Barely breathing

Kui Rocco hommiku hakul haiglas esimest korda silmad avas, ei saanud temagi esimese hooga aru, kus ta praegusel hetkel asub. Esimese asjana jäid noormehe pilgu ette voodi kõrval istuv ema ning tema selja taga ka isa, käed oma naise õlgadele toetatud. Poega lõpuks liigutamas nähes peegeldus nende pilkudest otsekohe kergendus ning lõpuks Nicholasele ka kohale, et ta asub haiglavoodis, kui märkas enda kehasse jooksvat kanüüli ja kipsipandud käsivart. "Mis juhtus?" üritas noormees küsida, kuid sõnad ei tahtnud sugugi suust välja tulla, kui talle meenus eile õhtul juhtunu. Pidu, Chloe oma suitsudega, tüli Lyddiega, bussi leidmine, avarii. Viimasest ei mäletanud ta suurt midagi peale selle, et viaduktil ühe teise autoga kokku põrgati ja jõkke sõideti. Ka ei saanud Rocco aru, kuidas ta üleüldse sõidukist välja saanud oli. Lisaks oleks kutt teada tahtnud, mis teistest saanud on, sest bussis oli päris mitu tema klassiõde ja teist koolikaaslast. 

OT: Lydia Kacey Bates ja teised, kes tahavad Roccot vaatama tulla.

Pärast seda suurt tüli peol oli Lyddie takso võtnud, koju läinud ja siis kõige üle järele mõelnud. Ta ei tahtnud Roccoga tülis olla ja neiu kavatseski järgmisel päeval noormehega rääkida, kuni ta kuulis Tree Hilli sissesõidul toimunud õnnetusest ja sellest, et Rocco on haiglas. Kohe mõtles neiu kõige mustemale stsenaariumile ega saanud öösel magadagi, sest ta ainult nuttis, kuid vara hommikul vahetas ta riided, otsustas end korda teha ja läks haiglasse, olgugi et ta ei näinud endiselt kõige parem välja, sest ta silmad olid punased ning äranutetud ja väsimus peegeldus neiu näolt. Jõudnud haiglasse, uuris ta välja Rocco palati ning kõndis vaiksel sammul sinna, tundes, kuidas tema silmad jälle pisaratega täitusid. "Anna andeks," ütles ta poolsosinal ning jalutas poisi voodi juurde.

Rocco ei olnud üldse kindel, kas Lyddie teda ka pärast nende tüli haiglasse vaatama tuleb, aga õnnetusest kuuleb ta kindlasti. Noormehe vanemad olid hetkeks palatist lahkunud ning sel hetkel astuski tüdruk sisse. Ukse avanemist kuuldes pööras kutt pilgu sinnapoole, olles teda nähes veidi üllatunud, kuid ka rõõmus, et Lydia teda vaatama tuli. Neiu poolsosinal öeldud lause peale raputas Nicholas pead ja kui too voodile piisavalt lähemale jõudis, tõstis noormees enda terve käe, et sellega Lyddie näolt pisaraid ära pühkida üritada. "Anna sina mulle andeks. See oli rumal asi, mille pärast tülitseda," lausus Rocco lõpuks, hääl lause lõpus murdumas. Tegelikult oleks ta tahtnud teada, mis teistest sai, aga ei suutnud seda küsida. "Mis juhtus?" suutis ta lõpuks küsida, pilk oma tüdruksõbra silmadel. 

Kui Lyddie voodi juurde jõudis, võttis ta seina äärest tooli ning sättis end poisi voodi kõrvale istuma, võttes tema terve käe enda kätte, kui Rocco tema näolt pisaraid oli pühkinud. "Jah, unustame parem selle," lausus neidis, kuni järgmist küsimust kuulis. "Autoõnnetus," rääkis Lyddie. "Kokkupõrge vist, kui ma viimati lehte lugesin. Teine auto lendas õhku, aga see, kus sina peal olid, sõitis vette," rääkis neiu, kuigi temalgi oli sellest raske rääkida, sest ta oleks Roccost peaaegu et ilma jäänud. "Ma poleks pidanud sealt peolt minema jalutama, sest muidu sa ei oleks siin," lausus Lyddia, tõmmates käega läbi enda pikkade tumedate juuste.

Kui Lyddie tema terve käe enda kätte võttis, ohkas Rocco valjult. Järgmisel korral arstiga kohtudes peab ta uurima, kauaks haiglasse jääma peab, aga ühe käega on muidugi keeruline asju teha. Luu korralik paranemine võtab ikka aega. Vähemalt oli ta õnnetusest eluga pääsenud. "Kes seal teises autos olid?" küsis Nicholas oma tüdruksõbralt. Nemad said ilmselt mõlemad surma, kui auto õhku lendas, aga noormees ei teadnud ikka veel, mis teistest bussisviibijatest sai. "Ja teised, kes bussis olid? Mis neist sai?" uuris kutt ka lõpuks. Kedagi talle väga olulist seal sõidukis küll polnud, aga kõik olid siiski tema koolikaaslased. "Palun ära süüdista ennast, ma ise tegin rumala otsuse sinna peale ronida," vaidles Rocco vastu, kui Lydia viimased sõnad ära kuulanud oli. 

Lyddie silitas õrnalt Rocco kätt, mida ta enda käes hoidis ning vaatas enda roheliste silmadega poisile otsa. "Üks oli Shane Wilson ja teine oli meie ajalooõpetaja Campbell," rääkis Lydia. Nüüd pidi Tree Hilli keskkool küll uue ajalooõpetaja otsima, aga Lyddie lootis, et see uus õpetaja vähemalt väga hull siis ei ole. Natuke kahju oli küll muidugi Campbellist, sest ta oli ikka aastaid selles koolis töötanud. "Andrea ja Chloe on surnud, Cara ja Erica intensiivis ja teiste kohta ma ei tea," rääkis Lyddie, sest iga bussisolijat ta ka nii hästi ei tundnud. Nime ja näo viis kokku küll, aga ei suhelnud nii väga nendega. "Aga ma ei saa enda peast lihtsalt välja seda mõtet, et oleksin võinud su kaotada," lausus Lydia.

"Shane Wilson nagu see laulja?" küsis Rocco igaks juhuks üle, kuid oli üsna kindel, et sai õigesti aru. Siis lõppes nende lõbusõit ikka väga halvasti, kui surma sai kohalik kuulsus ning lisaks ka nende ajalooõpetaja. Ellujääjatel saab sügisel kooli tagasi minemine küll väga raske olema, eriti nende jaoks, kes mõne kaaslase kaotasid. Kuuldes, kuidas Lyddie hukkunuid üles luges, ohkas Nicholas valjult. Mõlemad olid olnud tema klassiõed, kellega ta küll väga palju ei suhelnud, aga siiski. Chloet süüdistada noormees ka ei tahtnud, kuigi tema tegelikult selle bussi ärandas ning nüüd selle eest oma eluga maksis. Loodetavasti siis Cara, Erica ja teised, kes haiglas on, tulevad sellest välja, sest tragöödia on juba niigi suur. "Minuga on kõik korras, ära mõtle selliseid asju," lausus kutt oma tüdruksõbrale. Sellised mõtted olid praeguses olukorras küll üleliigsed. 

"Jah, tema," vastas Lydia. Näitsik küll ei kuulanud bändi, mille ninamees Shane oli olnud, aga kuna tegu oli ikka kohaliku kuulsusega, oli nimi ikka tuttav. Kahju oli muidugi ajalooõpetajast ja sellelegi oli imelik mõelda, et Lyddie oli Chloega enne tema surma kakelnud. Kõik tundus üldse nii masendav praegu. "Okei. Äkki räägiks üldse millestki muust?" pakkus Lyddie. Ta kavatses Rocco juurde jääda vähemalt nii kauaks, kuni mõni õde või arst ta ära ajab.

Rocco noogutas. Teemavahetus oleks hea olnud küll, sest tema ei tahtnud enam õnnetusest rääkida ja vaevalt Lydiagi seda tahtis. "Räägi mulle siis midagi lõbusat," pakkus kutt, sest ta ei suutnud praegu sugugi välja mõelda, millest nad rääkida võiksid. Äkki on Lyddiel paremad ideed ja loodetavasti ei tule nüüd lähiajal mõni õde või arst teda ära ajama. Vähemalt oli ta oma tüdruksõbraga nüüd ära leppinud, sest enne õnnetust tülitsemine oli üsnagi halb olnud. Lydia oli ju tülitsenud ka Chloega, keda nüüd enam nende maailmas ei eksisteerinud. 

"Mis see midagi lõbusat on?" küsis Lydia, sest talle küll ükski lõbus teema pähe ei tulnud ja ta tundis, et siiski oleks suht kohatu naerda, kui Rocco oli haiglavoodis ja mõned tema koolikaaslased ja ajalooõpetaja õnnetuses surmagi said. "Tead, musi, kui sa siit välja saad, siis sa minust nii kergelt ei vabanegi," lausus Lyddie ning vaatas poisile otsa. "Ma olen nõus sind vabatahtlikult kantseldama," sõnas tüdruk, sest vaevalt Roccol ühe käega kerge oli.

"Või nii," lausus Rocco muigega, kui Lyddie teatas, et on nõus teda pärast haiglast väljasaamist kantseldama. Natuke abi läheb noormehel ehk tõesti vaja, sest ühe käega on vähemalt alguses küllaltki raske hakkama saada. Pealegi polnud veel praegu teada, kauaks talle kips peale jääma peab ning see tähendas ju ka Lydiaga rohkem koos aja veetmist. 

OT: Lõpp