Bad news

Nicole oli rase olnud kaks ja pool kuud. See oli olnud tõeliselt pikk aeg. Nüüd sai neidis haiglast koju. Ta ei teadnud, kas olla õnnelik või nutta. Ilmselt nutta, kuna ta oli seda last südamest armastama hakanud. See polnud õige, et nii nüüd siis juhtus. Just siis, kui neidise vanemad hakkasid mõttega harjuma ja isa oli Nikkile andestanud.

Tüdruku ema viis ta koju, tegi talle rahustavat teed ning oli Nikkile mõnda aega toeks. Naine lahkus peale seda, kui tütarlaps oli Joe'le helistanud, et noortele pisut privaatsust anda. Nicole oli elutoas teki sisse mässitud, telekas käimas ja teetass käes. Ta oleks pidanud tegelikult puhkama, kuid ei suutnud hetkel teha muud, kui Joe'le mõelda. Kuidas oleks ta pidanud ütlema lapse isale, et kaotas lapse?

Joseph ei saanud päris hästi lühikesest kõnest aru, milles asi. Mees sõitis autoga, mis ta oli töökojast saanud laenata peale õnnetust Nicole'i juurde. Joe väljus autost ja tal oli kaasas ka üks suuremat sorti šokolaad. Noormees koputas ja astus seejärel sisse. "Hei, Nicole," lausus Joe kerge naeratusega ja sulges ukse enda järel ning võttis saapad jalast. Mees jalutas elutuppa, kus Nicole istus. "Kõik korras?" küsis nooruk hoolitsevalt ja istus diivanile.

"Hei," sõnas Nicole kerge tooniga, millest kostus ka pisut kurbust. Ta ei olnud palju nutnud, vaid mõned pisarad olid haiglas tema põskedelt alla voolanud, kuid ka sellest polnud mingeid märke järgi. "Ma käisin täna haiglas," alustas Nikki, kuna paremat põhjust tal pähe ei tulnudki, "ma tundsin hommikul valu ja teadsin, et midagi on lahti.."

Joe muutus väga kiirelt murelikuks. "Milles asi?" küsis mees tõsiselt. Loodetavasti oli kõik lapsega korras, Joseph oli hakanud juba seda inimolendit armastama. Noormees neelatas, ta kartis, et oli juhtunud midagi hullu, kuid...Ta ei teadnud, mida oodata.

Nicole vaatas hetkeks maha, kuid seejärel otse mehe silmadesse. "Joe.. ma kaotasin lapse," lausus tüdruk vaiksel, kuid kuuldaval toonil. Ta ei teadnud, kuidas J võib seda võtta. Seega neidis pisut kartis. Nikki viis taaskord enda pilgu maha, kuna tundis, et tema silmadesse hakkab taaskord vett koguma ja tahtis seda mehe eest varjata.

Joe tundis nagu südame alt oleks külm tuuleiil läbi käinud. Selline...Raske tunne. Ta alati uskus, et sellised asjad ei juhtu temaga ja nüüd. Joseph kallistas Nicole'i tugevalt ja ta silmad hakkasid vett täis valguma, kuid ta ei lasknud ühelgi pisaral voolama hakata. Ta ei tohtinud, Nikki pärast.

See oli raske Joe'le, Nicole teadis seda. See oli raske ka neidisele endale, kuid ta oli sellest enda emaga rääkinud ja tema ema oli talle tõeliselt toeks olnud. Nikki nutud olid enam-vähem nutetud, kuid sellised asjad ei unune. Nicole embas Josephit vastu. Ta oleks tahtnud midagi lohutavat öelda, kuid ei suutnud millelegi mõelda..

Joseph ei osanud midagi öelda. Ta tundi hetkel lihtsalt tohutut valu. Deli läks, nüüd ka Joe poeg või tütar. Noormees tundis, et enam hullemaks minna ei saa. Kõri pitsitas, silmad valutasid. Joseph ei soovinud sellist tunnet ka enda vaenlasele.

"Joe, mul on nii kahju.. Kuid me saame sellest üle, eks?" küsis ta. Tegelikult Nicole põhimõtteliselt nõudis seda. Nad pidid ju oma eluga edasi liikuma. Neidis teadis, et Delilah oli temast lahku läinud.. Seega oli mehel hetkel vast topeltvalu.

"Mul..Ma ei kujuta ette, mida sina tunned," lausus Joseph neiule nüüd otsa vaadates. Üks käsi oli tal veel ikka ümber tüdruku. Joe oli kindel, et tänane öö tuleb meeletult raske. Joseph neelatas uuesti ja pilgutas kiirelt silmi. Päikeseprillid oleks vist pidanud kaasa tooma.

Nicole ohkas raskelt. "Ma saan hakkama. Püüan olla tugev ja sellest üle olla. Elu läheb edasi," sõnas neidis vaikselt. Tema toonis kõlas selgelt välja, et ta ei uskunud sõnagi, mida praegu ütles. "Joseph.. sul olen mina. Ma ei lähe kuhugi. Ma olen sulle alati toeks, kui mind vajad," lausus Nikki. Neid sõnu mõtles ta sajaprotsendiliselt.

"Ära minu pärast veel südant lisaks vaeva. Ma saan hakkama," kordas Joseph Nicole'i sõnu. Ta pidi hakkama saama. "Kas...Kas sa tahaksid sellest rääkida või millesti muust?" uuris noormees otse välja.

Nicole mõistis meest, seega noogutas. Kuid nad mõlemad teadsid, et see pole tõsi. Neidis muretseb nii või naa Joseph'i pärast. "Parem millestki muust.. Millest sa rääkida tahad?" uuris neidis. Ta arvas, et kuna Joe selle variandiga välja käis, tahtis ta millestki ikka rääkida.

"Ma ei teagi...Mitte ühtegi teemat ei löö pähe," lausus Joseph vaikselt. Ta oli hakanud seda väikest beebit juba armastama ja...Nüüd, nii kiirelt oli kõik läbi. Joe tõmbas käega läbi juuste, miks see just nendega juhtus?