But it's home to me...

Johnny vaates veel viimased sahtlid üle oma magamistoas. Ta soovis veenduda, et sinna midagi olulist maha ei jääks. Ta viskas oma suure seljakotti õlale ning vaatas ka ülejäänud ruumid sama hindava pilguga üle. Olles veendunud, et see ongi kõik tarvilik, mis tal kotis on võttis ta ukse kõrvalt rippumast korteri ja auto võtmed. Uksel ta seistas veel korraks ning lasi veel korra pilgul üle korteri käia. Seejärel ta lukustas ukse ning läks maja ette, kus ta auto seisis. Ta viskas koti kõrvalistmele ning läks ise ümber auto, et ukse ees seisatada. Ta katsus kiirelt taskud läbi, olemaks kindel, et piletid on endiselt ta taskus. Nüüd istus ta autosse, et olemata kindel, kas teda saadab edu või mitte. Aga sellest hoolimata asus ta teele. Ta ei soovinud mõelda sellele kas teda saadab täna edu või mitte ning keeras raadio valjemaks...

Ta peatus Bates'ide kodu ees ning väljus autost täie kindlusega, kuna nüüdseks oli juba liiga hilja oma meelt muuta. Ta kõndis ukseni ning tõmbas oma triiksärgi sirgemaks ja pühkis pükselt tundmatu mustuse. Ta surus oma käe taskusse, et veel viimast korda veenduda, et piletid on seal. Nüüd viimaks oli ta valmis, et lasta kella ja vaadata, mis julmal saatusel seekord tema jaoks varuks on.

Haylie R. Bates

Haylie jaoks oli päev olnud nagu iga teine. Tühipaljas tiksumine. Aeg-ajalt vahetas ta paar sõna õdede või vennaga, kui keegi neist tema vaatevälja sattus, aga üldiselt kadusid nad nii ruttu kui välja ilmusid. Üks igavamaid suvesid, mis Haylie'l siiani olnud on. Mõni harv juhus on olnud, kui teda on meeskonnatäiteks võrku mängima kutsutud või kui õdedel on tühja aega olnud, mida Haylie'ga täita. Kas siis rannas käimisega või pildistamisega või mis iganes kellelgi parasjagu pähe on tulnud.

Hetkel vaatas Haylie elutoas televiisorist üht sarja, mida ta on järjepidevalt vaatama hakanud, sest see on eetris alati ajal, mil mitte midagi muud vaadatavat ei tule ja midagi teha ka ei viitsi ja/või pole. Uksekella kuulnud, ajas neiu end diivanilt püsti ning loivas ukse juurde. Vähemalt ei olnud ta tuduriietes ja kammimata juustega, sest kui ta nägi, kes ukse taga on, olid tuduriided halvim variant, mida seljas kanda. "Hei," lausus Haylie, hääles kostmas ilmselge rõõm meest näha. Polnud teda siiski ikka väga pikka aega näinud. Tänaval mõnikord korra trehvanud ja lubanud, et helistavad ja saavad kokku, et siis pikemalt rääkida, aga siiani pole kumbki ühendust võtnud. Haylie, sest ta kartis, et kuna Johnny ise ühendust võtnud pole, et ju ta siis ei tahagi. "Astu edasi," kutsus Haylie mehe tuppa. Mis nad seal ukseaugus ikka seisavad.

Selge oli see, et ukse taga ta kaua ootama ei pea, kuna juba see avaneski. Ja avajaks ei keegi muu kui Haylie. Täpselt see, kelle pärast ta seal seisis. "Tsau" oli kõik, mis mis mees suutis vastu öelda. Haylie nägi endiselt suurepärane välja. Ta polnud vahepeal naisega ühendust võtnud, kuna ta ei tahtnud, et naine talle ära ütleks. Mees astus paar sammu edasi ja peatus. Ta sobrs kõik oma taskud läbi ja alustas seda ringi uuesti, kartes juba, et on piletid kuhugi kaotanud. Ta oli juba päris paanikasse sattumas, kui avastas, et ta oli need kätte võtnud otsimise ajaks. Ta võttis ühe pileti ning ulatas selle naisele:"Tegelikult on suht kiire sellega". Ning seletamaks, millega kiire on lisas: "paar tundi on aega ja siis peab liikuma hakkama. Lennuk läheb. See on küll üheotsa pilet - mõlemad on - aga kui sa kaasa tuled siis ma võin sulle ükskõik millal pileti tagasi osta". See oli kõik mis ta kohe öelda oskas. Ta oli pikalt mõelnud, kas tasub. Kuna miks peaks Haylie temaga lampi ühel päeval lennukile istuma ja sõitma ära teadmata ajaks. "Norrasse lähen - koju." täpsustas mees, kuna oli unustanud sihtkoha mainida.

Haylie vaatas vaikides pealt, kui Jonah midagi taskutest otsis. Tuli aga välja, et otsitavad asjad olid tal juba käes ning hetk hiljem hoidis Rosana ühte nendest enda käes. Leebelt öeldes oli ta üllatunud ja tal käis korraga palju mõtteid peast läbi. "Sa tahad, et ma sinuga sinu kodumaale tuleks?" küsis Haylie küsimuse, millele vastust ta juba teadis. Tema silmist peegeldus, kui segaduses ja kahevahel ta oli. Paari tunni pärast lennukile või ei? Brad lööks ta maha, kui teada saaks. Aga öelda ka ei saa, siis ta ei lubaks minna ju. "Miks sa mind kaasa kutsud?" tahtis Haylie teada. Suve tipphetk, aga kas selle seiklusega kaasa minna on ikka hea idee?

Jonah oli saanud öeldud, mis tal öelda oli. Ning ta teadis, et see ei olnud piisav. Aga ülejäänud jäägu tüdruku enda uurida, kui ta teada tahab ja kui ei taha, siis nii olgugi. "Jah, ja mitte ainult kodumaale vaid mu koju ütles mees. Olles rõõmus ja samas üllatunud, et tüdruk seda vähemalt kaalub. Sest mida muud see olla saaks. Vastasel juhul oleks ta ju kohe ära öelnud. Või siis on ta liiga üllatunud, et midagi öelda. "Tead, ma ei tea ise ka miks. Aga piletit ostes ma teadsin, et pean kaks võtma." põhjendas end mees. "See oli lihtsalt selline.. Ma ei tea.. Kõhutunne." ei osanud mees ka lähemalt lahti seletada seda tunnet. "Ma mõtlesin lihtsalt, et kas poleks mitte hea võimalus sind lähemalt tundma õppida nii." mis oli vägagi huvitav lähenemine arvestades seda, et mees polnud siiani temaga ühendust võtnud, kuigi nad elavad samas linnas.

"Karm viis sul minu tundmaõppimiseks," muigas Haylie, "võõras maa, keel ja kultuur, ma olen ilmselge paanikaorav seal, kui sa mind kasvõi sekundiks üksi või kellegi võõraga jätad." See oli hirmutav ja põnev ühekorraga ja see, et selle ettepaneku tegi Jonah, muutis asja Haylie jaoks ainult meeldivamaks. "Kas tuled aitad pakkida?" küsis neiu, andes sellega oma nõusoleku. Ja andku Jumal, et Brandon või õed vahepeal koju ei tule. Ta ei taha kedagi teavitada enne, kui ta juba lennukis on. Ta ei taha, et keegi tuleks teda ümber veenma. See otsus on praegu väga läbimõtlemata, niiet teda on seetõttu väga lihtne ümber veenda. Aga tegemist on Jonah'ga, Haylie ei taha keelduda. Mis ka ei juhtuks, on see rohkem väärt kui kodus nukrutsemine. Kui ta kaasa ei lähe, läheb Jonah üksi ja siis ei ole Haylie'l enam motivatsiooni välja niisama jalutama minna, sest seda lootusekiirt, et Johnnyt kuskil näeb, enam ei oleks.

Karmid sõnad. Kõlas täpselt nagu Haylie ei sooviks mehega kaasa minna ning see muie ta näol.. Kui see oleks ükskõik kes teine peaks mees seda ilmselt irveks. Jah, tõesti võõras. Nagu mehelgi, kui ta riiki saabus. Iga järgmine sõna tundus aina enam, et naine ütleb ära. Ja mees oli juba valmis vabandama, et üldse tülitas ja minema minema, kaugele Norrasse. Aga kui Haylie ütles, et ta vajab abi kohvrite pakkimisel.. Selle peale oli Norrakas sõnatu. Johnny ei osanud muud moodi reageerida, kui pani lihtsalt oma käed naisele ümber ning kallistas teda korraks. Sõnatu Norraka keeles pidid see tähendama ei muud, kui head meelt selle üle, et naine nõus oli. "Küll sa ära harjud. Pealegi enamus noori räägib seal talutavat inglise keelt" rahustas mees naist. Mees mõtles sekundi murdosa ja lisas:" aga ma ei kavatsegi sind seal üksi jätta".

Kui see norrakas teda kallistas, oli Haylie päris veendunud, et sellest tuleb ilus reis, mis teeb tema suvevaheaja meeldejäävaks, kui mitte parimaks, mis tal kunagi olnud on. Ja tema arvas, et see on tema igavaim suvi. "Inimene harjub kõigega, iseasi, kui kiiresti," lausus Haylie. Mehe viimased sõnad panid ta naeratama. "Võta jalanõud jalast ja tule üles," lausus Haylie. Jonah peaks teadma küll, kus tema tuba on. Sünnipäeval Haylie näitas talle seda. Seega läks Haylie juba ees üles, võttis ema magamistoast kohvri ning läks sellega oma tuppa. "Mida pakkida kaasa, kui lähed teadmata ajaks kohta, kus sa pole kunagi käinud?" küsis Rosana, kui Jonah ka tema tuppa jõudis.

Jah, vaadaku või, kui kiiresti Jonah sisse elas. Töötas lausa baaris ja naised olid ümber kui kärbsed. Jonah lükkas ketsid jalast ning otsis teiste jalasite juures neilegi koha ning läks siis Haylie'le järgi. Ta sammus vaikselt naisele järgi, proovides meenutada, milline täpselt tema tuba oli. Lõpuks kohale jõudes vaatas ta natuke toas ringi enne kui märkas, et Haylie'l oli juba kohver ees. "No, ma arvan, et sa võid bikiinid kaasa võtta.. Ee.. ja kindlasti mingi pusa ja pikad püksid." hakkas mees nimekirja koostama, mis kaasa peaks võtma. "Praegu peaks seal tegelikul päris paras ilm olema nii et kasukat ei pea võtma" naljatas mees. Ta seadis end toas olnud toolile istuma ning küsis muiates: "Kas sa kellelegi teatama ei peaks, enne kui kuskile Norra kolkasse suhteliselt tundmatu ja endast vanema mehega lendad?" Seda neil küll vaja pole, et Haylie kadunuks kuulutataks ja siis otsima hakataks. Ning ei saa ju inimesi teadmatusesse jätta ja teise maailma otsa kaduda nagu mõni. Seda teadis mees omast käest. Saanud oma ainsa targa lause öeldud vaatas ta natuke ringi ning küsis: "Kas sa mulle oma maale ka näitad?" Sünnipäevaks kinkis mees talle maalimiseks värvid, et ehk saab nüüd näha ka nendest sündinud maale.

"Või et bikiinid," märkis Haylie. Kuulnud, et seal on täitsa suve moodi suvi, siis läks Haylie mõttes nimekiri natuke lihtsamaks. Ta pakkis kaasa erinevaid riideid nii kuumaks päevaks kui jahedaks õhtuks, loomulikult ka pesu ja tuduriided. "Ma helistan vennale, kui lennujaamas oleme," ütles Haylie, et päris teavitamata ta ära ei lenda. Aga kedagi ette hoiatama ta ka ei hakka. "Tõmba see sahtel voodi alt lahti, kogu mu kunst on seal," ütles Haylie, kui Jonah maalide kohta küsis. Seni kuni Jonah pilte vaatab, pakib Haylie edasi. Vannitoast haaras ta kaasa ka hambaharja ja mõned muud hügieenitarbed ja paar kosmeetikaasja. Koju ei saanud ta jätta oma läpakat ja kaamerat. Kõik laadijad ning muud eluks olulisena näivad tehnikavidinad pakkis ka kaasa. Palju neid ei olnud. Mõne aja pärast oligi kohver koos. Nüüd tuli käsipagasi kallale asuda. Rahakott ja dokumendid ning ega rohkem midagi ei osanudki sinna toppida. "Mdea, nüüd vist on kõik," ütles Haylie toas ringi vaadates, "esikus torkan mõned jalanõud ka kohvrisse ja rohkem vist polegi vaja midagi." Raudselt jääb midagi maha.

Mõelnud, et ta oli esimesena maininud just bikiine ei olnud mehe arust kõige õigem, aga vähemalt sai naine aru, et norra ei ole aasta läbi lume all. "Okei" vastas mees lühidalt kuuldes, et naine lennujaamas helistab. Vähemalt teatakse, et ta läheb ja ei teki jama sellest. Vähemalt mitte sellest, et ta teatamata peaks minema. Kuigi kuidas pereliikmed nii järsku ära minemisse suhtuvad, seda ei oska mees isegi ette kujutada. Kuulnud kus kunstiteosed peituvad läks Jonah voodi juurde ning tõmbas sahtli lahti ja asus pilte vaatama. Ning sel ajal aeg justkui lendas ja nagu järgmisel hetkel oli juba tüdruk oma pakkimisega ühel pool. "Lähme siis" ei hakanud mees suuri sõnu tegema. Ta haaras kohvri ning kandis selle ilusti esikusse, et naine saaks ka jalatsid jalga ja kohvrisse torgata. "Nii et sa ikkagi tuled minuga norrasse?" jõudis mehele alles ukse ees naise kohvrit hoides kohale, et nad, ikkagi nemad, lähevad koos sinna. "Mitte, et ma tahaks, et sa ringi mõtleks, aga miks?" imestas mees "Sa ju ei tunnegi mind." Haylie oli suutnud ta võluda ilma suurema pingutuseta, aga see, et tema ise oli Haylie'le piisavalt meele järgi olnud, et koos norrasse sõita teadmata ajaks, pani mehe imestama.

Käekoti võttis Haylie ise. See oli kerge ka, niiet päris narr olekss olnud paluda Jonah'l see alla viia. Neiu oleks ilmselt kohvri ka omal jõul alla veetud saanud, sest seegi ei kaalunud meeletult palju, aga Jonah abikäsi oli igati teretulnud. Haylie pani esikus jalanõud jalga. "Viimane aeg sind tundma õppida, Jonah," muigas Haylie. Jah, ta tõepoolest ei tundnud Johnnyt, aga ometi tundis ta end tema seltskonnas piisavalt hästi, et temaga see lend ette võtta. "Sa ei ole mulle mittetulemiseks põhjust andnud," ütles Haylie siis, "mulle meeldib sinuga aega veeta, mul on sinuga lõbus." Ja eks see reis annab nüüd Haylie'le teada, mida ta siis tegelikult Jonah vastu tunneb. Ja kindlasti saab ka Jonah vastuse, miks tal selline kõhutunne oli, et peab just Haylie kaasa kutsuma. Rosana pani ühe paari jalanõusid kohvrisse ka ja nüüd oli ta valmis minema. Ta tegi ukse lahti, et Jonah ees välja saaks minna ning keeras siis ukse lukku,

Oleks Haylie ka oma käekotti pakkunud mehele kanda, poleks temal selle vastu midagi olnud. Võibolla oleks ta end isegi paremini tundnud, kui naine ka sellise väikse ajaga abi oleks palunud. "No loodame, et selleks seal ka aega jääb" vastas mees mõtlikult, ega ta niisama puhkama ei lähe sinna. Ja neid järgmisi sõnu kuuldes läks seest justkui soojaks. Mees oleks arvanud, et see tema juures ammu juhtunud intsident ühe poolalasti naisega oleks piisav põhjus, et mitte tulla. Ja ega mees ise ka siis selgelt ei mõelnud.. "Tead, ka mulle meeldib sinuga koos olla" ütles mees tõsiselt. Ning see kõhutunne muutus iga hetkega aina selgemaks. Ta mõistis, et ta poleks suutnud Tree Hillist lahkuda, kui Haylie poleks temaga kaasa tulnud. Ja see tegigi selle kõik hetkel lihtsamaks. Eriti selle koju mineku osa. 

Mees astus uksest välja ning jalutas naise kohvriga oma autoni. Ta kohvri kasti ning see järel ka oma kotti, et vabastada kõrvaliste veelgi hinnalisemale varale. Ta jäi ust hoides neidist ootama, et see tema järel sulgeda ning ise rooli taha istuda.