I believe I can fly...

"Karjudes? Midagi lõhkudes?" pakkus Xavier, aga tal oli raske sellele küsimusele vastata, sest õnneks ei ole kutt pidanud kellegi lähedase surma veel üle elama. Kindlasti kunagi selline aeg saabub, aga küll ta siis näeb, mismoodi kaotusvalule reageerib. Praegu on parem nii masendavale teemale mitte mõelda. "Ma ei tea. Tuli jutuks," vastas Xavier, hakates ise ka selle kõige peale lõpuks naerma. Nad kõlasid praegu nagu kaks pensionäri, mitte nagu keskkoolis õppivad teismelised. "Veel üks põhjus, miks ma oma sõprade arvu Facebookis võimalikult madalana üritan hoida," noogutas Xav Hannah’ jutu peale. Mida vähem neid rumalaid tibisid seal, seda parem. Mingil põhjusel meeldib just sellistele alatihti Xavierile sõbrakutseid saata. "Sama siin. Aga iga inimesega polegi võimalik hästi läbi saada," nentis tüüp, kui ta mõtles paarile ülbikule koolis, kes tal pidevalt harja punaseks ajasid, kuid kätega neile kallale minna noormees ei kavatsenud. Sellest poleks lihtsalt mingit kasu. Äkki kunagi juhtub ime ja need jõnglased kasvavad oma lollustest välja.

"Noh, võib-olla panevad mehed selle vihasse, aga ma arvan, et ma oleks küll üks neist, kes lõputult nutavad," kehitas Hannah õlgu, kuigi tema arvates oli see ka okei, kui mehed mõne pisara poetasid. See oli üsna nõme seisukoht, kui arvati, et mees on pussy, kui ta kas või ühe pisaragi poetab. Hannah rääkis Xaviga mõnda aega veel juttu ja siis läksid nad juba ujuma ning veetsid kuni õhtuni teineteise seltsis päris lõbusalt aega, kuni Xav tüdruku koju saatis ning Hannah endamisi naeratades majja astus.

OT: The end