In My Time of Dying

See ralli oli lõbus olnud täpselt nii kaua, kuni keegi neile vastu sõitis ja kokkupõrge toimus. Edasi käis kõik nii kiiresti ja nüüd avas Erica intensiivravipalatis enda silmad aparaatide piiksumise peale. Ta tundis end nõrgana ning kogu neiu keha justkui valutas. Ta ei teadnud, mis Alejandrost sai ja veel vähem teadis tüdruk ka seda, mis sai teistest, aga küll ta ehk teada saab. Miskipärast tundis Erica aga ise ka, kuidas järjest nõrgemaks jääb, aga selle ajas ta õnnetusest toibumise kaela. Tüdruku kõrval oli praegu tema ema, kelle silmad olid üsna äranutetud ja kelle käest Erica praegu kinni võttis ainult selleks, et kuulda, et Alejandro ei elanud seda kokkupõrget üle ja suri sündmuskohal. Ka neiu silmadest hakkasid voolama pisarad, sest ta oli kaotanud enda kallima...

OT: Kõik, kes Ericat kuidagigi tunnevad

Stacia peole kauaks ei jäänud, sest tal hakkas lõpuks ikkagi mingite võõraste ilmselgelt liiga purjus tüüpide seltsis igav. Pealegi oli tal vaja Unique’i küülik ohutusse kohta toimetada. Näriline on siiani Stacy juures kodus, sest kooliõega pole ta veel ühendust saanud. Võimalik, et magab alles ennast välja kuskil. Kui aga Stacia õnnetusest kuulis, millesse tema poolõde Kitty ja veel mõned endised koolikaaslased sattunud olid, ei raisanud ta aega ning kutsus endale kohe takso, mis näitsiku haigla juurde sõidutas. Registratuurist sai ta teada Erica palati, kuid alguses ei tahtud tüdrukut isegi sinna lubada, mis andis alust arvata, et olukord on hull. Oma veenmisoskust kasutades sai Stacia siiski arstid nõusse. Sisenenud palatisse, jalutas Stacia Erica voodi juurde, kus oli ka viimase ema. "Anna andeks," sosistas näitsik peaaegu hääletult ning hetke pärast hakkasid tema silmist samuti pisarad voolama. "Kui ma poleks sind sellele peole kaasa kutsunud, oleksid sa praegu kodus ja terve," lisas Stacia. Ta ei olnud end kunagi varem milleski nii kohutavalt süüdi tundnud.

Erica pööras pea kohe ukse poole, kui keegi veel palatisse sisenes. Ta oli nutnud ja Erica ema nägi üsna löödud välja, kuid Stacia saabudes otsustas naine tüdrukud kahekesi jätta ning läks ooteruumi. "See ei ole sinu süü," lausus Erica nõrgal häälel. Ta tundis isegi, et jõuab vaevu rääkida, sest neiu jäi järjest nõrgemaks ja nõrgemaks ning iga hingetõmme tegi veel rohem valu. "Kui ma ei oleks... sõitma üldse läinud... ja kui ma poleks Alejandrot peole kaasa kutsunud... Alejandro oleks veel elus," rääkis neiu raskelt, tundes, kuidas tema pruunid silmad uuesti pisaratega täitusid.

Stacial oli tohutult raske oma poolõde niisuguses seisus näha. Eriti veel siis, kui ta ennast toimunus süüdi tundis. See polnud aus, et kellegi mõtlematu idee purjus peaga minibussiga sõitma minna tõi kaasa nii suure õnnetuse. Lisaks Erica poiss-sõbrale oli ju hukkunuid veelgi. "Aga ilma minu palumiseta poleks kumbki teist sellele peole üldse läinudki," jätkas Stacia, pühkides pisaraid. Milleks ta oli tarvis sellele nõmedale peole minna? "Ma oleks pidanud vähemalt sinu järele vaatama, mitte sind silmist laskma ja mingit totakat jänest püüdma minema. Mul on nii kahju." Sõnu muudkui tuli ja tuli, kuigi Stacia juba teadis, et kasu neist pole. Samas vait jääda ta ei suutnud, sest süütunne oli liiga suur. Miks pidi see lollakas Alejandro ka endal nina nii täis tõmbama? Stacy oli arvanud, et Ale ei lase Kittyl end nii täis juua, et mõne lollusega hakkama saab.

Unique oli eile pärast peolt lahkumist Zachiga takso võtnud ja haiglasse sõitnud, et Emilyt näha, aga see polnud kõige parem mõte, sest noored olid korralikult alkoholi tarvitanud. Kuna purjus Unique rikkus haiglas kehtivat korda, toimetati ta koos Zacharyga kainenema. Hommikul oli tüdrukul kohutavalt paha olla, aga ta kinnitas endale, et see pole mitte miski võrreldes öösel juhtunud õnnetusega, mille tagajärjel paljud tüdruku koolikaaslased oma elu kaotasid – sellised kurvad uudised liiguvad Tree Hillis kiiresti. Paar peavalutabletti ära söönud, otsustas ka Unique haiglasse minna, sest lisaks Emilyle viibib seal tema teinegi sõbranna. Kuna Kitty olukord tundus olevat hullem, läks Uni esimesena tema juurde. Palatis viibis veel ka Stacia, aga temast ei teinud tüdruk esialgu välja. Kõndinud teisele poole voodit, võttis Unique sõbranna käest kinni. "Sa pead võitlema. Kõik saab lõpuks korda," sõnas Unique vaikselt. Ta küll teadis, et Erica seisund on raske, aga lootis ikkagi, et sõbranna rabeleb sellest välja.

"Jäta," palus Erica, kui Stacia enda süüdistamist jätkas. Kui kedagi üldse süüdistada sai, oli see Chloe, sest tema ärandas bussi ja tema idee oli üldse sellele rallile minna, kuid Erica ei süüdistanud kedagi. Ta lihtsalt tahtis, et tal ei oleks enam valus, sest peale selle, et ta tundis, kuidas terve tema keha valutab, oli ta Alejandro surma pärast katki ka. Erica ei jaksanud väga rääkida ka, aga ta vähemalt üritas, sest kuidagi pidi enda poolõega ju suhtlema. Hetkeks pööras neiu pea ka ukse suunas, kui keegi veel palatisse astus. "Uni," ütles ta, vaadates kurval pilgul sõbrannale otsa. "Ma ei tea, ma ei jaksa enam... Alejandrot ka ei ole ju," ütles neiu Uni sõnade peale. "Tahaks lihtsalt silmad kinni panna ja uuesti magama jääda... ja et mul ei oleks enam valus."

Unique tahtis uskuda, et eilne pidu oli vaid õudusunenägu, millest nad peagi üles ärkavad. Mitte keegi ei lõpetanud haiglas ega kaotanud elu. Kõik on nii nagu ennegi. Aga kõik, kes siin palatis viibisid, teadsid tegelikkust. Oli toimunud traagiline õnnetus, mille tõttu kaotasid palju noored inimesed oma elu. "Jaksad küll. Sa pead vastu pidma. Sul olen mina, sinu teised sõbrad, su ema. Ja Stacia," rääkis Unique edasi, vaadates korraks viimasena nimetatu poole, kes oli nüüdseks vait jäänud ning seisis tühja pilguga voodi juures, kuid jättis mulje, nagu viibiks hoopis teises dimensioonis.

Erica vaatas kordamööda oma sõbrannat ja poolõde, kes äkki vait oli jäänud ja üldse omas mullis tundus. "Unique," sõnas neiu ning vaatas sõbrannale otsa. "Ma ju ürtan, aga... ma olen nii väsinud... ja... igalt poolt on nii valus," rääkis näitsik, kes tahtis silmad juba lihtsalt kinni panna ja magama jääda, aga tal ei lastud seda teha. "Kus Emily on?" küsis näitsik, sest ei mäletanud väga, mis temast peol edasi sai.

"Ma soovin, et saaksin su valu endale võtta, aga see pole kahjuks võimalik," sõnas Unique, langetades korraks pilgu, enne kui uuesti sõbrannale otsa vaatas. Pidu oli kujunenud täielikuks katastroofiks. Uni ei pidanud vajalikuks Kittyle rääkida, millega ta ise peol ja pärast seda hakkama oli saanud, sest tema pole praegu oluline. Kui selle peo saaks vaid olematuks muuta... "Emily viibib samuti haiglas, aga tema seisund pole eluohtlik," vastas Uni küsimusele nende teise sõbranna kohta. Ta ei hakanud lisama, et Em auto peale ei läinud, sest arvas, et Erica mäletas ise, kuidas Emily vastu trepiastet kukkus ja enda pea ära lõi, aga kui Erica peaks siiski täpsustust küsima, siis eks ta täiendab ennast.

Varahommikul lõhkuva peavaluga Irvingute suvilas ärgates oli ka Riles kuulnud õnnetusest, mis osade pidulistega juhtunud oli. Olles esimest šokist üle saanud, tellis neiu endale takso, et kohe koju riideid vahetama minna ning seejärel juba mitmete teiste peol olijate eeskujul haiglasse sõita. Tema enesetunne polnud küll kõige parem, kuid siiski ei tahtnud näitsik aega raisata ning soovis pigem kiiresti haiglasse jõuda, et veenduda, et ka kõige kriitilisemas seisus olijatega lõpuks ikka kõik korda saab. Kuigi neiu pidi endale ikkagi tunnistama, et see oli väga vähetõenäoline. Jõudnud haiglasse, uuris neidis esmalt välja Emily ja Erica palatid, kuid kuulnud, et viimane viibis intensiivraviplatis, ei mõelnud Riles pikemalt ning otsustas esimesena just Kittyt vaatama minna. Leidnud mõne minuti pärast üles õige palatiukse, seisatas neidis hetkeks, enne kui vaikselt ukse avas ning sisse astus. Neiu oli teadlik sellest, et Erica olukord väga raske oli, kuid sellist vaatepilti polnud ta siiski oodanud. Sõbranna nägi nii nõrk välja ning kuskil alateadvuses taipas Riles, et ilmselt polnud Kittyt nendega enam kauaks... "Hei, Erica...," lausus Coop vaikselt, sammudes aeglaselt tüdruku voodile lähemale, jäädes lõpuks voodi otsa juurde seisma. Riley mõistis, et polnud mõtet küsidagi, kuidas Kitty ennast tundis. Ja samuti polnud mõtet lisada, et neiu peaks võitlema, sest ilmselt olid seda kaks voodi kõrval olevat neidu juba niikuinii tal teha palunud. "Kõik saab korda," lausus näitsik Ericat silmitsedes peaaegu sosinal, kuigi see kõlas küll vist pigem lihtsalt sellise tüüpilise valena, mida surevale inimesele öeldakse.

"Ära räägi nii," lausus Erica ning võttis enda ühte kätte Uni käe ja teise Stacia käe, et neid lihtsalt viimast korda hoida, kuna neiu tundis, kuidas vaatamata sellele valule elu tema kehast iga hetkega välja voolab. "Kahju, et ta siin ei saa olla," lausus näitsik, kuna oleks Emilyt ka näha tahtnud, sest viimasel oli suurem tõenäosus ikka terveks saada. Kui palatisse keegi veel astus, pööras Erica enda pruunide silmade pilgu ukse poole. "Hei, Riley," tervitas ta palatisse tulijat, mõeldes, millised plaanid neil alles olnud olid. Nad pidid ju millalgi veel koos välja minema. "Võiks saada küll," sõnas ta Riley sõnade peale, kuid tundis, kuidas ta järjest nõrgemaks jääb ja silmalaudki järjest raskemaks muutuvad. "Ma olen... nii väsinud," lausus ta poolsosinal ning sulges siis aeglaselt enda silmad, kuid siis hakkas tema kõrval piiksuv EKG monitor alarmi andma ja ka pilt sellel muutus, kuni südametööd näitavad sakid muutusid ühtlaseks sirgeks jooneks ja aparaat lihtsalt ühte piiksuvat tooni hakkas andma...

Stacia vajus vahepeal täielikult oma mõtetesse, aga kui uks avanes ja üks blondiin sisse astus, heitis näitsik talle põgusa pilgu. Keegi Erica sõbrannadest jälle, aga Stacia ei teadnud tema kohta suurt midagi. Ja praegu polnudki see tähtis, sest tema poolõde oli siin suremas. Alles nad justkui tülitsesid omavahel, kuni selgus, et neil on ühine isa ning tüdrukute suhted pikapeale paranema hakkasid. Nii raske oli kaotada kedagi. Eriti veel inimest, kelle ta alles leidis. Stacia peast käis läbi tohutult palju mõtteid enda ja Kitty ühistest hetkedest: näiteks see päev, kui Stacy teenis välja hüüdnime Plekk Pükstel. Praegu meenutades tundus too vahejuhtum naljakas, aga omal ajal vihastas Stacia Erica peale ikka korralikult. Täiesti märkamatult eksis näitsik uuesti oma mõtetesse, kuni aparaadi piiksuv toon Stacia äratas. Sekunditki raiskamata tormas ta ukse poole, tegi selle lahti ja hõikas õde, kes just mõni meeter eemal asuvasse palatisse minemas oli.

Varsti tormas palatisse õde ja temaga veel paar arsti ja üks õde, kes külalised palatist välja peksid ning Ericat elustama hakkasid. Nad küll proovisid teha kõik, mis suutsid, kuid tüdrukut elustada neil enam ei õnnestunud. "Surmaaeg 9:32", teatas arst, kui üks õdedest teki Ericale peale tõmbas. Üks arstidest läks ka koridori, et lahkunu lähedastele kurba uudist teatada ja kaastundeavaldused edasi anda, enne kui enda töökohustuste juurde naasis ja lahkunu sõbrad ning pere haiglast lahkusid.

OT: Lõpp. R.I.P Kitty (W)