Jäädvustamas ilu

Jessica naeratas:"Veider mõelda, et järgmine aasta juba viimane on." Tegelikult tütarlaps tahtiski sealt juba minema saada. Ainus, mis talle seal koolis meeldis, oli cheerleading. Muu..ilmselt meeldiks talle seal koolis, kui tal seal sõpru oleks. Ta tunneb ennast seal liialt üksikuna.

"Jahm. Ega see aeg läheb ruttu," naeratas Jackson kergelt, pöörates enda silmad uuesti Jessicale. Ta on tüdrukuga aastaid ühes klassis ja koolis olnud, aga ei tea tema kohta midagi. Samuti on ka neil palju ühiseid aineid hetkel. "Ning siis seisad peagi koos kallite inimestega, diplom käes, suul lai naeratus ning poseerid fotograafile," lisas ta muiates.

"See aeg võiks juba käes olla," lausus Jessica. Kuigi ta ei teanud, mida täpselt edasi teha, soovis ta, et juba lõpetamine oleks. Üks eluetapp iseseisvusele lähemal. "Aga vahetaks teemat, ma ei taha sellele praegu mõelda," lausus tütarlaps. See teema tuletas talle meelde vaid seda, et tema vend on lõpuklassis.

Jackson noogutas, pöörates silmad vaatele. Tema pruunid silmad jälgisid pikalt teist kallast, püüdes eristada varjus olevaid objekte taustast. "Millest me siis räägime? Ilmast? Poliitikast? Ebaõiglasest maksusüsteemist? Sinust? Minust? Teemasid on palju, aga otsustamise jätan sulle," naeratas ta õrnalt, pöörates end neidise poole.

Jessiel polnud õrna aimugi, millest rääkida klassivennaga, kellega ta varem suhelnud ei ole. "Ilm on liiga ilus selleks, et poliitikast rääkida. Minust nii palju, et makse ma ei maksa, seega maskusüsteemiga kursis ei ole ja sinust...well, räägi endast," muigas Jessica.

"Mis minust ikka - mulle meeldib fotograafia ja ma mängin korvpalli, seda sa juba tead. Ma olen vägagi otsekohene, mis tõttu suudan ma põhimõtteliselt kõik endast eemale hoida, sest inimestele ei meeldi tõene kriitika. Kõik tahavad kuulda ilustatud tõde ja selles elada. Ma olen just kui reaalsus, mis lõhub nende perfektse maailma," muigas Jack kergelt, sasides hetkeks juukseid enda kuklal, viies peagi silmad jõelt tagasi Jessile. "Ma töötan muusikapoes kolm päeva nädalas ning ülejäänud õhtud, päevad, vahel ka hommikud aitan ma enda ema restoranis. Ma kolisin siia viie aastaselt Dallasest ning olen täitsa rahul siinse eluga," lõpetas Sonny, pruunid silmad neidisel püsimas.

"Või, et otsekohene, olgu," Jessica muigas,"mida sa mõtlesid, kui mind esimest korda nägid?" Tütarlaps oli üsna kindel, et nüüd tuleb mingi läbikulunud vastus, et esmamuljelt olid positiivne või, et su juuksed on liiga pikad. Seda viimast kuuleb Jessie viimasel ajal eriti tihti, aga talle meeldivad ta juuksed.

"Kui ma sind esimest korda nägin, siis oli see su esimene päev koolis ning sa olid üpriski eksinud näoga. Tol momendil olin ma üsna kindel, et meil on peagi üks uus nohik juures, sest sa kohe nägid selline välja. Aga kui ma kuulsin, et sa läksid kisakoori, siis ma pidin esimest korda enda sõnu sööma ning ma soovisin sisimas, et nad sind sealt välja viskaksid, sest kõik normaalsed, kes on selle pundiga liitunud, lõpetavad ajudeta, võltsblondide juuste ja vägagi halbade valikutega," sõnas Sonny, suul alguses kerge muie, kuid peagi muutus ta tõsisemaks kui tüdrukule otsa vaatas. "Aga hetkel pole sa veel selles suunas liikunud, mis tõttu sa isegi meeldid veel mulle," naeratas noormees kergelt, pruunid silmad uuesti jõele pöördunud, jälgides, kuidas see oma aeglases voolus üht tühja pappkasti vedas.

Jessica naeris kergelt:"Hea seegi, et mul tark nägu on." Tütarlaps oli tegelikult üsna lahtise peaga, matemaatika käis ainult kergelt ülejõe. Muuga sai ta väga hästi hakkama, kui ainult viitsis kaasa mõelda, kui õps tunnis seletas. Mis Jessie juuksevärvi puutub, siis tütarlaps on ka blond olnud ja suviti on ta seda põhimõtteliselt kogu aeg - natuke päikest ja tüdruku juuksed ongi blondiks pleekinud. "See on vist hea," arvas Jes selle kohta, et ta endiselt Jacksonile meeldib. Meeldiv olla on igati parem tunne kui olla põlatud. Kõigile ei peagi meeldima, aga klassikaaslastele ju võiks.

Jackson naeratas kergelt, pöörates silmad tagasi Jessile. "Küllap siis jah ning alati ei peagi kõigile meeldima ja see on üpris võimatu ka. Seega kui keegi sind ei salli, siis on see selle pärast, et nad on kadedad. Sellisel juhul peaksid sa uhke olema," kehitas ta ühte õlga, suu kaardumas laiemaks naeratuseks, mis paljastas ka noormehe ülemise hambarea.

"Kõigile meeldida oleks nõme ka," arvas Jes,"peaasi, et meeldid neile, kes sulle ise meelivad." Selline vastastikune meeldimine on alati armas olnud ja seda igas mõttes. "Miks sa koguaeg ringi vahid?" küsis Jessie muigega. Tütarlapse silmad olid koguaeg noormehel püsinud.

"Seda küll. See jätaks mulje nagu püüaksid nad kõik sulle külje alla ujuda või hoopis sina neile kui olukord oleks vastupidine," turtsatas Jackson kergelt, hoides enda pruune silme neidisel. "Küllap püüan ma leida midagi, mida oleks mõtekas jäädvustada, et see ei ununeks. Sellepärast ma siin olengi," lausus Sonny õrnalt naeratades, jälgides neidist.

"Täpselt," nõustus Jessie. "Ahsoo," venitas Jessivca vastuseks. Tütarlaps tõmbas käega läbi juuste ja vaatas hetkeks kaugusesse. Tema jaoks polnud seal midagi, mida jäädvustada.

Jackson muigas kergelt, tõmmates käega üle suu, viies samuti silmad jõele ja vastas kaldale. Erinevalt Jessist leidis Sonny paljusid asju, mida jäädvustada, aga ta ei tõstnud fotokat silmade kõrgusele ega teinud pilti. Ta lasi need hetkeks lihtsalt endast mööda, talletades need endale pähe. Need polnud lihtsalt sellised hetked, mida pildile võtta.

Jessica hakkas just kella vaatamiseks telefoni taskust välja koukima, kui see piiksu tehes märku andis, et talle on sõnum. Kirjutatu oli üsna pahase alatooniga. "Damn," lausus Jes kergelt muiates,"ma unustasin ära, et ma õele bussikasse vastu pidin minema." Alena tuli ema juures tagasi.