My pick-up line is dancing

Stefanil on viimasel ajal väga hästi läinud. Pärast ülikooli lõpetamist sai talle selgeks, et tema unistus astronoomiks saamisest ei ole kuhugi kadunud ja seega otsustas ta oma õpinguid jätkata. Vahepealset suve mõtles ta töiselt ära kasutada, sest raha on tal vaja ja nii on ka tema emal kergem, kui ei pea oma mõlema lapse kulusid sajaprotsendiliselt katma, kuigi Ingrid kindlameelselt väidab, et talle pole see probleemiks, sest tal pole ju nii nõudlikud lapsed.

Täna oli aga Stefani sünnipäev, mille puhul ta paari sõbraga Shootersisse tähistama läks. Tal ei olnud plaanis endal nina täis tõmmata ja hommikul pohmas peaga ärgata. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et ta peab hommikul tööle minema, teisalt on asi lihtsalt selles, et Stefan ei joonud kunagi rohkem kui paar klaasi õhtu jooksul. Mitte siis, kui elus on kõik hästi. Tal pole paljut, mida ta tahaks, et oleks, aga hetkel on kõik täpselt nii nagu olema peab. Noormees on jõudnud arusaamale, et kõik siin elus tuleb õigel ajal, tuleb see õige aeg ainult ära tunda.

Steff oli juba mõnda aega tühja klaasi keerutanud, kui otsustas, et eks ta siis läheb tellib uue joogi. Üks sõpradest soovis, et Stefan temalegi ühe õlle tooks, kui Stefan mainis, et läheb jooki tellima. Leti ääres märkas ta aga üht blondi neidu, keda ta niisama tänavatel silmanud on. Ta oleks juba varem temaga tutvust teinud, aga tal on alati kiire olnud. Niisama Stefan tänavatel ei kola ja vestluskaaslasi ei otsi - alati liikvel ainult siis, kui konkreetselt asja on. Steff püüdis Riley pilgu ja vaatas talle hetke otsa ja andis sõrmega märku, et neiu seal püsiks. Seejärel tellis ta baarmenilt õlle ja arve. Arve kinni maksnud, toimetas ta sõbrale õlle ning läks siis taas leti äärde blondi neiu kõrvale. "Võib teid tantsule paluda?" küsis Steff, ulatades neiule oma käe.

OT: Riley Cooper

Erinevalt Stefanist oli Riley elu viimasel ajal küll ainult allamäge läinud, vähemalt talle endale tundus nii, sest viimasel ajal polnud neiu elus midagi eriti rõõmustavat toimunud. Pigem vastupidi. Paar päeva tagasi Irvingute suvilas toimunud pidu oli muidugi selle kõige tipuks, sest kõike toimuvat neidis isegi ei mäletanud, kuigi teadis, milline kaos see pidu oli olnud. Võib-olla oli Rileyl ikkagi mõnes mõttes ka vedanud, sest olgugi, et ta oli peol suutnud kaklema minna, oli ta vähemalt pealtnäha enam-vähem terve ega olnud lõpetanud haiglas, nagu näiteks Emily. Oma käel ilutsenud kipsi oli Riles peol katki kukkunud, aga kuna käsi enam valu ei teinud, polnud näitsik lasknud endale ka uut panna. Võib-olla käitus ta rumalalt, jah, ning kindlasti oli ta liiga põikpäine, aga peamiselt ta lihtsalt ei hoolinud enam, mis kõigest edasi saab. 
Tänasel päeval oli Riles käinud haiglas sõbrannat vaatamas ning seal paar tundi veetnud. Hiljem mööda Eastside'i tänavaid kodu poole jalutades tegi ta aga üsna spontaanse otsuse ning astus Shootersisse sisse. Kui näitsik oleks tundnud vajadust minna ja ennast kuskil täis juua, oleks ta ilmselt valinud mõne Westside'i baari, aga ei, täna näitsikul sellist plaani polnud. Pigem ei tahtnud neiu oma ülejäänud õhtut lihtsalt üksi kodus istudes veeta ning seetõttu eelistas ta baari, kus oli peale tema vähemalt veel inimesi. Jalutanud baarileti äärde, tellis Coop endale ühe kokteili ning sättis ennast siis sinna samasse leti äärde istuma ka. Üsna pea sai neiu esimene jook otsa ning olles tellinud endale teise veel, liikus Rilesi pilk samal ajal ühele noormeestest koosnevale seltskonnale, kui üks nendest leti äärde sammus ja midagi tellis. Kohanud seejärel noormehe pilku ning saanud sellelt samalt kutilt sõrmega märguande kohal püsida, jäi näitsik isegi veidi huvitatult ootama. Oma uuest kokteilist jõudis ta võtta täpselt ühe lonksu, sest juba järgmisel hetkel oli mees tagasi. Kuulnud küsimust, ilmus Riley huultele õrn muie, ning pikemalt mõtlemata võttis ta kuti käest kinni. Tantsima minek tundus lihtsalt hea mõttena. "Võib ikka," noogutas ta ning suundus siis noormehega koos tantsima. Võib-olla märkas kutt ka seda, et Riles teda alguses ehk natuke liiga pikalt seiras. Neiule lihtsalt tundus, nagu oleks nad varem kuskil kohtunud, aga kindel ta selles polnud.

Stefan naeratas neiule, kui too tema käest kinni võttis. Jah, talle väga meeldis, et Riley temaga tantsuplatsile minema nõustus. Steff hoidis hellalt ent kindlalt neidu enda käte vahel, kui nad platsil koha sisse võtsid ning tantsima hakkasid. Stefan hoidis pilku ainiti neiu näol ja kerge muie tuli tema näole, kui ta taipas, et pea pool aastat tagasi tantsisid nad koos maskiballil. Mask silmade ees varjab küll palju, aga täieliku anonüümsuseni see jätta ei suuda. Juhtinud neiu keerutusele, tõmbas ta tütarlapse hooga enda vastu. "Meeldiv on lõpuks tantsupartnerile silma vaadata," lõhkus Steff nendevahelise vaikuse, andes vihje, et nad on varemgi koos tantsinud. Stefan tahtis selle neiuga lähemalt tuttavaks saada, sest miski temas ütles, et tegemist on ääretult huvitava isikuga, kuigi ta näeb välja umbes selline nagu neiu Stefani ema õudusunenägudes.

Isegi kui nad tantsima hakkasid, ei pööranud Riley oma pilku tantsupartnerilt, sest talle ei andnud endiselt rahu teadmine, et nad olid kuskil ka varem kohtunud. Kuti hääl oli tuttav ning temaga oli hea tantsida, see meenutas Rilesile midagi.. Järgmisel hetkel pärast keerutust tõmbas noormees neiu hooga enda vastu, nii et viimane peaaegu tasakaalu oleks kaotanud, mida õnneks siiski ei juhtunud. Oma mõttejärje kaotas ta küll hetkeks, kuid kuulnud kuti järgmist lauset, tabas ka Rilesi üsna pea äratundmine ning ta naeratas. "Nii et sina olid minu müstiline tantsupartner umbes pool aastat tagasi toimunud maskiballil?" järeldas näitsik, pilk endiselt noormehel. Jah, nüüd pani ta küll kaks asja ilusti kokku. "Ma olingi nii kindel, et me oleme varem kohtunud," lisas ta kergelt pead raputades. Neiu oli meeldivalt üllatunud, et nad praegu nii juhuslikult pärast nii pikka aega kohtusid ja Stefan ta isegi ära tundis. "Sa oled Stefan, eks?" küsis neidis mõne hetke möödudes veidi kahtlevalt. Ta mäletas, et noormees oli maininud, et oli Tree Hilli keskkooli kunagise saksa keele õpetaja poeg ning kuigi nad Rileyga polnud kunagi varem suhelnud, oli neiule siiski kuskilt see nimi kõrvu jäänud. Kuigi loomulikult oli ka võimalus, et Riles nüüd nimega eksis ning see oleks olnud päris piinlik..

Seda, et neiu tasakaalu kaotaks ja kukuks, Stefan ei tahtnud. Ühtlasi ei oleks ta lasknud sellel ka juhtuda. Neiu oli kindlalt tema käte vahel ent siiski piisavalt hellalt, et tahtmise korral saab neiu kohe jalga lasta. Steff ei sunni kedagi endaga tantsima või üleüldse kedagi enda lähedal olema. Palju meeldivam on, kui seal ise olla tahetakse. "Või et müstiline," naeris Stefan. Sellist omadussõna ei osanud ta küll oodata. "Aga tantsisime me tõepoolest," kinnitas Stefan fakti. Neiu järgnev lause andis selgelt mõista, et ka teda piinas küsimus, et kus nad varem üksteist näinud on. See uudishimu sai nüüd igal juhul rahuldatud, aga huvi neiu vastu oli Stefanil alles. Ta ei teadnud temast siiski mitte midagi peale selle, et neiu tantsib väga hästi. Ja seda oskust hindab Stefan kõrgelt. "Ma ei mäleta, et oleksin sulle varem oma nime öelnud," märkis Steff, "tegid pärast balli taustauuringut kooli endisele saksa keele õpetajale?" Seda Stefan mäletas, et oli katuseserval istudes nalja visanud enesetapu üle ja selle käigus reetnud, et on Ingridi poeg. "Kuidas sinu nimi on?" küsis Stefan. Eneselegi märkamatult olid nad sinatamisele üle läinud.

Hetkel Rileyl küll soovi jalga lasta polnud ning vaevalt et ta seda üldse teeb. Talle meeldis tantsida ning Stefani käte vahel olemise vastu polnud tal ka midagi, pigem vastupidi. Coop arvas küll, et müstiline sobis hästi tema ballil olnud tantsupartnerit iseloomustama, kuna too oli ju maski kandnud ning oma nime polnud ta ka avaldanud, kuigi oli maininud oma ema. "Äkki tegingi?" kergitas Riles kulmu, kui Stefan taustauuringu tegemist mainis. Järgmisel hetkel ta siiski naeris kergelt ning raputas pead. "Ma käin Tree Hilli keskkoolis, saksa keelt ma küll ei õpi, aga asjadega olen ma kursis ikkagi," lausus neidis, kui taipas, et võib-olla Stefan ei pidanudki teda enam kooliealiseks, võinii. "Sa võid mind Rileyks kutsuda," vastas Coop järgmisel hetkel kuti küsimusele. Jah, sinatamisele olid nad kuidagi sujuvalt üle läinud, aga võib-olla oligi nii hea. 

Stefan poleks kuidagi viltu vaadanud, kui Riley olekski taustauuringu teinud. "Ma oleks seda kui komplimenti võtnud," mainis Steff. Kui neiu viitsib pärast Internetis kolada, et tantsupartneri nimi välja uurida, siis on see ju ometi hea näitaja. Kuulnud, et neiu on keskkooliõpilane, ei tekitanud see Steffis üllatust. Ta oligi arvanud, et neiu on temast pisut noorem. "Viimane aasta tulekul?" pakkus Stefan, ent esitas samal ajal küsimuse, kaugel neiu keskkooliga on. Puhtalt huvi pärast küsib. Steff ise lõpetas keskkooli kolm aastat tagasi ja Riley't ta ei mäleta. Freshmanid olid tema jaoks üldse võõrad, kui nad just kisakooritšikid või korvpallitiimist polnud. "Riley," kordas Stefan neiu nime ja tõdes siis, et tegu on üsna rangelt kõlava nimega.

Riles muigas Stefani kommentaari peale. "Kui keegi mulle taustauuringu teeks, siis ma peaks seda pigem hirmutavaks," arvas neidis veidi mõtlikumalt, aga see selleks. "Tegelikult eelviimane aasta," raputas ta Stefani pakkumise peale kergelt pead ning andis seejuures mõista, et oli junior. Kooli lõpetamise vastu poleks neidisel midagi olnud ning parema meelega olekski ta juba viimases klassis, et ükskord sealt koolist juba lahti saada. "Sina oled keskkooli juba lõpetanud, eks?" esitas siis Riley küsimuse, kuna oli üsna kindel, et noormeest ta koolis kohanud polnud. Ühtlasi huvitas teda ka, millega Stefan siis tegeles. Korraks liikus näitsiku pilk üle kuti õla sinna, kus Stefani sõbrad istusid, kuid järgmisel hetkel kinnitus tema pilk taas noormehe silmadele.

"Kõik sõltub siiski sellest, mis on uuringu eesmärk," ütles Stefan, mis tema asjast arvab. Hetkel rääkisid nad tema emale tehtavast taustauuringust, mille käigus tahetkse teada saada Steffi nimi. Küsitavaks teeb, et miks seda nime teada vaja on. Kuulnud, et neiu on sügisest Junior, noogutas Stefan, talletades selle fakti mällu. "Ma lõpetasin kevadel ülikooli," lausus noormees, öeldes ühtlasi, et keskkooli lõpetamisest on juba mõni hea aasta möödas. Iseenesest Stefanile keskkoolis meeldis. Tal läks seal üldiselt alati hästi ja üldse oli see aeg tema jaoks kuidagi murevaba. Mängis korvpallitiimis ja sai sealt sõbrad, kellega ta tänagi suurepäraselt läbi saab - needsamad kaks, kellega ta täna Shootersisse tuli. "Selleni on veel tükk aega aega, aga mida sa pärast keskkooli lõpetamist teha plaanid?" uuris Stefan. Tulevikuplaanid ütlevad inimese kohta nii mõndagi ja seetõttu oleks neid huvitav teada.

"Nojah, selles on sul vist õigus," pidi Riles nõustuma, jättes selle teema siis sinnapaika. Kuulnud, et Stefan lõpetas kevadel ülikooli, polnudki neiu väga üllatunud, kuna oli arvanudki, et noormees temast nii mõned aastad vanem on. "Mida sa ülikoolis õppisid?" uuris näitsik kohe oma uudishimu rahuldamiseks. Kuulnud seejärel Stefani küsimust tema tulevikuplaanide kohta, pidi neidis hetke mõtlema. Noh, tema hiljutised üritused modellina läbi lüüa olid vastu taevast lennanud ning kuna pärast seda oli nii palju juhtunud, polnudki ta veel kordagi tõsiselt järele mõelnud, mida lõpuks pihta hakata. "Ma ei arva, et ma kohe pärast lõpetamist kuskile edasi õppima lähen. Suure tõenäosusega jätan ma aasta vahele, otsin endale täiskohaga töö ja kui hästi läheb, kolin mõnda suurlinna elama. Ja kui ma lõpuks välja olen mõelnud, kelleks ma päriselt saada tahan, siis võib-olla lähen uuesti kooli," rääkis Riley. Huvitav, mida neiu plaanid tema kohta rääkisid? Eriti muljetavaldavad need ju polnud, pigem oli Riles lihtsalt endiselt kõhkleval seisukohal oma tuleviku osas, sest midagi väga kindlat tema plaanides polnud.