki seda teada. Ta oli juba niigi suurepärase uudise saanud, mis ei vii tükk aega naeratust tema näolt.

"Ma võin, kui saab, aga see ei pruugi täiesti tõene olla," vastas arst. Tara naeratas ja hammustas alahuulde. Ausalt öeldes tahtis neiu hetkel lihtsalt Nathanit pikalt kallistada, kuid ei saanud. Arst lasi ikka enda masinaga mööda kõhtu edasi.

"Kui saate, siis oleks hea teada," vastas Nate arstile, koondades kogu enda tähelepanu Tarale. Ta silitas õrnalt tema pead ning naeratas talle julgustavalt. Sellest saab Nathani maailma kõige parem päev terves tema elus.

"Poiss ja...Tüdruk. Teil pole identsed kaksikud," lausus arst. Tara teadis seda isegi. Naise näol oli ikka veel naeratus. Kaks väikest last, kes ilmselt hakkavad üksteist kiusama, kuid saavad lõppkokkuvõttes hästi läbi.