New Yorgi asemel Westside

Elijah rääkis ääri-veeri vanematele New Yorgi ideest. Nagu ta arvas, ei kiitnud nad seda heaks, et ta alustab kooli sügisest suurlinnas, kus neil oli vähe tuttavaid. Vanemad olid veel sellega kuidagi nõus, et ta osa suvest seal veedaks, kuid siiski sai Dean aru, et oli kodurahu mõttes parem Tree Hilli jääda. Pealegi ei olnud Patty ilmselt sellises seisus veel, et temaga uus lehekülg Suures Õunas keerata. Dean pidi seega hakkama enda korraldatud jama koristama, et sügisel oleks natukenegi inimlikum koolis käia. 

Elijah sõitis õhtul umbes üheksa ajal Westside'ile. Ta lootis, et nii jääb see käik GC-le märkamatuks. Dean oli Royce'i aadressi saanud teada tänu Pattyle, kes käskis Elil asjad korda ajada. Eks nooruk mõistis ise ka, et on totter enda tegude eest põgeneda. Nii oli aga lihtsam. Noormees mõtles, kas ta oli õiges kohas. Siin tänaval olid üsna pisikesed majad, kõik tänavavalgustid ei töötanud ka. Tänav oli ka pisut auklik. Dean teadis, et inimesed elavad sellistes tingimustes, aga kuidagi harjumatu oli enda silmaga näha neid pisut kulunuid hooneid, millest mõni paistis vaevu-vaevu koos püsivat. Dean võttis julguse kokku ning läks ukse juurde. Sügavalt sisse hinganud, koputas Elijah uksele ning astus sammukese tagasi. Noormees tahtis käsi tumepruunide pükste taskuisse panna, kuid keelas selle endale ära. Flores kandis musta T-särki ja samas toonis jakki selle peal, õhtud olid juba jahedad.
OT: Royce

Roy pikutas parajasti enda toas madratsil ja vaatas telekat, kui välisuksele koputus käis. Kuna ta oli just onu tööle saatnud, siis pidi ta ise ennast püsti ajama. Noormehe näol oli kerge kulmu kortsutus, sest ta ei oodanud küll kedagi endale külla. Tal ei käinudki kunagi keegi külas. Loivanud enda toast paari sammuga ukseni, keeras ta selle lukust lahti ning tegi pisut lahti. Ta elas siiski Westside'i mitte just kõige paremas piirkonnas. Siin tasus alati natuke ettevaalik olla. "Sina?" oli Roy parajalt üllatunud, kuid tegi siiski ukse pärast hetkelist kõhklust rohkem lahti, et Elijah'le korralikult otsa vaadata ja ta sisse lasta, kuigi ilmselt oli väljas ka rohkem ruumi kui selles majas. Lükanud ukse poisi taga kinni ning keeranud selle ka harjumusest lukku, kratsis Roy kergelt enda kukalt. Ta ei teadnud mida teha. Enda tuppa ta väga tüüpi küll lasta ei sooviks, samas on tema köök/elutuba/onu magamistuba sama suur kui Eli esik. Seega jamh... Royce tundis kergelt piinlikust enda elamise osas. "Ma ei tea, kas sa tahad midagi või...?" jäi Roy üsna kidakeelseks, suutmata isegi enda lauset lõpetada. Ta juba oletas, miks Elijah siin on, aga ise ta küll midagi rääkima ei hakka.

outfit

Elijah tundis, kuidas süda hakkas justkui kurgus peksma, kui uks läks ettevaatlikult lahti. Eli käest oli korduvalt nii Sunny kui Patty poolt küsitud, et mida ta siis Roy suhtes tunneb. Elijah oskas neile vastuseks vaid õlgu kehitada ja tõdeda, et ta ise ka ei tea. Nii oligi kuni praeguseni olnud. "Eem, mina jah," vastas Dean pisut vaikselt. Ta eeldas, et Roy ei tee ust lahtigi ja lihtsalt ignoreerib Deani, ometi see nii ei olnud. Eli astus sisse, kuid tundis kohe, et närvilisus hakkas võimust võtma. Ta ei pannud ausalt öeldes seda kööktuba tähelegi, kus nad praegu seisid, pigem üritas Dean enda mõtteid tervikuks kokku sättida ja midagi tarka öelda. "Ei, ma ei taha midagi," vastas Flores pearaputusega. Ta oli kutist peaaegu kümme sentimeetrit lühem, see tekitas omakorda veel natuke hirmu, kuigi tegelikult oli see põhjendamatu. "Ma teen kiirelt," lubas Flores, otsides punkti, kuhu enda pilk kinnitada ja jutt kiirelt ära rääkida. Samas oli veider lihtsalt seina jõllitada, Royce oli siin samas, suheldes hoiti ikka silmsidet. "Noh, vaata," alustas Dean, kinnitades lõpuks enda silmad Roy helesinistele. "Vabandust, et ma nii käitusin. Ma võisin sul elu vaid raskemaks sellega teha, kooliks on loodetavasti ununenud. Ma saan aru, kui sa ei taha enam suhelda," rääkis Elijah lõpuks üsna kiiresti. Sellised vestlused ei ole kunagi kerged.

Kui Elijah teatas, et ei soovi midagi, toetas Roy ennast kerge ohke saatel vastu köögikappi ning ristas käed rinnale. Ta tõstis enda heledad silmad tüübile ning jäi ootama, mida tollel siis öelda on. Oli näha, et klassivennal need sõnad just väga kergesti välja ei tulnud. Kui tüüp lubas kiiresti teha, noogutas Royce kergelt, hoides pilku Elil. Kuulanud klassivenna ära, ei öelnud Roy alguses midagi, sest mis tal ikka selle kõige peale kosta oli. "Ei noh... vabandus vastu võetud, aga... me mõlemad käitusime too õhtu veidralt. Seega lihtsalt unustame selle, pole vaja seda enam üles tuua," sõnas Royce, teadmata isegi, kust tal need sõnad nüüd kõik järsku tulid. "Mul pole midagi selle vastu, kui me veel suhtleme, aga... eks sa ise tead," lausus nooruk õlgu kehitades. Roy jäi vait ja andis seega märku, et temal enam midagi öelda ei ole hetkel.

Elijah lootis, et saab selle asja kiirelt ära räägitud ja lahkuda. Noormees eeldas juba, et Roy ilmselt noogutab jutu peale ja ongi kõik, seetõttu oligi nooruki vastus üllatav. Dean lasi pilgul ringi joosta, jällegi peatusid Eli silmad aga Royl. "Sa ei tahagi pärast seda suhtlus lõpetada?" oli noormees ilmselgelt üllatunud. "Ma arvasin, et sa pead mind nüüd friigiks," lisas Dean ausalt ning mõtles, et oleks selle võinud enda teada jätta. Royce ei pidanud teadma, et Eli üldse selle pärast muretses, et mida Roy nüüd temast arvab. Elijah hoidis silmi pikemal noormehel, kes ei paistnud olevat ka pahane. Mis toimus? Dean ei osanud seda üldse oodata.

"Eee... peaksin või?" küsis Roy vastu, kergitades enda kulme ning laiutades enda käsi, "muidugi, kui sul on mingi uhke maine, mida sa alles tahad hoida, siis me ei pea suhtlema enam. Ise tead, mul ükskõik." Jah, nende huuled puutusid korraks kokku ja kogu linna arvates on nad nüüd vikerkaare lipu all, aga millal varem on Royd huvitanud see, mida keegi temast arvab. Elijah on peale kuti bändi üks esimesi tüüpe, kellega Royce vabalt suhtles nii kaua kuni tolle õhtuni. "Friigiks?" küsis tüüp üle. "Kui sa oled friik, siis ma ei tea, mis ma veel olema peaksin. Pealegi vahet sel on, mida mina või keegi teine arvab?" seletas Royce lihtsal õla kehitusel ja jäi Floresele otsa vaatama.

Elijah'ile ei jõudnud kohal, kuidas Roy sai sellesse nii rahulikult suhtuda, et peaaegu terve linn nüüd tõenäoliselt neile mõlemale igasugu väljamõeldud hüüdnimesid järgi hüüdis. "Ahh, mui maine läks juba ammu," lõi Dean käega. Tantsijast eeldataksegi, et ta on tõenäoliselt gei, milline mehine mees ikka sellise hobi endale valib. Olgugi, et enamus meestantsijatest on tõenäoliselt heterod. "Kuidas sa nii... Nii rahulikult seda võtad?" küsis Flores. "Ma ei tea, see ei peakski mind huvitama, aga kui juba toidupoes ei saa rahulikultki käia," jättis nooruk enda mõttelennu pooleli ja kehitas õlgu. Roy oli tõesti see tore ja sõbralik noormees, kelleks Dean teda pidas. Elijahist veel mitu korda normaalsem, sest Dean paratamatult oli häiritud, kui selline tähelepanu talle langes.

Kui Elijah teatas, et tema maine läks juba ammu, ei suutnud Roy kerget turtsatust ja muiet ära varjata, kuid midagi enamat ta ei teinud või öelnud. Noh, eks oli temagi arvanud vahepeal, et klassivend võib omasuguseid vaadata, sest ta tegeleb sellise spordialaga, aga Royce ei ole inimene, kes läheks teistele silte kaela riputama. "Sellepärast, et meie vahel ei juhtunud ju tegelikult peaaegu midagi. Linn käitub nii nagu me oleks... ma ei tea... koos maganud või käsikäes mööda tänavat jalutanud või ma ei tea mida veel," seletas Roy. See mis nende vahel juhtus polnud isegi õieti suudlus või musigi, sest sellisel juhul peaks küll Royce sõbrale ütlema, et ta on üsna kehv suudleja, üldse ei imesta, et endiselt vallaline. "Mis sul seal toidupoes siis oli?" kergitas kutt enda kulme, napsates sõnasabast kinni. Talle polnud keegi väga ligi tulnud ja kui tuligi, siis ei teinud Roy neist lihtsalt suurt väljagi või üritas asja huumoriga võtta. Ta ei tahtnud selle peale närvi minna, sest siis ei tea Royce kunagi, kuhu asjad välja võivad jõuda.

Elijah mõistis, et Roy oli lihtsalt selline tüüp, keda üldse ei huvitagi, mida koolikaaslased või koguni terve linn temast arvab. Dean oleks ka tahtnud sama ükskõikne olla, aga ei saanud. Eks ta oli igasugusele kriitikale, olgu see kasvõi mõne klassivenna poolt lendu lastud sõimusõna, üsna vastuvõtlik. "Seega kõik on siis korras?" küsis Dean üle. Kui vaja, oleks ta igasugustest sõprade kokkusaamistest eemale, kui Royce seda tahtis, sest Flores oli selle jama neile kaela tõmmanud. Närvilisus hakkas vaikselt kaduma. "Noh," alustas Eli. "Kutsuti äärmiselt loominguliste solvangutega," lisas Dean, löönud pilgu maha. Kõige rohkem kartis noormees seda, et perega olles otsustab keegi järjekordse "pede" õhku lasta ja siis peab ta vanematele selgitama, milles asi.

"Minu poolt küll," noogutas Roy ja hingas sügavalt välja. Nüüd nad vähemalt mõlemad teavad, kus seisavad, ja asi korras. Sügisel kooli minna on ka ilmselt palju mõnusam, kui asi klaaritud, kuigi Roy oli juba arvanud, et Flores on asja unustanud ja nii oleks isegi veel parem olnud. "Ah, ära tee välja. Küll need ära kaovad," sõnas noormees ja vaatas kutile toetavalt otsa, kinkides talle ka ühe õrna naeratuse, "ja kui keegi väga pinda hakkab käima, siis anna teada." Muidugi ei tea, kui palju head see nendele kuulujuttudele teeks, kui Royce kedagi klobima läheks, kes on eelnevalt Elile midagi teinud. Ilmselt läheks kogu see gei teema veel suuremaks.

Elijah tundis end palju paremini. Ignoreerimine oleks ka võimalus olnud, aga siis oleks sügisel äärmiselt veider jälle koolis käia, sest ilmselt oleksid nad ühes või teises tunnis kokku saanud. "Ma loodan," lisas Dean kerge noogutusega. Eli naeratas noormehele vastu ning sai aru, et peaks ilmselt nüüd lahkuma, et mitte anda kuulujuttudele tuld juurde. Noh, ega need tegelikult nii väga kõlakad polnudki, Elijah oli ise põhjust ka andnud. "Noh, ma lihtsalt pean ka neid ignoreerima õppima," vastas noormees. Ta teadis, et ei julgeks Roy käest abi paluda, kuna ei tahtnud veel suuremat jama kokku keerata Royce'i jaoks. "Olgu, ma siis lähen. Tšau," ütles Dean ning lahkus.