My lucky star must have abandoned me tonight

Pärast seda, kui Emily Irvingute suvilas peaga vastu treppi kukkus, toimus kõik väga kiiresti. Lucien haaras oma tüdruksõbra sülle ja toimetas autoga haiglasse. Noormees polnud muidugi päris kaine, aga praegusel hetkel ei jäänud muud üle, sest kiirabi kutsumisega peaksid nad veelgi kauem ootama. Kui Lucien haiglaustest sisse tormas, Em süles ja juhtunu kiirelt ära selgitas, paigutati neiu kohe voodile pikali ja viidi uuringutele, et tema vigastuste ulatus välja selgitada. Peatraumad võivad teinekord siiski päris traagiliselt lõppeda. Natuke rohkem kui tunni pärast sõidutati tüdruk palatisse. Peast tehtud pildid operatsiooniks vajadust ei näidanud, kuid arstide poolt anti Emilyle ravimeid, mis tal vähemalt hommikuni rahulikult magada laseksid. Ilmselt peab neiu veel mõneks päevaks haiglasse jääma, aga kui selle aja jooksul tervis järsult ei halvene, kirjutatakse ta üsna varsti koju. Pärast Emi palatisse paigutamist suunduti otsima Lucieni, kes tüdruku siia oli toonud, et temalt Emily perekonna kohta uurida, sest Tree Hilli haigla failide hulgas mingit infot ei leidunud. 

Lucien oli pärast õnnetust Emilyga parajas šokis, mistõttu unustas ta täielikult tüdruku pulssi katsuda. Alles siis, kui nad haiglasse jõudsid ja arstid Emiga tegelema hakkasid, sai Lucien rahulikumalt hingata, kuna selgus, et tüdruk on siiski elus ning tõenäoliselt temaga midagi väga hullu ka lahti pole. Kuigi Luce polnud just kõige kainemas olekus, ei kihutatud teda haiglast minema, vaid hakati hoopis tüdruku perekonna kohta uurima. Ega Luce neist palju ei teadnud, kuid natuke ikka abiks olla sai. Kui küsitlemine läbi sai, lubati mehel minna, aga Lucien otsustas ikkagi ööseks haiglasse jääda. Sättinud ennast ooteruumi istuma, toetas noormees pea kätele ning hakkas mõtteis uuesti läbi mängima äsja juhtunut. Tal pidi ikka väga vedama, et autot kindlalt teel hoida suutis ning ühtegi võmmi vastu tulema ei sattunud, sest muidu oleks tüüp praegu veelgi täbaramas seisus.

Taksojuht peatas oma sõiduki haigla ees ning pärast arve maksmist astus Zachary Unique'i järel välja ning siseneti haiglasse. Emily asukoha ülesleidmiseks kulus neil veidi aega, sest esmalt tuli koht välja selgitada, aga varsti leidsidki noored üles palatiukse taga istuva Lucien. Kuna sõbranna oli endiselt alkoholist uimane ja ei saanud ümbritsevast suurt aru, surus Zach ta ühele plasttoolile istuma ning uuris siis Lucienilt, kuidas Emiga on. Loodetavasti on temaga ikka kõik korras või siis saab olema. Noormees nägi küll aga üsna murelik välja, aga sellest ei osanud kutt veel midagi arvama hakata. Ilmselt oli Lucien ka enne päris palju joonud ja šokk polnud teda veel päriselt maa peale tagasi toonud.

Kui Zachary nõustus plaaniga haiglasse Emilyt vaatama minna, lahkusid noored suvilast ning jäid oma taksot ootama, mis õnneks varsti juba kohale tuli. Taksosõidu ajal kippus tüdrukul aga ununema, kuhu nad üldse teel on, sest tema mõtted rändasid pidevalt siia-sinna. Turvavöö kinnitamisest Unique muidugi keeldus, hüpeldes selle asemel tagaistmel üles-alla, suutmata naermist lõpetada. Kui autos üks tuttav laul mängima hakkas, muutus Uni tuju veel lõbusamaks, mille peale ta taksojuhil heli valjemaks keerata palus. Sõidu lõppedes oli taksojuht vist nendest purjus teismelistest – eriti Unist – surmani tüdinenud. Pärast taksost väljumist haakis tüdruk end Zachi käsivarre külge, sest ilma toeta poleks ta enam kaua püsti seisnud. Kui see Lucieni-tüüp üles leiti, üritas ka Unique temalt alguses infot välja pigistada, aga siis pidi Zach olukorra ära rikkuma ning käskis tüdrukul rahulikult toolil istuda. Pikalt seda Uni muidugi välja ei kannatanud, vaid hakkas oma jalgu kõlgutama ja endamisi üht viisijuppi ümisema. Ja kus see Emily nüüd on? Unique tahtis teda näha juba!

Unique'i lõbus tuju mõjus Zacharyle samuti nakkavalt, kuid tema autos raadiole kaasa laulma ning ringi karglema ei hakanud. Sõbranna käitumine pani aga temagi itsitama ning kui taksojuht nad haigla ees maha pani, paistis ta surmani väsinud olevat, seehästi mõlemal noorel oli energiat veel küllaga. Uni toolile lükkamisest polnud ka suuremat kasu, sest tüdruk ei suutnud siiski rahulikult olla. Zach ristas käed rinnal ja hoidis pilku Unique'il, kellel paistis ikka väga lõbus olevat ja neiul polnud vist ka õrna aimugi, kus ta hetkel viibib. Emily juurde poleks sellises olukorras kõige targem minna, aga paistis, et hetkel üleüldse palatisse külastajaid ei lubatud, muidu oleks Lucien ilmselt seal sees. Ühel hetkel hakkas aga ringi kõndiv turvamees arvama, et purjus noored rikuvad rahu ning hakkas nende poole jalutama, öeldes midagi ka endaga kaasas olevasse raadiosaatjasse. 

Unique sai aru küll, et ta viibis praegu haiglas, kuid ei näinud põhjust, miks oleks vaja tuimalt tooli peal istuda, kui saab kõikidele oma head tuju näidata. Mingid mutikesed eemal saatsid Uni poole tigedaid pilke ja vangutasid pead, kuid Uni näitas neile hoopis keelt, hüppas toolilt püsti ning hakkas naerdes mööda koridori ringi keksima, kuni ühe meesterahvaga, kes tema poole sammus, kokku põrkas. Kokkupuude põrandaga jäi õnneks ära, sest kellegi tugevad käed hoidsid tüdrukut paigal. Kui Uni arvas, et ta saab nüüd hakkama küll ega vaja enam mehe tuge, üritas ta ennast vabaks rabeleda, aga turvamehe käed olid temast tugevamad ja hoidsid näitsikut endiselt paigal. Mitte ei Uni oleks aru saanud, et tegu oli turvamehega. Tüdruk pidas teda lihtsalt mingiks perverdiks. "Zach, appi! Ta ei lase mind lahti!" karjus Unique, nii et terve koridor kajas.

Zachary ei jõudnudki midagi tegema hakata, kui turvamees Unique'i enda käte vahele kinni võttis, kuid ega tüdruk sellepärast maha rahunenud. Otse vastupidi, Uni hakkas end vabaks rabelema ja noormeest appi kutsuma, kuid tema kisa peale ilmus kohale veel turvamehi, kellega esimene ilmselt ühenduses oli olnud. Zach võeti samuti nende poolt kinni ja mõlemad noored talutati tühja palatisse rahunema. Kutt istus voodile ja hoidis pilku sõbrannal, kes ikka liiga lõbusas tujus oli hoolimata sellest, et tema sõbranna oli just end peaaegu surnuks kukkunud. Turvamehed aga tagasi praegu enam ei ilmunud, mistõttu ei teadnud Zachary, kas nad peavadki siia jääma või mindi hoopis politseinikuid kutsuma, sest noh, nad olid alaealised ja küllaltki purjus, mis andis täieliku õiguse nende kainestusmajja toimetamiseks. "Unique, rahune nüüd maha," palus Zach neiut, kui lähenevaid samme kuulis. 

Kui turvamehi korraga juurde tuli ning ka Zach kinni võeti, karjus ja trampis Unique edasi, kuni nad mingisse tühja ruumi viidi. See meenutas juba inimröövi. Aga kui Unique selgemalt mõelda üritas, taipas ta, et nad Zacharyga said suure jamaga hakkama. Ei tea, kuhu nad nüüd edasi viiakse? Kas politseisse? Nüüdseks oli Uni lõbus tuju kadunud ning asendumas kurbuse ja meeleheitega. "Mis sa arvad, kuhu nad meid nüüd viivad?" esitas Uni noormehele küsimuse. "Me ei saanudki teada, kuidas Emilyga on," lisas ta, toetades pea kätele. Kõigele lisaks hakkas veel väsimus ka peale tikkuma, mis tähendab, et kaua Unique ilmselt enam üleval püsida ei suuda. Hommikul ta kindlasti kahetseb oma tänast seiklust, aga tegelikult oleks võinud ka hullemini minna.

"Ma olen kindel, et Emilyga saab kõik korda," lausus Zachary vastuseks, eirates meelega tüdruku esimest küsimust. Polnud väga raske arvata, kuhu neid edasi viiakse, sest varsti sisenesidki palatisse politseinikud, kes noored minema toimetasid. Zachi jaoks oli see küll esimene kord öö kainestumajas mööda saata, aga mõte sellest, et Unique sellises kohas üksinda olema peaks, oli tunduvalt jubedam. Hommikul lastakse nad niikuinii jälle koju ja siis võib selle vahejuhtumi ära unustada.

OT: Zachary ja Unique väljas

Terve öö veetis Emily ravimite mõju all magades, hakates end liigutama alles hommikul, kui nende mõju vaikselt lahtuma hakkas. Esimese asjana tajuski tüdruk kohutavat peavalu, tõstes tahtmatult käed pea juurde, avastades sealjuures ka käes oleva kanüüli. Mis temaga juhtunud oli? Em kompas oma pead, mis endiselt valu tegi, kuid kui see välja jätta, tundis ta end siiski üsna hästi. Neiu ajas end ettevaatlikult istuli ja vaatas palatis ringi. Hetkel oli ta ruumis täiesti üksinda. Tegelikult oleks ta Lucienit siia tahtnud, sest kedagi teist kutsuda ei osanudki. Em tegigi hädise katse noormehe nime hüüda, kuid see kõlas palju vaiksemalt, kui ta tahtnud oleks. Hüüe teisel katsel kostis juba valjemalt ja jõuab loodetavasti õige inimeseni. Ta ei tahtnud siin haiglas enam olla, ta tahtis koju minna. Öösel toimunud tragöödiast ei teadnud ta muidugi midagi, ega ka sellest, millega Unique ning Zachary vahepeal hakkama olid saanud. 

Kuigi Lucienil soovitati vahepeal koju minna, sest Emily niikuinii enne hommikut üles ei ära, otsustas noormees ööseks siiski haiglasse jääda. Tal õnnestus endale leida isegi pehmem ja mugavam istumisase, kuhu mõne tunni möödudes magama jäi. Kui Lucien hommikul üsnagi ebamugavas asendis ärkas, oli tal kael kange, aga selle kannatab välja. Vähemalt ei pidanud pohmelusega võitlema, sest Luce ei joonud eile nii palju, et täna süda läigiks ja pea lõhuks. Huvitaval kombel oli haigla ooteruumi tekkinud palju THH õpilasi ja kui Luce uudishimust asja uurima läks, räägiti talle õnnetusest, mis oli öösel juhtunud. Saanud toimunust esialgse ülevaate, otsustas Luce, et uurib hiljem õnnetuse täpsemaid detaile edasi, kuid praegu tahtis ta Emi juurde minna. Mine tea, äkki on ärganud juba. Vaevalt oli Luce palati juurde jõudnud, kui ta kuulis Emilyt enda nime hüüdmas, mille järel ta kohe ruumi sisenes. "Ma olen siin," lausus noormees, kõndides Emi voodi juurde.

Öösel juhtunud õnnetusest polnud Emilyl endiselt õrna aimugi. Koridorist kostev sumin jõudis temani palju valjemalt kui tegelikult oli, aga ühtegi sõna tal eristada ei õnnestunud. Hetkel, mil Lucien, olles ilmselt tema hüüet kuulnud, palatisse sisenes, hoidis tüdruk endiselt oma valutavast peast kinni. "Lucien!" hüüdis Em rõõmsalt, kui noormeest nägi ning sirutas oma vaba käe, mille küljes ühtegi juhet polnud, noormehe poole, et tema juukseid sasida. "Kuhu sa nii kauaks jäid?" uuris neiu nüüd pahaselt ja asetas mõlemad käed endale sülle. Ta oli pidanud enda arust juba liiga kaua üksi olema. Üleüldse muutis haiglas olemine ta rahutuks ja tegelikult tahtis Em, et Lucien ta koju viiks. Järgmisel hetkel hakkas tüdruk üritama kanüüli käe pealt ära kiskuda, sest see oli praegu ainuke, mis teda siin kinni hoidis. Peavalu oli muidugi endiselt olemas, aga hetkel oli see tagaplaanil ja ei seganudki Emily olemist nii väga. Ühel hetkel tuligi neiul järjekordne valuhoog ning ta heitis põrandale pikali, hakates end seal edasi-tagasi keerutama, hoides samal ajal kätega noormehe jalgadest kinni. 

"Ma arvasin, et sa magad veel," vastas Lucien Emily küsimusele, kuid oli veidi üllatunud neidise pahasest hääletoonist. Võimalik, et Emily ei salli haiglaid, mistõttu on loogiline, et ta üksi olla ei taha.Kui Em korraga kanüüli käelt maha kiskuma hakkas, oli Lucien liiga suures hämmingus, et sellele piisavalt kiiresti reageerida. Talle tundus, et Emilyga on midagi lahti. Noormehe arvamust kinnitas ka Emily edasine käitumine, kui tüdruk põrandale pikali heitis ja ennast edasi-tagasi keerutama hakkas."Emily, mis toimub?" küsis Luce murelikul hääletoonil, kummardades näitsiku kohale. Hetke pärast avanes juba uks ning ruumi astus õde, kellele toimuvast päris huvitav vaatepilt jäi.

Täpselt õigel hetkel palatisse astunud õde ei jäänud talle avanevat vaatepilti kauaks silmitsema, vaid tõstis Emily Lucieni abiga voodile tagasi ning andis talle ravimit, mis neiu jälle maha rahustama peaks. Mõne aja pärast uinuski Em uuesti ning ka Lucien kamandati palatist välja, et tüdruk rahulikult olla saaks. Hommikul ärgates oli kõik jälle normaalne, aga koju teda veel ei lubatud, enne kui olid tehtud mõningad testid. Lõpuks kuulutati Emily seisund siiski küllaltki heaks ning ta kirjutati õhtuks haiglast välja. Arstide poolt oli ta saanud kaasa hoiatuse füüsilist tegevust mõnda aega vältida ning samuti ka stressi, see tähendab põhimõtteliselt rahulikult kodus istumist. Vähemalt oli ta endiselt elu ja tervise juures, erinevalt mõnest koolikaaslasest, kes oma elu jätnud olid. Eriti kahju oli Emil sellest, et ta ei jõudnudki Ericat vaatama, kuid nüüd sõbrannat enam polnud, mis tekitas temas vägagi tühja tunde.

OT: Lõpp