All I want is you

Tollest peost, mil Malia oma tunnetest Michaelile rääkis, oli möödas vaid mõned päevad. Ema tungiva nõudmise peale otsustas neiu lõpuks võistlustele keskenduda ning selle jaoks pisut harjutada. Malia treenis päris mitmetel areenidel, kuid enamjaolt Tree Hillile kõige lähemalt asuvas hobustega tegelevas rantšos, mis kandis nime Blue Creek Ranch ja asus kümme kilomeetrit linnast eemal. Seal tema võistlushobune enamjaolt elas ning tallipoisid kandsid Lincolni eest head hoolt. Tegelikkuses ei kavatsenud Malia absoluutselt treenida, vaid käis hobusega mööda metsaradu sõitmas, et oma mõtetest eemale saada. See mõjus. Kuid vaid korraks. Oma teekonnalt rantšosse tagasi jõudes oli juba emps ootamas, kes oli ilmselt kuskilt teada saanud, et Malia parasjagu rantšos oli. Seetõttu otsustas ta jääda, emaga pisut vestelda ning ka treeningu läbi viia. Kuskil tund aega erinevate kõrgustega tõkete vahel hüpanud, ronis Malia viimaks hobuse seljast maha, sest ema lubas tal pisikese söögipausi teha. Aga Malial ei olnud isu. Selle asemel kinnitas ta hobuse aia külge ning läks istuma areeni tribüünile oma koti kõrvale, kust ta otsis välja vaid veepudeli ning telefoni. Pudelist jõi ta mõned lonksud vett ning asetas selle tagasi kotti, telefonis hakkas Malia aga vennale sõnumit trükkida, et tolle õhtu ära planeerida, kui Adamil pole just plaanid tehtud. Neiul oli tarvis kedagi, kes tema tähelepanu eemale viiks.

Michael Thompson

Michael oli sellest traagilisest peost mõne päeva jooksul toibunud ning otsustanud rohkem sellele mõtlemisega ennast mitte vaevata. Jah, surmadega lõppenud pidu oli kohutav sündmus, kuid elu läheb edasi. Kuna poiss polnud ammu käinud tallis, mis Tree Hillist veidi eemal asus ning kus Mike ja tema õed paar kuud tagasi olid käinud, oli noormees täna selle teekonna ette võtnud, seekord üksinda. Väiksena oli ta palju rohkem seal koos isa ja õdedega käinud, kuid viimastel aastatel polnud ta sinna just eriti tihti sattunud, kuigi poisile see koht endiselt meeldis, kuna tegemist oli vaikse ilusa kohakesega linnast väljas. Tänase päeva jooksul oli poiss käinud hobuseid vaatamas ja ühega neist väikse sõidu ka teinud. Seejärel leidis kutt veel aega, et veidi ka rantšo aladel ringi tuiata, nii et ta otsaga lõpuks areenile välja jõudis. Seal jälgis noormees mõne hetke jooksul ühte hobusega trenni tegevat neidu, keda ta pika vahemaa tõttu koheselt ära ei tundnud, kuid kelle sõit talle küll muljet avaldas. Alles siis, kui näitsik oma hobuse seljast maha tuli ja tribüünile läks, tundis Mike ära Malia. Võib-olla polekski ta pidanud eriti üllatunud olema, sest Malia oli siiski ratsasportlane ning rantšos oli ilmselt suurem võimalus teda kohata kui nii mõnelgi muul pool. Kes teab, äkki oligi Michael siia meelega tulnud, lootuses neiuga kohtuda? Tõttöelda ta siiski kohe tüdruku juurde ei läinud, vaid tegi enne areenile ringi peale, peatudes lõpuks Malia juures tribüünil. Ta köhatas korraks, et neiu tähelepanu võita, kuna too oli väga ametis oma telefoniga. "Su sõit oli muljetavaldav," kiitis Mike ning võttis siis korraks samuti tribüünil istet. Tegelikult ei plaaninud poiss sinna kauaks jääda, ta lihtsalt arvas, et kui nad juba Maliaga mõlemad seal olid, siis ei saanud niisama lahkuda ka. Kuigi ta polnud absoluutselt kindel, mis seisus nende suhted pärast seda pidu olid.

Malia oli saanud trükkimisega valmis ning hakkas juba vajutama 'Saada' nuppu, kuid tema tähelepanu võitis endale köhatus ning sellele järgnev kompliment vägagi tuttava hääle poolt. Näitsik viis oma pisut üllatunud pilgu noormehele, üritades leida sõnu, mida talle öelda. "Aitäh," vastas Malia ning poisi nägemine tõi tema näole õrna muige. Neidis jälgis, kuidas Michael võttis tema kõrval istet. Huvitav, kas ta kavatses kauaks jääda, kuna juba tribüünile istus. "Mis sind siia tõi? Ratsutamine?" uuris Malia. Ta mäletas, et poiss oli talle rääkinud pisut ratsutamisest, kui nad esmakordselt näitsiku peol kohtusid, mistõttu pakkus ta esimesena ratsutamist. Malia ei uskunud, et Michael võib rantšos töötada ja oma vaba aega niisama külastamisele raisata. Ta üritas vältida seda teemat, mis nende vahel peol juhtus, sest ei teadnud, kas peaks vabandama või mitte. Vabandama selle eest, et kuti nii täbarasse olukorda pani, mitte selle eest, et oli oma tundeid temale tunnistanud. Aga nagu öeldud, hetkel ta vältis seda, kui Michael just ise teemat üles ei võtnud.

"Jah, polnud juba päris ammu ratsutamas käinud. Mõtlesin, et see on hea tegevus, mis aitab mõtteid mujale viia," vastas Michael lühikese noogutuse saatel, kui Malia tema tuleku põhjuse kohta uuris. Rantšos ta ei töötanud, töötas hoopiski Tree Hilli ostukeskuses filmi- ja muusikapoes, kuid täna tal tööpäeva polnud. Kuna ta kooli kõrvalt poole kohaga töötas, siis oli hea see, et ka suvel sai küllaltki paindliku plaani järgi tööl käia. Esialgu ei kavatsenud ka Mike ise peol juhtunut mainida ega selle kohta küsida, kuna ei tahtnud nende juhuslikku kokkusaamist neiu jaoks ebamugavaks muuta. Nad võisid ju hetke lihtsalt käituda, nagu ei mäletanud nad seda õhtut, või midagi taolist? Selline oli vähemalt poisi esimene plaan. Kuigi võib-olla oli see üsna halb ja samas võisid tema sõnad mõtete mujale viimise kohta ka mõista anda sellest, et peol juhtunu ikka veel tema mõtteis mõlkus. "Käid sa siin tihti trenni tegemas?" uuris noormees, oma pilku järgmisel hetkel Malia poole viies. "Muide, kui sul tegemist on, siis sa võid seda öelda, ma ei taha sind segada," lisas Michael, kui oli korraks pilgu Malia käes olevale telefonile viinud. Nagu ta aru sai, siis oli neiul hetkel paus ning Mike ei tahtnud tema aega raisata, võinii.

Malia noogutas. "Ma tulin siia samal põhjusel, vähemalt esialgu. Kuid siis otsustasin kauemaks jääda ja võistlusteks pisut harjutada," vastas neiu seepeale. Hea oli, et ta jäi kauemaks, sest juhtus Michaeliga kokku ning vahet pole, mis nende vahel peol juhtus, poisi nägemine tegi alati tuju rõõmsamaks, kuigi samal ajal tegi see ka pisut haiget. "Päris tihti käin, jah. Ma käin muudes rantšodes ka, kuid harva, sest need asuvad Tree Hillist kaugemal. See rantšo on mulle kui teiseks koduks juba saanud, nii et eelistangi siin trenni tegemas käia," andis Malia pisut pikema, kui jah-vastuse. Ratsustamisest olekski ta võinud vist tunde maha rääkida. "Sa käid ka siin ratsutamas, nagu ma aru sain. Mujal ei käi?" uuris näitsik. Siis tuli talle pähe küsimus, mida on ta tegelikult ammu juba uurida tahtnud: "Muide, kas sul oma hobune on?" Talle ilmus pähe mõte, et nad võiksid ju kahekesi ratsutama minna. Malial oli küll ainult pisike paus hetkel, kuid vaevalt, et tema ema pahaks paneks, kui neiu oma pausi pisut pikendaks. Kui Michael mainis, et ei taha segada, kui neiul tegevust on, meenus talle telefon, mis tema käes oli - sõnum valmis kirjutatud, vaja ainult 'Saada' vajutada. Seda ta tegigi ning pani telefoni tagasi kotti, sest rohkem polnud seda vaja. "Ei, sa ei sega," vastas neiu, "ma lihtsalt saatsin vennale ühe kiire sõnumi, sest ma otsin õhtuks plaane." Malia hoidis oma pilku Michaelil ning ei suutnud muiet tagasi hoida. Mitte, et oleks midagi naljakat olnud, poisi nägemine mõjus talle hästi. "Kui sul on veel aega ja sa ei kavatse ära minna, võiksime koos metsaradadele ratsutama minna."

Michaelil oli ka hea meel Maliat näha, kuigi ta üritas mitte mõelda sellele, mis peol juhtunud oli, ning lootis, et see nende häid suhteid ära polnud rikkunud. Praegu tundus neiuga rääkides küll kõik okei olevat, aga eks näis. "Ma käin ka tavaliselt siin, jah, sest nagu sa ütlesid, see rantšo asub Tree Hillile kõige lähemal," vastas Mike neiu esimesele küsimusele noogutuse saatel. Ta ei käinud ratsutamas küll väga tihti, aga kui käis, siis alati seal, sest kaugemale sõitmine polnud vajalik, kui üks rantšo piisavalt lähedal oli. "Päris oma hobust mul ei ole," lisas noormees, kui Malia seda küsis, "ma ei käi siin nii tihti, et suudaks hobusega piisavalt palju tegeleda." Kuulnud, et ta siiski neidu hetkel ei seganud, noogutas poiss rahulolevalt. Tal endal polnud tegelikult kuhugi kiiret ning oma poolt oleks ta võinud Maliaga nii kaua juttu ajada küll, kuni tüdruku paus täis tiksub. Järgmisel hetkel näitsiku tehtud pakkumine koos ratsutama minna oli tegelikult ka täitsa teretulnud, kuigi noormees enne juba väikse tiiru oli teinud. "Ma arvasin, et sul on praegu paus, või sai sul juba trenn läbi?" uuris Michael. "Muidu võiks minna küll," lisas ta nõustumise märgiks. 

Malia noogutas poisi öeldu peale. Neiu jaoks oli see üsna harva siiski, kui ta mujale rantšosse sattus, sest siis oleks pidanud ju hobuse ka kaasa võtma ning looma transportimine võis vahel arvatust keerulisemaks osutuda. "Aga oled mõelnud oma hobuse ostmisele?" uuris näitsik, "kui sul on näiteks mõni maakoht, siis oleks teda seal kergem hoida. Aga jah, hobune vajab pidevat hoolitsust, mistõttu ma oma hobust siin rantšos hoian." Malia tegelikult tahaks väga, et tal üldse oleks Tree Hilli läheduses maakoht ja ta saaks oma hobuse sinna viia ning seal harjutada. Ta oleks nõus mõnele tallipoisile hoolitsemise eest maksma. "Mul on paus küll, kuid ilmselt saan treeneriga kokkuleppele, et pausi pikendada," vastas Malia ning naeratas seejärel õrnalt. Ta ei hakanud mainima, et treeneriks on tema ema, kuid ei olnud kindel, kas Michael seda teadis või mitte. "Väga hea," naeratas neiu taaskord, seekord säravamalt, "sa võid ehk samal ajal tallist hobuse ära tuua, kellega tavaliselt sõidad või täna sõitsid, ja mina samal ajal vestlen pisut treeneriga. Kas nii sobib?" Malia arvas, et selle peale ei lähe rohkem kui kümme minutit. Ema oleks vaja pisut veenda, aga teades oma ema lubab naine kindlasti.

"Oma hobust omada oleks päris tore, aga ma ei tegele ratsutamisega nii palju, et see ennast ära tasuks," arvas Michael veidi mõtlikult. Mõned aastad tagasi käis ta küll rohkem ratsutamas, kuid viimasel ajal olid need külaskäigud rantšosse järjest harvemaks jäänud. Kuigi talle iseenesest hobused ja ratsutamas käimine meeldisid, ei oleks ta vist enda hobuse jaoks piisavalt palju aega leidnud, nii arvas poiss vähemalt praegu. Ka selles oli Malial õigus, et maakohas elades oleks looma lihtsam olnud pidada. "Oled kindel?" küsis Mike, kui neiu pakkus, et räägib oma treeneriga pausi pikendamisest. Juhul, kui neiul on mingid tähtsad võistlused tulemas, ei oleks kutt tahtnud olla põhjuseks, et ta oma trenni korralikult läbi ei vii. Aga kui Malia selles kindel oli, siis ei hakanud Michael vastu vaidlema ja koos tüdrukuga ratsutama oli ta hea meelega valmis minema. Ta noogutas ka näitsiku järgmise ettepaneku peale ning tõusis siis püsti. "Sobib, saame siis natukese aja pärast väljas kokku," pakkus Mike ning suundus siis minekule, et minna järgi hobusele, kellega ta ennegi sõitnud oli. 

"Võib-olla kunagi leiad rohkem aega," arvas näitsik, sest alati oli ju võimalus, kui selleks piisavalt soovi oli. Malia oli enam kui kindel, et soovib tõketest pisut pausi teha ning loodust nautida, eriti veel koos Michaeliga. See oli tüdruku üks väheseid võimalusi poisiga kahekesi aega veeta, kuna nad juba kokku olid sattunud. Tema tüdruk ilmselt ei lubaks Michaelil ja Malial teadlikult kahekesi küll koos olla. "Jah, olen kindel," kinnitas ta naeratusega. Malia noogutas poisi ettepaneku peale ning võttis oma koti õla peale, suundudes rantšo peamaja poole, kust ta peagi leidis üles oma ema. Huvitaval kombel lubas ta Malial järgneva päeva vabaks võtta, kuna oli täna end tõestanud ning oli peale mõne treeningu vahele jätmist endiselt heas vormis ja võistlusteks valmis. Seejärel suundus tütarlaps välja ning sidus oma hobuse aia küljest lahti, nähes samal ajal eemal juba Michaelit tulemas. "Minu üllatuseks sain ma päeva vabaks, kuigi mul on varsti võistlused tulemas," mainis Malia nii muuseas ja ronis seejärel hobuse selga, andes talle õrnalt säärega vastu keha, et too vaikselt liikuma hakkaks. Tüdruk juhtis hobust metsaradade suunas. "Muide, ma olen tahtnud uurida, et kaua sa üldse ratsutanud oled?"

"Jah, võib-olla," noogutas Michael, sest kunagi ei võinud ju teada, mis tulevik toob. Kui Malia teatas, et ta pausi tegemises kindel oli, naeratas ka Mike ning leppinud kokku, et nad saavad natukese aja pärast väljas kokku, suunduski poiss tribüünilt alla ja areenilt minema, et hobuse järele minna. See tal väga kaua ei võtnudki ning mõne minuti pärast oli Michael tagasi, nüüd juba hobuse seljas istudes. Ta peatus hetkeks Malia juures ning kui ka neiu oli hobuse selga roninud, juhtis Mike enda hobuse tüdruku oma kõrvale, nii et nad koos metsaraja poole suundusid ja samal ajal üksteisele piisavalt lähedal olid, et normaalselt rääkida sai. "Millal sul võistlused on?" uuris poiss, kui Malia mainis, et tal need varsti tulekul on. "Ma arvan, et ma istusin esimest korda hobuse selga kui ma olin üheksa või kümme. Sellel ajal käisime me õdede ja isaga päris tihti koos ratsutamas. Paar aastat hiljem vajus see traditsioon ära ja nüüd alles paar kuud tagasi sattusin ma õdedega uuesti siia ja avastasin, et tegelikult mulle päris meeldib ratsutamine ning võib-olla peaks siin tihedaminigi käima," vastas Mike seejärel küsimusele, andes veidi pikema vastuse. "Ja sa ise?" uuris poiss vastu ka. "Kuidas sa üldse ratsutamise enda jaoks avastasid?" lisas kutt. Erinevalt poisist oli Malia ju lausa ratsasportlane ning Mike'i huvitas, kuidas neiu nii kaugele oli jõudnud.

Metsarada sai alguse vaid ühest otsast ning ringiga jõudis alati samast teeotsast välja. Kuid see peamine tee jagunes päris mitmeks. Malia suundus koos hobusega, Michael tema kõrval, rajale, mille kaudu jõuab lõpuks ühe jõeni välja. Sealt ei vii rada kuhugi edasi, tuleb lihtsalt ots ringi pöörata. Aga Malia arvas, et see oleks ilus koht, kus väike puhkepaus teha, enne kui nad hakkavad tagasi pöörduma. "23. augustil, seega üsna varsti," vastas Malia, "tahad vaatama tulla?" Peale seda küsimust tekkis neiu näole naeratus, sest tema tuju teeks ikka väga heaks see, kui Mike tema võistlust vaatama tuleks. Malia kuulas poissi ning noogutas tolle vastuse peale. "Ma arvan, et ma olin kolm või neli, kui mind esimest korda hobuse selga pandi. Ema abiga muidugi ja mind hoiti kinni. Aga ratsutama hakkasin, kui olin viieaastane," vastas ta. "Mu ema oli samuti professionaalne ratsasportlane, võistles kolmevõistluses, nagu minagi. Nüüd on ta ratsatreener ja ka minu treener," vastas Malia kuti lisaküsimusele. "Mu vanemad olid siiski avatud võimalusele, et ma ei taha tulevikus ratsutamisega tegeleda, aga ma ei kujutaks oma elu ette ilma hobusteta." Hea on see, et näitsik on ka päris hea selles, mis ta teeb, ning kõiksugused karikad ja medalid on selle tõestuseks. "Mida sa tulevikus teha plaanid?" uuris Malia, kuna nad olid rääkinud mõnda aega ratsutamisest, mis oli nende mõlema hobi, kuid ühtlasi ka näitsiku töökoht.

Michael lasi Malial raja valida ning sõitis ise rahulikult oma hobusega lihtsalt neiu kõrval edasi, nautides nii ratsutamist, ilusat ilma, kui ka head seltskonda. Kuulnud, et Malia ratsavõistlused juba varsti aset pidid leidma, kutt noogutas. "Hmm, tegelikult miks ka mitte. Ma sulle midagi kindlat veel ei luba, aga iseenesest võiks see päris huvitav olla," arvas Michael. Eriti huvitav on ju võistluseid jälgida veel siis, kui mõni tuttav võistlemas on, nagu antud juhul Malia. Põhimõtteliselt Mike'il suve lõpuks niikuinii enam plaane polnud, mis tähendas, et ta ka 23. augustil ilmselt vaba on, ja kui just midagi ette ei tule, siis on täitsa võimalik, et ta võtabki kätte ja läheb Maliale võistlustele kaasa elama. Seejärel kuulas Michael küllaltki huvitatult ka tüdruku vastust tema küsimusele. "Ma ei teadnudki, et su ema sinu treener on," mainis poiss, see oli päris huvitav. Järgmisel hetkel esitas Malia aga talle juba uue küsimuse ning sellele vastamiseks ei pidanud Mike eriti pikalt mõtlema, kuna väike unistus tal tuleviku suhtes oli. "Praeguse seisuga tahan ma pärast keskkooli lõpetamist arhitektuuri minna õppima, nii et kui kõik plaanitult läheb, saab minust tulevikus arhitekt," rääkis Michael. "Kuid samas on sinna veel üsna palju aega ning alati on võimalus, et midagi tuleb veel ette," lisas noormees. Aga vähemalt olid tal praegu mingidki plaanid olemas.

"Need ei ole küll kuigi suured võistlused, vaid osariigi piires, aga võitja saab osa võtta riiklikelt," selgitas Malia, miks need võistlused tema jaoks on olulised ning mille tõttu harjutab ta pea iga päev, kuigi oli peale pidu mõned päevad vahele jätnud. Aga eks homme uue hooga kuni võistlused tulevad. "Aga ma loodan sind näha laupäeval. Äkki leian su isegi publiku seast üles," muigas Malia. "Sellest ei ole kuigi paljud teadlikud. Vaid lähedased teavad. Aga samas on hea, et treeneriks on keegi mu lähedane. Ja ma saan emaga hästi läbi, nii et ta ei määra mulle 24/7 trenni," seletas neiu pikemalt. Malia ei olnud küll mingi suur kuulsust, kuid artikleid temast kirjutati ja pressile oli see suutnud saladuseks jääda, et neiu treener tema ema on. Asi võis olla ka selles, et emal on teine perekonnanimi, sest isaga abielludes pole ta oma neiupõlvenime muutnudki. "Üldjuhul on nii, et unistused ei muutu. Aga arhitekt kõlab huvitavalt. Kuhu sa õppima kavatsed minna?" uuris naine. Nad olid mõnda aega hobuste seljas aeglasel sammul jõe poole liikunud, mis eemalt paistis. See polnudki nii kaugel, kui Malia esialgu arvanud oli, aga eks neil oli jutt jooksnud ja siis lähebki vahemaa ju kiiremini. Näitsik kiirendas hobust ning peatas tolle, kui oli jõe äärde jõudnud ning hüppas siis Lincolni seljast maha. Nagu plaanis oli, ta tahtis teha pisikese pausi, nii enda kui hobuse jaoks. Näitsik lasi hetkel hobusel vabalt olla, sest kui midagi teda ei hirmuta, et tohiks hobune omavoliliselt minema joosta. "Siin on nii ilus," mainis Malia, kui vaatas jõge puude vahel, mis kiirelt vulises ning päike sellelt vastu peegeldas. "Ma käin siin vahel, kui tahan üksi olla ning oma mõtteid mõelda. See on selleks suurepärane koht," lisas ta veel, "tead, ma pole kunagi endaga siia kedagi toonud." Metsaraja kaudu sattusid inimesed siia küll ise, kuid Malia jaoks oli see koht eriline ning igaühte neiu siia kaasa ei võtaks.

"Siis on need ikkagi päris tähtsad võistlused," arvas Michael, kui kuulis, et võitjal avaneb võimalus osaleda riiklikel võistlustel. "Ma annan sulle kindlasti teada, kui ma tulen," lisas Mike neiu sõnade peale. Vastasel juhul võb neiu teda ju asjata otsima hakata. Noormees nogutas ka siis, kui tüdruk oma emast kui oma treenerist rääkis. Tundus, et neiul oli temaga hea läbisaamine ning seda oli hea kuulda, pealegi paistis, et Maliale polnudki karmi treenerit vaja, kuna head tulemused olid tal niikuinii. Kuulnud, et unistused ei peakski muutuma, Mike muigas. Sellisel juhul saab temast vist üsna kindlalt arhitekt, kui just midagi valesti ei lähe või kui ta näiteks soovitud kooli sisse ei saa. "Ma olen uurinud ja parimad koolid, kus seda eriala õpetatakse, asuvad New Yorgis, nii et ilmselt lähen ma sinna. Juhul muidugi, kui ma sisse saan," vastas Mike seejärel neiu esitatud küsimusele. Tegelikult olid poisil koolis enamvähem okeid hinded, huvi arhitektuuri vastu oli tal ka, nii et kui sisseastumiskatsetel just midagi ülearu kontimurdvat ei ole, siis on ülikooli sissesaamine vist siiski üsna reaalne. Sõit jõe äärde möödus üllatavalt kiiresti ning kui noored kohale jõudsid, järgis Michael Malia eeskuju ja hüppas samuti oma hobuse seljast maha. Väikse pausi vastu polnud temalgi midagi ning jõeäärne koht oli selleks päris hea. Oma hobuse ohjadest võttis Mike esialgu ikkagi kinni, sest kes teab, äkki tuleb loomal pähe minema joosta? "On küll," nõustus noormees, kui Malia mainis, et koht ilus oli. "See on täpselt selline koht ka, kus oleks hea üksi olla ja mõelda," noogutas Mike, kui neiu sõnu kuulis. Kuulnud, et ta esimene inimene oli, kelle Malia sinna endaga kaasa oli kutsunud, ilmus poisi huulile naeratus. "Päriselt? Sellisel juhul on mul see au," muigas ta, hakkamata siiski suuremaid järeldusi tegema. "Mul on hea meel, et sa mu siia tõid, ma polegi siin ammu käinud," lausus Michael seejärel jõge silmitsedes. Metsarajal oli ta ka varem ratsutamas käinud ja seetõttu polnud jõeäärne paik talle päris võõras koht.

"On. Ja ma närveerin pisut nende pärast," tunnistas Malia õrna naeratusega. Tavaliselt väiksematel võistlustel ei olnud tal närvi sees, sest teadis, et suudab pingutades esikolmikusse jääda. Aga nagu Michael ütles, olid need tähtsad. Malia noogutas selle peale, kui kutt mainis, et annab talle teada. Eks tuleb lootma jääda, et poisil muid plaane ette ei tule. "Ma usun, et ikka saad. Tark oleks mitmesse ülikooli kandideerida, sest siis on sul olemas tagavara, kui soovitud kooli sisse ei saa või vähemalt on valikuvõimalust," arvas neidis. Ta ei ole ise ülikoolis käinud, kuid kui ta läheks, teeks ta kindlasti nii.
Michaelil oli õigus, see kohake oli tõepoolest selline, kus üksi olla ja mõelda, mistõttu Malia poisi suunas noogutas. "Päriselt-päriselt. Üldjuhul ei tooks ma kedagi kohta, kus ma vahel käin üksi ning asjade üle mõtlemas, aga sulle otsustasin erandi teha," sõnas näitsik. Ausalt öeldes, ta ei teadnudki, miks ta poisile erandi tegi. Malia ei hakanud ka selle üle pikalt järele mõtlema, sest kuulnud poisi järgmisi sõnu, viis ta pilgu Michaeli poole ning naeratas säravalt. Ta ei tahtnud nende hetke ära rikkuda, kuid tundis, et mingil hetkel peavad nad sellest peost rääkima, või mis? See pole midagi sellist, mida saaks lihtsalt unustada. "Michael... ma tahtsin vabandada selle pärast, mis peol juhtus. Ma poleks pidanud panema sind sellisesse olukorda, teades, et sul on tüdruk olemas. Aga ma tahtsin, et sa teaksid, mida ma sinu vastu tunnen, sest sügaval sisimas lootsin, et sa võid minu vastu sama tunda. Kasvõi natukenegi," rääkis Malia üsna raske südamega, ent hoidis pilku poisi silmadel. Alkoholi tõttu suutis ta oma tundeid Michaelile tunnistada, ent see oli kõik tõsi, mis ta öelnud oli. "Ma mõtlesin iga sõna, mida ütlesin," lisas ta ning mõtles ka selle all lubadust, et kavatses poissi ootama jääda. "Ma olen sinusse armumas..." lausus Malia viimaks need sõnad, mis on teda juba kaua vaevanud ja mida ta on tahtnud Michaelile öelda. Tüdruk vaatas tema silmadesse ning tal tekkis suur tahtmine noormeest suudelda, ent ei teinud seda, sest teadis, et Mike oleks ta lihtsalt eemale lükanud.