Jäädvustamas ilu

Korvpall pole Jacksonit just terve elu huvitanud. Loomulikult mängis ta oma kvartali poistega seda õhtuti, aga seda ka vaid seltskonnavaimu tõttu. Jack kasvas küll ülesse Tree Hillis, kuid sündis ta hoopiski kaugemal - Euroopas. Ta elas seal küll mõned aastad, umbes kuus, kuid sellest elust mäletab noormees vähe. Igastahes kui Sonny oli piisavalt vana ja mõistusega, võis teda pidevalt näha ringi jooksmas enda kadunud isa isale kuulunud fotoaparaadiga, mis tegi endiselt pilte, kuid nende ilmutamine oli perele sageli liiga kulukas. See tõttu sai noormees endale kümnendaks sünnipäevaks moodsama aparaadi, mille Sam kuus aastat hiljem vahetas välja Nikoni vastu, mis on tal endiselt parimaks sõbraks.

Kõndides hetkel mööda Riverwalki, püüdis Jackson jäädvustada seda, mis oli tema jaoks tõeline ilu ehk siis varjude mängud, inimesed, kes seda tähelegi ei pannud, puud, jõgi ja päikeseloojang. Maandunud peagi istuma ühele pingile, tehes sellest ennem ka pilti, tõstis Sonny enda pruunid silmad ümbrusele, keskendudes peagi piltide üle vaatamisele. Iga üks neist rääkis oma loo vaatajale, olles sama ise nii lihtsad. Tõstnud pilgu tagasi jõele, märkas Jackson eemal seisvat kuju, toetumas vastu jõepiiret. Pikad juuksed lehvisid kerge tuule käes ning näol oli rahulolev ilme. Fotoka silmade kõrgusele tõstnud, tegi Jack võõrast päris mitu pilti.

OT: Jessica

Jessica seisis jõeääres ja vaatas vett, mõeldes oma elule. Tal oli rahulolev nägu ees. Ta oli rahul oma eluga. Alati võis ju hullemini või paremini. Tegelikult oli Jessiel üks väike unistus, mis veel täitunud polnud, aga see ei olnud tal ka täielikult puudu, seega oli ta hetkel rahul. Küll kõik läheb nii nagu peab. Tütarlaps ei muretsenud ka selle üle, et ta viib end olukorda, kus ta võib olla väljavisatu rollis.
Pilgu jõelt tõstnud, märkas ta üht koolivenda, keda vahetevahel näinud on. Jessica aga ei suutnud ta nime meenutada nagu enamike koolikaaslaste nimesid. Ta polnud ka kindel, et ta üldse tolle kuti nime kuulnud on.
"Hei," lausus Jes valjult, et tema sõnad noormeheni, kes teda just pildistas, jõuaksid.

Langetanud kaamera, muigas Jackson kergelt. "Ma loodan, et sa ei pahanda," hõikas ta tüdrukule peale lühikest tervitust. Sonny tundis peagi tüdrukus ära kisakoori liikme ja ühtlasi ka enda klassiõe. Ta polnud plikaga kunagi pikemalt vestelnud ning töötades nüüd kooli kõrvalt ka kahes kohas, pole Jackil erilist aega ka enda meeskonna- või klassikaaslastega tutvumiseks.

Jessica naeratas:"Ei pahanda, mul pole midagi selle vastu, kui ma pildile jään." Tavaliselt uuritakse Jessie käest pärast seda lauset, et kas tal on siis ka ükskõik, kui ta täis peaga pildile jääb. Vastus on lihtne, Jes ei ole kunagi purjus peaga pildile jäänud, ta ei tea, milline ta siis välja näeb. Õigupoolest pole tütarlaps kunagi purjus olnudki. "Kas ma tohin vaadata?" küsis Jes, osutades peaga kaamera poole. Tüdruk tahtis vaadata nii pilte, millel ta peal on kui ka kaamerat ennast.

Jackson naeratas kergelt neidise sõnade peale, tavaliselt saab ta ikka hea peapesu kui loata inimesi pildistab. Tõusnud püsti, kõndis noormees aeglaselt tüdruku juurde, ulatades talle kaamera. "Ole aga lahke," sõnas Jack, toetades end samuti vastu piiret.

Jessica võttis kaamera, uuris seda siit-sealt ning lülitas siis sisse ning hakkas pilte vaatama. Ta ei lausunud sõnakesti nende vaatamise ajal, aga õrn naeratus tema näol reetis tema rahulolu. Ilusad pildid olid. Jes ulatas kaamera omanikule tagasi. Ta ei lausunud endiselt sõnagi.

Kaamera kindlalt enda kätte saanud, viskas ka Jackson kiire pilgu neile, lülitades peagi aparaadi välja ning riputades enda õlale. "Polnud kõige hullemad?" naeratas Sonny kergelt. Tema pruunid silmad jälgisid neidist.

OT: Sa kirjutasid paar postitust tagasi, et Jackson tundis Jessicas ära kisakooritüdruku ja enda klassiõe, aga nüüd kirjutasid nagu oleks sa lihtsalt silmanurgast kuskil Jessiet korra näinud, aga ei suuda meenutada, kus täpselt. ;D

"Mulle meeldivad," vastas tütarlaps ausalt, aga ei hakanud pikemalt seletama, mis täpselt. Sellega jääb ta üldiselt kimpu. "Pildistad hobikorras või on sul sellega seoses mingeid plaane?" uuris Jessie. Jessica ise plaanis kunagi näituse korraldada ja võib-olla isegi fotograafiks hakata. Poleks ta nii lühike, oleks ta ammu modelliks hakanud, aga kui ei saa ametikohaselt olla kaamera ees, ju siis tuleb kaamera taha pugeda ja teistel särada lasta.

OT: muutsin ära

Jackson naeratas kergelt, pöörates enda silmad jõele. "Hetkel küll hobikorras, aga ma pole kindel, kas tahan selle nii ka jätta. Küllap proovin saada kuskile kunstikooli ja õppida proffesionaalseks fotograafiks," sõnas Sonny muigel. Selline tore jutt korvpalluri suust ajaks kindlasti paljud naerma, sest tavaliselt ikka arvatakse, et kui siiani oled tegelenud korvpalliga, sest pürgid ka edasi kõrgemale läbi selle spordiala. Aga mitte Jackson. Talle meeldis palli loopida, aga ta ei armastanud seda.

Jessie muigas:"Mulle on mulje jäänud, et ükski Tree Hill High korvpallipoistest ei taha pärast keskkooli lõpetamist korvpalliga edasi tegeleda ja sellega tippu pürgida." Kahju iseenesest, enamikel on potentsiaali selles vallas korralikult läbi lüüa.

Jackson muigas kergelt Jessica väite peale, pöörates pilgu neidiselt tagasi vaatele. "Noh, võib-olla ma murran selle müüdi. Juhul kui korvpall hakkab järgneva pooleteist aasta jooksul rohkem meeldima ning kui mul tõesti on mõtet sellega edasi tegeleda ehk kui ma ei saki niivõrd hullult, siis äkki püüangi leida omale tee sinna kõrgliigasse," lausus Sonny silmad tagasi Jessile viies. Noormees otseselt ei vihka seda spordiala, aga ta pole kunagi näinud ennast sellega elatist teenimas kaugemas tulevikus.

"Selge pilt," naeratas Jessica. Millegi pärast oli tütarlapsel hea meel, et Jacksonil tulevikuplaanid juba paigas polnud - see pani teda tundma, et veel ei olegi see oluline. Jessie ise ka ei teadnud veel, kelleks ta saada tahab. Valikuid oli mitmeid, aga enesekindlusest jäi igalt poolt puudu.

"Kas ma kuulsin just kergendust sinu hääles?" kergitas Jackson muiates kulme, jälgides Jessie. Kuigi nad lõpetavad alles pooleteist aasta pärast, pole veel vara ega hilja hakata mõtlema tuleviku peale. See aeg läheb kiirelt ning järgmine silmapilk seisad sa diplom käes enda vanematega ja direktoriga ning poseerid fotograafile.

Jessie muigas. "Ma ei nimetaks seda kergenduseks," lausus tütarlaps,"pigem lohutus, et ma pole ainus, kellel siht silme ees pole." Keskkooligi oli ta läinud vaid seetõttu, et ta ei teadnud, mida ta teha tahab. Natuke ka sellepärast, et suurem valik saada. Millegi pärast arvas ta, et edasi läheb ta kutseõppesse, mitte ülikooli.

Jackson noogutas kergelt. "Ega sul ei peagi veel siht silme ees olema. Sa oled noor ning sul on veel pikk elu ees. Ning enne edasiõppimise peale mõtlemist, peab üleelama viimase aasta," lausus ta vaikselt ja rahulikult, pöörates silmad vaatelt neidisele.