Mehhiko, aga mitte México

Lõpuks jõudis kätte see aeg, kui Kennedy ja Trevor sõitsid Mehhikosse. Tegelikult alustasid nad enda reisiga 17. juulil, kõigepealt läks neil aega, et üldse piiri äärde jõuda. Kuna Trevor suutis siiski Kennedy nõusse rääkida, ööbisid nad hotellides, millesugustes tüdruk polnud iialgi olnud. New Yorgis viibis Kennedy ühes odavas motellis, aga Castieliga oli neil seal ka päris tore. Põhiline oli siiski seltskond. Trevor ja Kennedy ei olnud kindlat tagasisõidu kuupäeva paika pannud, nad otsustasid vaadata, kuidas neile meeldib.

Pühapäeval jõudsid Kennedy ja Trevor lõpuks Mehhikosse ja ka nüüd ei olnud neil väga täpset plaani mõeldud. Pealinna tahtsid nad küll välja jõuda, aga see oli ka kõik. Nagu tellitult oli Trevori GPS eelmise päeva õhtul veiderdama hakanud, seega kasutasid nad hoopis noormehe telefoni navigeerimisel, mis oli natuke halb, kuna seal ei olnud kõik Mehhiko imepisikesed teed peal. Nad olidki vist tegelikult juba pisut eksinud. Kay ja Trevori arvates leidsid nad tee, kuidas saaks kiirelt ühele maanteele ja seal ääres pidi olema ööbimiskohti. "Küsime siin teed," pakkus Kennedy, kui nad ühe tankla juurde jõudsid. "Pealegi on meil vesi ja kütus otsakorral," ütles neiu, kui ta heitis pilgu armatuurlauale, kus põles heledalt märgike, mis andis teada, et varsti on vaja tankida. Tüdruk kandis tumesiniseid lühikesi teksaseid, musti ketse, musta T-särki ja beeži nahktagi. Autos oli pidevalt kliimaseade sees ja tagiga oli mõnusam olla.
OT:Kinni

Trevor oli seda väljasõitu Mehhikosse Kennedyga kaua ootanud. Esmalt pidi ta keskkooli lõpetamisega hakkama saama - eksamid läksid üsna hästi, kuid ülikooli ei õnnestunud sisse saada. Ega ta ei tahtnudki. Võiks ju aasta aega veel mõelda, mida oma eluga pihta hakata ning samal ajal esimesed töökogemused teenida. Ema muidugi ajas peale, et Trevor järgmisel aastal meditsiinikooli läheks, kuid ei tõmmanud eriti. Paps ajas muidugi, et Trev professionaalselt korvpalliga jätkaks, kuid kutt ei arvanud, et ta nii hea mängija, et olla NBA vääriline. Igatahes sõitsid nad kahekesi Mehhiko poole ning vahepeal peatusid üsna luksuslikus hotellis. Seda tuba ei broneerinud Trev ainult Kennedy pärast, ta ise usaldas kallimaid hotelle rohkem. Tee peal olles ütles GPS üles ning kasutusele tuli võtta telefon. Lisaks sellele hakkas ka telefoni aku tühjenema, seega pidi seda autos pisut laadima. Telefonist polnud palju kasu ja see tõi kaasa endaga õnnetuse, et nad olid vist tõepoolest teel pealinna eksinud.

Kui Kay mainis, et võiks teed küsida, keeras Trevor lähedal asuvasse tanklasse sisse ning peatus, astus autost välja ning asus korki maha keerama. "Kui sa peale vee midagi tahad, siis mine uuri poest. Ma kahtlustan, et toit hakkab ka vaikselt otsa saama," pakkus kutt. Ta kavatses ära tankida ja seejärel nii bensiini kui ka söögiasjad kinni maksta. Pealegi oli paak täiesti täis ning ta sisenes poodi, et vee, bensiini ja muud asjad kinni maksta. Samuti küsis ta teed ning müüja seletas midagi, aga mehe hispaania keel ei olnud kuigi hea. Midagi ta vähemalt sai aru. Trevor kandis helepruune peaaegu põlvedeni ulatuvaid pükse ning valget t-särki. Autos tal külm ei olnud, vahet pole, et külma õhku puhus pea igast nurgast. Asjad kilekotti asetanud, jättis ta müüjaga hüvasti ning astus poe uksest välja. Mida ta ei märganud, oli mingi noorem kutt, kes oli autos juba istet võtnud, süüte sisse keeranud ning kihutas autoga praktiliselt kahe noore nina all minema. "Heeeeei!" karjus Cole. Jäta veel auto uksed lahti ja võtmed ka veel pealekauba ette. Ei tundunud ju, et keegi seal tanklas oleks üldse. Kott kukkus asjadega maha, kui Trevor püüdis tollele järgi joosta, aga too kiirendas eest ära. "Persse raisk!" vihastas ta ning oleks tahtnud midagi vihaga puruks visata, ent miskit polnud läheduses. Pisut närvitsenud ning omaette vandunud, jalutas ta tagasi Kennedy poole. Mida nüüd teha?

Kennedy oli saanud sellel reisil kõik muremõtted peast. Ta isegi ei kulutanud enda närve hetkel sellele, et kas peaks Trevorile veel üheks minevikukummitusest rääkima või mitte. Kõige jaoks pidi tulema enda aeg ja koht. Kay sai aru, et ka Trevor tahtis puhkust, kus nad ei pea mõtlema koolile või enda tulevikule. Ka see pidi end ise vaikselt joonde ajama. Tüdruk oli kindel, et ühel või teisel moel leiab Trevor enda kutsumuse. Kasvõi selle aastaga, mida Cole tahtis nüüd töötamisele panustada.

Kennedy võttis rahakoti ning kõndis tankla poole. Talle ei meeldinud see, et Trevor kõige eest maksis, seega tahtis aeg-ajalt ta ka ise panustada. Kay ostis ühe suure veepudeli, paki mingisuguseid pähkleid, paki küpsiseid ja mõned batoonikesed. Pisut veidra välimusega saiakesi ei riskinud Kay osta, pärast saab veel toidumürgituse. Neiu sai õnneks toidu eest maksta, Trevor hakkas neid kilekotti laduma. Ka Kennedy hispaania keel oli üsna kehv, aga midagi nad aru said. Kõndinud välja, ei mõistnud Kay, miks Trevor hetkeks seisatas, aga viis siis silmad autole, mis kohe minema sõitis, mingi võõras mehhiklane seal sees. Kay ei osanud kohe reageeridagi sellele, sest ilmselgelt oli auto nendest kiirem. Ta oli kindel, et puhkus on nüüd rikutud, nende kõik asjad olid ju autos sees. "Täitsa," alustas Kay aga jäi vait. Mis see vandumine ikka enam aitab. "Helistame politseisse," arvas tüdruk ning tõmbas mobiili välja.

Politseisse helistamine oli vast ilmselt kõige õigem tegu tolles olukorras. Mida paremat nad ikka teha said? Trevor võttis Kennedy käest mobiili, sest nad tahtsid kindlasti auto kohta mingeid andmeid ja näitsik neid ilmselt ei teadnud. Teinud avalduse varastatud auto kohta, ulatas kutt mobiili Kennedyle tagasi ning korjas üles koti, mis oli tema näppude vahelt enne maha kukkunud. 2Eks nad üritavad autot leida, kuigi see on ilmselt kaheldav, et nad auto leiavad," arvas Trevor ohkega. Ta ei teadnud, mida teha. Kas nad peaksid hakkama nüüd jalutama pealinna poole? "Kurat küll!" vihastas ta veelkord. "Mis me teeme nüüd?" pöördus ta Kay poole, sest ei tulnud ise mitte millegi aruka peale. "Hääletame?"

Kennedy oli ilmselgelt kurb, et Trevori auto ja nende mõlema riided läksid, aga vähemalt olid nad ise elus ja terved. Seda vähemalt praegu. "Ma ei tea, me võime proovida hääletada. Tegelikult peaks tanklast uurima, kus siin lähim hotell, motell või misiganes hoone on, kus me ööbida saaksime," arvas Kay. See oli muidugi kaheldav, kas nad saavad kõigest aru, aga kehakeele abil peaksid ikka kuidagi juhised kätte saama. Tüdruk lootis, et varsti lihtsalt helistatakse tagasi ja öeldakse, et auto on leitud. Võis küll naiivne tunduda, aga neiu arvas, et Cole'i auto ei jää väga märkamatuks.

Nad olid hetkel ikka üsna täbaras olukorras, aga vähemalt oli süüa, eksole. Kennedy välja pakutud idee oli päris arukas siiski, et uurida juhiseid, kus ja kui lähedal võiks asuda lähim ööbimiskoht. Seetõttu sisenes Trevor taaskord tanklasse ning suundus otse müüja poole, rääkides mehega esialgu inglise keeles, kuid tundus, et too ei saanud sõnakestki aru. Keskkoolis pole Cole kahjuks hispaania keele lihvimisele aega kulutanud, aga siiski katsetas oma keeleoskusi, mille peale teenindaja valjult naerma hakkas. Ju ta siis ütles midagi väga valesti. Trevor ohkas ning pöördus kergelt torisedes Kay poole: "Kas sa oskad tema käest küsida lähima motelli või hotelli kohta? Tundub, et minu hispaania keel on talle liialt naljakas."

Kennedy läks koos Trevoriga tanklasse, et müüja käest mingisuguseid juhiseid lähima motellini saada. Kõigepealt proovis Trevor, aga ilmselt ei olnud ta hispaania keel kõige paremas olukorras. Kay oskas teatud fraase ja sõnu, kuna stripiklubis käis ka mehhiklasi, aga ega need väga sobilikud hetkel ei olnud. Tüdruk hakkas aeglaselt selgitama ja lõpuks selgus, et umbes viie miili kaugusel oli lähim motell. Tüdruk tänas meest ning astus Trevori järel tanklast välja. "Kui ma sain õigesti aru, siis peame lihtsalt mööda maanteed edasi minema, viie miili pärast peaks üks tulema. Seega paar tundi peame veel kõndima," lausus neiu.

Trevor oli ilmselt liiga kannatamatu, et suhelda mehega, kellega ei saanud suhelda, sest keelest ei saanud aru. Kennedy aga oli õnneks see kannatlikum pool. Samal ajal, kui Trev absoluutselt midagi aru ei saanud, suutis näitsik mingid juhised tollelt mehelt teada saada. Kui vestlusega lõpp oli, väljus kutt tanklast, Kennedy tema järel. "Pole vist muud teha, kui hakata kõndima," arvas ta. "Kuniks mõni auto juhtub mööda sõitma, siis võime hääletada," lisas Cole kerge õlakehitusega, viies pilgu neiule, et kuulda tema arvamust. Trevor tundis seda Mehhiko kuumust ning kuna auto jahutavt konditsioneeri neil enam polnud, siis tuhnis ta pisut kilekotis, et leida veepudel ja sealt mõned lonksud võtta. "Tahad ka vett?" pakkus ta pudelit Kennedy poole. Nad hakkasid mõlemad vaikselt motelli poole jalutama, milleks võis tõepoolest mõned tunnid kuluda. "Kennedy.. mul on kahju, et nii läks. Et mu auto pihta pandi. Nüüd on kogu meie reisiplaan siiralt perse keeratud."

Kennedy hakkas näidatud suunas jalutama. "Peaks jah hääletama. Kui me just mõne narkomuula auto peale ei satu, siis on asjad halvad," lausus Kay. Ta võttis veepudeli, et sealt natuke jahedat vett juua, keeras korgi uuesti peale ja võttis selle käe otsa. "Sul peaks autost rohkem kahju olema kui reisiplaanidest. Plaanid saab ümber teha, autot nii lihtsalt tagasi ei saa," arvas tüdruk. Ta oleks olnud täiesti murtud, kui talt midagi nii kallist oleks varastatud, samas Trevor ja Kay suhtusid rahasse erinevalt. Kui üks on alates teismeeast igasugust tööd teinud, et seda endale teenida ja teisel olid vanemad, kes pappi pritsisid, siis kujunesidki kaks erinevat vaatenurka.