Bitch perfect

Käes oli esmaspäeva õhtu ning mis võiks olla parem, kui väike jalutuskäik vanade laohoonete ümbruses? Jah, see oli küllaltki ohtlik kant, aga teatud mõttes oli see Rileyle alati ligitõmbava paigana tundunud. Neiu tööpäev oli umbes tund aega tagasi lõppenud ning käinud korra läib poest ja seejärel kodust, leidis ta, et sellist päikselist ja sooja õhtut oleks lihtsalt kahetsusväärne raisata toas istumisele ning seetõttu oli ta otsustanud veidi kõndima minna, valides oma sihtkohaks just sadamakompleksi. Sealsed ehitised olid küll suures osas lagunenud ning inimesi käis seal tavaliselt üsna vähe, aga ometi oli Coop täna oma jalutuskäiguga just sinna välja jõudnud. Seal oli vaikne ja midagi oli nendes mahajäetud laohoonetes ka salapärast ja ehk isegi ilusat? Noh, ilu oli vaataja silmades. Käinud tiiru ümber esimese laohoone, silmas näitsik lõpuks sadamakaid, mille poole ta järgmisel hetkel suuna võttis. Ilmselt talle lihtsalt meeldisidki veidrad asjad, mis teha. Lähemale jõudes märkas Coop, kui halvas seisus too sadamakai oli, kuid sellest hoolimata otsustas ta sellele astuda ning veidi edasi kõndida. Kui suur ikka on tõenäosus, et kai just tema raskuse all täielikult kokku kukub?


OT: @bianca

Bianca leidis samuti, et nii kena esmaspäeva õhtut pole sobiv toas konutades veeta. Kõigepealt sai alustatud sõbrannadega paari siidri äralahendamisest, mille käigus tüdruku tuju jälle allapoole nulli langes, mistõttu palus ta end üksi jätta ja võttis suuna sinnapoole, kus ta tavaliselt ikka mõtlemas käis. Vanade laohoonete piirkonda üldjuhul väga palju inimesi ei sattunud, sest seda peeti siiski üsna ohtlikuks kohaks, aga Viennat see muidugi ei heidutanud. Lõpuks, laohoonetest mööda saanud, märkaski Vie oma sadamakaid, kuid kortsutas kulmu, kui kuulis sealtpoolt kellegi samme. Mismõttes keegi julgeb tema territooriumile? Bianca lähenes sadamakaile, käed rinnal ristatud, jõudes varsti ka piisavalt lähedale, et paljastada oma pilgule mädanevatel puulaudadel turniv heledajuukseline tüdruk. Vie köhatas valjult, lootes niimoodi viimast veidi ehmatada ja tolle tähelepanu endale saada. 

Nähes, et sadamakai ei kukkunudki tema raskuse all koheselt kokku, otsustas Riley veel kaugemalegi minna. Ta liikus küllaltki ettevaatlikult, valides, milliste laudade peale astuda, kuna kai oli siiski üsna lagunenud ning kes teab, kaua see veel koos püsida kavatseb. Vahepeal peatudes, et ringi vaadata ning siis jälle mõni samm edasi astuda, ei pannud neiu tähele, et juba mõnda aega polnudki ta sadamakai juures enam üksinda. Kuulnud ühel hetkel kellegi köhatust, pööras Coop ennast hääle suunas, märgates lõpuks üht tumedajuukselist tüdrukut. Kas Rileyle ainul tundus, või paistiski too neiu kuidagi halvas tujus olevat? "Jah?" pöördus Riles küsivalt kulmu kergitades neiu poole, kuna oli võimatu tähele panemata jätta, kuidas tüdruk teda vaatas. Järelikult oli ka see köhatus talle mõeldud.

"Sa natuke vales piirkonnas ringi ei liigu?" uuris Bianca tüdrukult, kes ei saanud temast küll väga palju vanem olla, mitte et vanus Bay jaoks mingit rolli mängiks. Muidugi polnud tal aimugi, et selle kooliõe näol on tegemist Westsideriga, aga see siin oli tema koht. Neiu kõndis julgelt paar sammu ettepoole, astudes samuti paadisillale, tundes mädanenud laudu jalge all kägisemas. Oleks küll lõbus olnud, kui sild nüüd nende kahe raskuse all järgi annaks, sest erinevast mõnest teisest oskas Vienna ka ujuda. "Ma loodan, et sa oled minust kuulnud ja ma ei pea enda tutvustamisele aega raiskama," lausus Vie irvitusega ja haaras ühe juuksesalgu sõrmede vahele, et seda seal keerutama hakata, pilk tüdrukul, kelle nime teadmine talle absoluutselt oluline polnud. 

See küsimus tuli küll Rileyle veidi üllatavalt, kuigi ta seda eriti välja ei näidanud. Veidike segadusseajav oli kogu see olukord ka. See tähendab, ta oli ju vanal sadamakail. See polnud ju otseselt kellegi omand, vähemalt tolle tüdruku oma kindlasti mitte. "Ei? See on tegelikult täpselt see koht, kuhu ma tulin ning mulle meeldib siin," vastas Riles ning naeratas süütult, õlgu kehitades. Tal polnud küll tahtmist tumedapäise tüdruku pahameele osaks saada ning Rilesi naeratus oli kahtlemata võlts, aga mis sa ikka teed. Kuulnud neiu järgmiseid sõnu, raputas Coop lihtsalt pead. Võib-olla oli see imelik, aga tal päris tõsiselt polnudki aimu, kes praegu tema ees seisis ja tõttöelda ei pidanud ta eriti vajalikuks ka selle teada saamist. "Mul pole aimugi kes sa oled, aga kui sa ennast tutvustada ei taha, siis okei, elan üle," lausus näitsik ning hoidus heaga silmi pööritamast, kuigi ei jätkanud veel oma ronimisretke kai lõppu, sest äkki tahtis too neiu veel midagi öelda?

"Huvitav küll, et ma sind siis varem siin näinud pole," märkis Bianca kulmukergitusega. Üldjuhul oli tal ikka inimeste suhtes hea mälu, isegi kui nad talle midagi ei tähendanud. Seda blondiini nägi ta aga kohe kindlasti esimest korda. Oma halba tuju ei pidanud Bay vajalikuks mainida, küllap oli kooliõde selle juba isegi ära jaganud. Kahju ainult, et ta aru ei saanud, kellega ta praegusel hetkel jamab. "Kui sa just teadma pead, siis praegu seisab sinu ees tulevane tippsportlane kergejõustikus," ütles Vienna, jättes endiselt oma nime mainimata. Mida teine ikka selle infoga peale hakkab? Vie tegi veel paar sammu teisele tüdrukule lähemale ja see oli ka hetk, mil sild nende kahe raskuse all järgi andis. Raksatus käis liialt kiiresti, et kumbki sellele reageerida jõuaks. 

Päris esimene kord see Rileyl vanade laohoonete ümbruses luusida polnud, aga ilmselt ei olnud ta sinna lihtsalt Biancaga ühel ajal sattunud, see oli vist ainus loogiline seletus. Sellest, et tüdrukul oli halb tuju, oli Coop ka juba alguses aru saanud, kuigi ta väga lootis, et see oligi lihtsalt tuju ning mitte tüdruku raske iseloom. Sest tal polnud küll tahtmist kellegagi tülli minna, kuid samas ei kavatsenud ta taluda ka lihtsalt bitchimist. "Vau, okei, tore, ma olen kindel, et sa oled enda üle väga uhke," mainis Riles, kõlades äärmiselt entusiastlikult. Ta küll ei teadnud, mida ta selle teadmisega pihta pidi hakkama, aga noh, nüüd ta siis vähemalt teadis, millega kooliõde tegeles... Olgugi, et ta isegi neiu nime ei teadnud. Kui plika talle lähemale astus, jäi Riles endiselt oma kohale. Ja kõik see järgnev käis väga kiiresti - Bianca astus ühe saatusliku sammu, sild andis järgi ning üsna varsti tundis Coop, kuidas ta vette lendas. Ja too tüdruk ise ka. Super. See tuli nii ootamatult, et Riles ei jõudnud üllatusest karjumagi hakata. Natukese aja pärast tõusis ta vett sülitades pinnale ning võttis korraks ühest lauajupist kinni, et olukorda enda kontrolli alla saada. "Kas sa oled täiesti segi!?" nõudis näitsik teiselt vihaselt, kuna too oli vähemalt Riley arvates küll selles kukkumises süüdi. Oli tal siis vaja ka sinna sillale ronida?! Lajatanud korra veel vihaselt käega vette, nii et vesi kindlasti veel Bianca üle ka lendas, hakkas Riles maapinna poole ujuma, sest kauaks ta ju sinna vette jääda ei taha.

Täna oli Biancal tõesti üsna halb tuju, aga ega erilist muutust poleks teda tundvad inimesed pidanud märkama, sest ta oli alati üsna keerulise iseloomuga olnud. "Oi, sa ei kujuta ettegi," märkis neiu lõbusalt. Ilmselt polnud mingi saladus, et ta tavalisest kõrgema enesehinnanguga oli, käies mööda linna ringi nagu maailma valitseja. Väikelinnas elamine oli küll kerge probleem, aga pärast kooli lõppu saab see väike viga ka parandatud. 
Erinevalt kooliõest polnud Viennale vettelendamine mingi üllatus, sest oli seda juba ette aimanud. Oli ju ainult aja küsimus, millal see ajast puretud sild ükskord järgi annab. Hetkeks kadus Vie peagi vee alla, kuid tõusis üsna varsti jälle pinnale, tuues ühtlasi nähtavale läbimärja ja vihase Riley. Jah, nagu see oleks Bianca süü olnud. Ju siis ei kannatanud sild nende kahe raskust välja ja polnud vaja mõeldagi, kellelt need lisakilod pärinesid. Vienna muigas, kui teine tüdruk tema suunas veejoa teele suunas, kui nad mõlemad vees hulpivate lauajuppide vahelt kaldale sumpasid. Nojah, nii palju siis tema lemmikust mõtlemiskohast, kus siiani üksi aega veedetud sai. Tagasi kuivale pinnasele jõudes vajus Vie maapinnale istuma, üritades juukseid kuivemaks väänata.

Kuna tüdrukul polnud vist esialgu rohkem midagi öelda, oli ka Riley vait, kui nad mõlemad läbi vee kalda poole sumasid. Nojah, eks Riles oli ise ka süüdi, et ta sinna kaile üldse roninud oli, sest tegelikult oleks see vabalt võinud ju katki minna ka siis, kui ta üksi oleks olnud ja mõnele valele lauajupile astunud oleks. Aga ikkagi, praegu oli hea kedagi süüdistada. Veest välja jõudnuna tilkusid nii Rilesi juuksed kui ka riided ning see polnud üldse tore. Kuidas ta nii koju läheb? Raputanud veidi oma juukseid, keeras ta ennast ümber, vaadates sinna, kus varem sadamakai oli seisnud ning kus nüüd ainult mingid jäänused olid. Huvitav, kas see käis mingi linna vara lõhkumise alla või oli see täielikult hüljatud koht ning kedagi ei huvitanud, mis seal toimus? Heitnud korra pilgu ka teisele tüdrukule, kes endiselt polnud sõnagi lausunud, jättis Coop oma juuksed sinnapaika ning väänas veidi oma pluusi äärt, et see ka enam ei tilguks. Oh jah.

Väga pikka aega ei hakanudki Bianca enda kuivatamisele aega raiskama, ajades end varsti jälle püsti. Tahtmata enam kauemaks siia jääda, hakkas neiu jalutama tagasi laohoonete poole, pööramata tähelepanu sellele, kas teine tüdruk tuleb talle järgi või mitte, aga varsti andsid selja tagant kostvad sammud aimu, et ta polegi väga kaugele maha jäänud. "Ega sa eksinud pole?" küsis Vienna tahapoole vaadates, kui talle jäi järsku silma lagunenud seina juures vedelev ümmargune ese, mis oli kergelt roosteplekkidega kaetud, aga nägi muidugi tema jaoks väga huvitav välja. Vie sirutas käed välja ja korjas tundmatu eseme üles, uurides seda igast küljest, Riley sealolek täiesti meelest pühitud.

Riley oli lihtsalt otsustanud, et tema õhtune jalutuskäik on nüüd vist läbi ning ta otsustas koju minna, valides selleks otsema tee, mida mööda kahjuks või õnneks ka Bianca läks. Hoides temaga distantsi, ei jäänud neiule siiski kuulmata see küsimus. "Isegi kui oleksin, ei küsiks ma ju ometi sinult teed," vastas Coop ning astus paar sammu edasi. Kui ta aga rohkem ühtegi tabavat vastust ei kuulnud, vaatas näitsik korraks seljataha, jäädes seisma. Silmitsenud hetke Biancat, võttis Riles järgmisel hetkel ootamatult suuna tema poole, silmitsedes seda asja, mille too plika kätte oli võtnud. See ei saanud ju olla.. miin? Nägi küll sedamoodi välja ning kui neiu sekundi pärast seda lähemalt nägi, siis ei raisanud ta rohkem aega, vaid kiskus selle roostetanud eseme Bianca käest jõuga ära ning järgmisel hetkel viskas selle nii kaugele kui suutis. Rilesil ei jäänud isegi aega, et Biancat kõige vägevamate sõimusõnadega, mis talle pähe kargasid, kostitada ega midagi, sest hetke pärast toimuski plahvatus ning nii Riles kui Bianca lendasid selle järelmõjul lihtsalt hooga pikali vastu maad.  

"No kuule, sa ei usalda mind või?" küsis Bianca muigega, vaadates üle õla kooliõe poole, kes temaga täpselt sama ehk siis kõige kiirema tagasitee valinud oli. Kummalist ümmargust eset ei õnnestunudki neiul väga kaua käes hoida, sest järgmisel hetkel oli Riley selle tal käest ära kiskunud ja täie jõuga eemale visanud. "Mida...?" hakkas Vienna küsima, kuid järgmisel hetkel pühkis tugev plahvatus ta jalgelt. Automaatselt kattis tüdruk pea kätega, kuid ega sellest väga kasu polnudki, sest kukkudes lõi Vie oma pea korralikult vastu asfalti ära. Vähemalt jäid kooliõe poolt sõimusõnad tulemata, aga ilmselt need ühel hetkel siiski temani jõuavad, mõtles neiu end mõne hetke pärast uuesti istukile ajades ja kompas oma pead. Iseasi muidugi, kas teine tüdruk üleüldse plahvatuse üle elas, sest praegusel hetkel ei seletanud Bay silmad tossu tõttu suurt midagi. 

Riley lendas plahvatuse tagajärjel kõige täiega vastu asfalti, kuid esialgu ei tundnudki neiu, nagu oleks ta eriti haiget saanud. Ilmselt oli see šokk lihtsalt nii suur. Hetke maas lebanud, justkui oodates, mis nüüd saama hakkab, üritas näitsik ennast lõpuks istuma ajada, kuigi see ei tahtnud esialgu hästi õnnestuda, kuna vähemalt tema ühele käele oli kukkumine küll tugeva hoobi andnud, nii et seda valus liigutada oli, ning lisaks ajas see toss või tolm teda ka meeletult köhima. Lõpuks siiski istuma saades, üritas ta seda rumalat ajudeta plikat leida, kes miini leidnud oli, kuid tänu tossule oli vähemalt esimeste minutite jooksul kõik küllaltki ähmane. "Palun ütle, et sa oled elus... Et ma saaksin su ise ära tappa," lausus Riles hetke pärast köhimise vahepeal, lootes et Bianca teda kuulis. Ta tõesti lootis, et tüdruk oli selle samamoodi üle elanud. Hoides üht oma kätt, võttis neiu hetke aega, et ennast siis püsti ajada. Seejärel viis ta pilgu korraks sinna, kuhu ta miini visanud oli, enne kui Biancat märkas ning tema poole üritas minna.

Enam-vähem mõistust jälle korda saades kontrollis Bianca esmalt üle, kas kõik tema jäsemed on ikka alles ja keha ühes tükis. Alles seejärel pöördus neiu kooliõe suunas, kes teda elusoleku korral tapmisega ähvardas. Muie näole tekkimas, lohistas Vienna end läbi tossu hääle suunas, peatudes lõpuks Riley kõrval. "Ma oletan sellest, et sa oled ka ikka ühes tükis," märkis neiu, sest nägi hetkel endiselt ainult teise tüdruku varju, kuigi plahvatusest tekkinud tolm hakkas ka juba vaikselt hajuma. Vie tundis end üsna hästi, kui tuikav peavalu välja arvata. Haiglasse ei kavatsenud ta igaljuhul minna, pigem koju magama ja hommikuks loodetavasti on kõik jälle normis. Tapmisähvardused olid muidugi toredad, neid Vie ei kartnud, eriti blondidelt tsikkidelt tulnuid. Tegelikult oli muidugi hea, et kumbki neist tema täitmatu uudishimu pärast siia oma elu maha ei jätnud. Vaikselt hakkas kaugusest ka juba sireenide heli kostma, aga kahele tüdrukule jäid need praegu veel kuulmata. 

Läbi tossu lõpuks Bianca kogu silmates võis Riles järeldada, et kooliõde oli ka igatahes elus ja niivõrd-kuivõrd terve. Tema sõnade peale pomises Coop ainult "mhmh", mõlemad tüdrukud pidid ikka õnnesärgis sündinud olema, et selline plahvatus üle elada. Ühe käega veidi seda tossu endast eemale hajutades, võis Riley varsti Biancat ka selgemalt näha. Tal endal olid lisaks valutavale käele mõned kriimustused ning tema pluus oli ühest kohast pisut lõhki, aga muidu oli ta enam-vähem korras, ka esimesest šokist oli ta üle saanud. Paistis, et ka Biancal polnud püsivaid vigastusi... "Kas sul on üldse aimu, et sa oleks võinud praegu meid mõlemaid tappa!?" nõudis Coop, kui ta oma sõjakuse tagasi oli saanud ning ta vihaselt mustapäisele tüdrukule otsa vaatas. Mõne aja pärast hakkas aga kuskilt kaugelt kostma ka sireenide heli ning automaatselt viis näitsik oma pilgu hääle suunas. "Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina selles süüdi jääda ei kavatse," lausus Riles nüüd veidi rahulikumalt. Ta jõuab kunagi hiljem ka Biancat selle kõige pärast sõimata, praegu polnud õige aeg.