Lihtsalt liiga kuum

"Jah, ma olen kella kuueks talli juures," lubas Malia emale, kui hoidis ühe käega telefoni kõrva ääres ja teise käega kirjut lillelist rannakotti, mis sisaldas endas rätikut, päikesekreemi, snäkke, juua ning ajakirja. Sangade vahelt läbi tõmmatud ehk rannakoti peale oli asetatud punase-valge kirju rannakate, mille peal saab päevitada ning muud vajalikud asjad panna. Malia liikus massiivsest rahvast mööda, otsides pisut lagedamat kohta ning samal ajal kuulas ema noomivaid sõnu telefoni kaudu, silmi tüdinult pööritades. Kell oli tiksumas kolmveerand ühe poole, seega lubatud treeninguaeg ehk kell kuus oli veel kaugel. "Ma helistan sulle hiljem, eks. Ma ei jää hiljaks, ma luban. Kallis oled. Tsau," lõpetas näitsik kiirelt kõne ja pistis telefoni kotti, sammudes kiirelt ühe koha poole, mis oli inimestest pisut tühjem. Tekk sai maha laotatud ning kott selle peale asetatud. Lühikesed püksid ning t-särgi, mille seljast ära võttis, asetas samuti tekile ning jäi roosade bikiinide väele. Huvitav, kas kohe ujuma minna või enne pisut päikest võtta? Malia otsustas teise variandi kasuks. Päikeseprillid samuti eest võtnud ja need kotti ohutusse kohta pistnud, sättis naine end selili tekile ning jäi päikese kuuma paitust nautima.

SPOILER: Click to show

Michael Thompson

Michael oli üks nendest õnnelikest, kelle kodu asus küllaltki ranna lähedal, ning seetõttu sattus ta Wrightsville'i randa päris tihti. Mõnikord käis ta seal sõpradega näiteks võrkpalli mängimas, teine kord hoopis seal jooksmas, aga täna oli ta lihtsalt puhtalt igavusest sinna läinud. See tähendab, ta pidi küll mingil hetkel pärastlõunal tööle jõudma, aga tegelikult oli ta kodust liiga vara liikuma hakanud, kuna tema toas olev kell oli ilmselt seisma jäänud või siis olid tema planeerimisoskused lihtsalt kohutavad, ning ostukeskusesse jõudmiseks oli ülearu palju aega. Seetõttu jalutas ta üsna aeglaselt, et aega parajaks teha.

Tuleb tunnistada, et randa jõudes pidi noormees juba kahetsema hakkama, et oli sellise otsuse teinud ja sinna läinud. Rannas oli kellaajale vaatamata päris palju rahvast – ilmselt oli selles süüdi koolivaheaeg. Aga kuna ta juba seal oli, siis mis seal ikka. Õnneks oli noormees kuumale ilmale vastavad riided selga pannud ning nii ei näinud ta rannas niisama jalutades väga kohatu välja ka. Kõndinud lihtsalt paar minutit, võttis Mike järgmisel hetkel välja oma telefoni, et mõnele sõbrale helistada ning endale aja sisustamiseks tegevust leida. Aga just siis liikus tema pilk ühele neiule, kes temast veidi eemal parajasti oma tekki liivale laotas. Mike pööras oma pilgu küll automaatselt ära, kui too lahti riietuma hakkas, kuid kuna too neiu oli talle vägagi tuttav, siis viis ta järgmisel hetkel oma pilgu uuesti temale. Et mitte käituda nagu totaalne creep, oleks Mike igal muul ajal ilmselt lihtsalt asja sinnapaika jätnud ja oma teed jätkanud, aga kuna tal nii palju ülearust aega oli ning too neiu ka üksi seal tekil pikutas, siis oletas poiss, et ta võib minna ja teda korraks segada ning tervitada, näiteks. Lähemale sammudes meenutas noormees, kuidas ta viimasel korral sõprade eestvedamisel ühele peole oli sattunud ning seal Malia Casillasega tutvunud. Poiss oli päris teadlik, et neiu ei pruukinud teda ära tunda, aga noh, proovida ju võis. "Khm, Malia, eks?" lausus noormees, kui oli Malia tekile piisavalt lähedale jõudnud. Ta viipas tervituseks käega, kui oli kindel, et neiu teda märkas. "Nägin sind siin, mõtlesin, et tulen ütlen tere," lausus Mike, taibates järgmisel hetkel, et see vist ei olnud kõige parem mõte.. "Kuigi sa ilmselt ei mäleta mind," lisas poiss seejärel juurde ning oleks endale hea meelega käega vastu pead löönud. Oleks ta pidanud ennast kohe tutvustama? Ei?

Malia õngitses kotist välja kõige uuema Cosmopolitani numbri ning uuris esmalt selle kaant. Artikleid, mis teda huvitasid, oli palju ning seega võttis ta lahti sisukorra, leides lehekülje numbri hilisema moe artiklile. Ta asus ajakirja lappama ning peagi oli soovitud artikkel ees. Päike paistis otse lagipähe ning põletas tema tumedaid juukseid, oleks ikka pidanud kübara kaasa võtma. Või kasvõi varju, mida liiva sisse torgata saab. Kuna päike peegeldas talle siledatelt lehtedelt vastu, ei hakanud naine üldse vaevumagi lugema ning sirvis pilte. Malia't katkestas ühe noormehe hääl, kes oli tema juurde ilmunud. Esialgu ei mõistnud ta, kellega tegu, aga seejärel taipas, et oli tolle kutiga kohtunud ühel peol, mille nad Jazmine'ga olid oma korteris püsti pannud. Nad olid mõnda aega rääkinud omavahel ja see oli ka kõik olnud. Malia mäletas seda tegelikult üsna hästi, sest ta oli tarvitanud peol vaid väga väikeses koguses siidrit ja enamjaolt veini. Purjus ta igal juhul pole olnud. "Hei. Ma mäletan sind küll," naeratas Malia sõbralikult noormehele, kelle nime üle ta hetkel pead murdis. "Ja sina oled Michael, eks?" Kui sealt tuli jaatav vastus, siis oli ta õieti mäletanud. "Oled sa siin üksi?" uuris Malia, kuigi arvas, et noormees oli oma sõprade või tüdrukuga randa tulnud. Inimesed käivad harva üksi, Malia lihtsalt juhtus ise seekord üksi tulema, sest otsus oli kiirelt tehtud, mitte kaua ette planeeritud.

See, et Malia teda ikkagi tollelt peolt mäletas, tuli Michaelile üsnagi ootamatult ning seda oli ilmselt tema näost näha ka. See tähendab, Malia mäletas isegi ta nime, kusjuures oma nime kuuldes Michael noogutas, andes mõista, et näitsikul oli täitsa õigus. Tuleb tunnistada, et noormees oli meeldivalt üllatunud. Neiu sõbralikust toonist, millega ta kutti kõnetas, tegi Mike ka järelduse, et ilmselt polnud ta Maliat eriti seganud. Noh, iseenesest päikse ees üritas ta mitte seista ning muud moodi polegi vist päevitavat inimest võimalik väga segada, või mis? Küsimust kuuldes lasi Mike oma pilgul hetkeks rannas ringi käia. "Ma olen üksi," noogutas ta hetke pärast vastuseks. "Ma ei tulnudki tegelikult randa," lausus poiss järgmisel hetkel, et veidi selgemat pilti luua, kuid selle asemel ajas vist asja lihtsalt segaseks, kuna tegelikult ta siiski oli ju rannas. "See tähendab, ma lähen tööle. Kuigi mul on kilomeeter eemal asuvasse poodi jõudmiseks umbes... kaks tundi aega," lisas Mike, kui oli korraks oma telefonilt kella vaadanud ning väikse üllatusega avastanud, et tal nii palju ülearust aega veel oli. "Ja sa ise, oled ka üksi, või...?" küsis Michael sama küsimuse vastu. Praegu tundus, et Malia oli üksi, kuid samas ei saanud välistada, et neiu mõni kaaslane praegu näiteks vees ei võinud olla. Või äkki ootas ta alles kedagi, see oli ka võimalik.