Me gusta!

"Näed siis," kommenteeris Michael täiesti ebavajalikult, kui Mia oma pakkumistega täitsa täppi pani ning ära arvas, mis Mikile sügise juures meeldis. Sellega oli see teema ilmselt end ka ammendanud. Kui noored lõpuks istet olid võtnud, pidid nad veel sõidu alguseni hetke ootama, et ka ülejäänud sõidule tulijad endale kohad leiaks. Küsimust kuuldes Mike turtsatas ning raputas pead. "Kui ma kardaks, siis ma oleks iga hinna eest püüdnud vaateratast vältida ning pigem üritanud sind endaga mingile karussellile minema sundida," arvas Miki, kuigi siinkohal tuleb tõdeda, et see päris tõele ka ei vastanud. Karussellid jäägu pigem lastele. Aga vaaterattal oli Michael ennem ka käinud ning sealt avanes tõesti kena vaade linnale ning ehk isegi kaugemale. "Ja ma arvan, et sinul pole ka kõrgusekartusega probleemi?" oletas poiss.

Kuulnud Michaeli vastust, hakkas Mia kõvasti naerma ning vangutas pead. "Aga need karusselli hobused on ju päris armsad," lausus Mia naljaga, sest oli end poisi seltsis kuidagi väga vabalt juba tundma hakanud. Esialgu mõtles ta küll, et käib tüübile ilgelt pinda sellega, kui ta välja kutsub ja teda helistab, aga neiu üllatuseks oli ka poiss talle rohkem tähelepanu hakanud pöörama. "Sa küsid seda tulevaselt tsirkuseartistilt, kes pea igas trennis lisaks niisama võimlemisele ka õhuakrobaatikat teeb ja üldse igal pool turnib," lausus Mia kerge muigega. "Ma ei saagi ju kõrgust karta."

Michael turtsatas ning noogutas. "Jajah, ja eriti armas oleks, kui mõni minusugune sellise hobuse seljas sõidaks, eks," muigas poiss. Mia  või mõni nendevanuseline tüdruk ehk veel, aga üle meeter kaheksakümne pikkune noormees oleks hobukarussellil lihtsalt liiga naeruväärne välja näinud. Siinkohal võib mainida, et Mia polnud kunagi Mike'ile närvidele käinud. Kutt lihtsalt oli liiga pime, et aru saada, et ta neiule meeldis.  "Tõsi," noogutas ta, kui tüdruku vastust kuulis. "See, mida tsirkuses tehakse, on täiesti pöörane ju," muigas noormees ning viis pilgu Miale. Miki oleks peaaegu lisama hakanud, et kui julge tüdruk tal ikka oli, aga selleks hetkeks polnud nad enda suhtes vist veel selgusele jõudnud. 

Michaeli sõnu kuuldes puhkes Mia südamest naerma, sest talle jõudis tema vägagi elava kujutlusvõime tõttu juba silme ette tekkida pilt sellest, kuidas Michael karussellil pisikeste lastega hobuse seljas istub ja sõidab. Seda oleks liigagi naljakas näha. "Ma olen kindel, et see oleks vaatepilt, mis mulle ilmselt eluks ajaks meelde jääb," lausus Mia, kui oli veidi rahunenud ning naermise lõpetanud. "Ja sa arvad, et ma olen ise ka peast segi, kui see kõik mulle meeldib ja ma sellega tegelen?" küsis Mia, näol õrn naeratus, mis tüdruku põskedesse armsad lohukesed tekitas.

Michael jälgis lõbustatult naervat Miat, ta oli üsnagi kindel, et tüdruk oli endale nüüd päris uhke kujutluspildi loonud. "Ma arvan ka," noogutas kutt ning turtsatas. "Aga õnneks ei näe sa seda kunagi," lisas ta rahulolevalt. Vaevalt, et Mikil tuleb kunagi tuju minna ja üks sõit mänguhobuse seljas teha. Mia järgmine küsimus ajas Michaelit naerma, kuid ta raputas samas ka pead. "Ei, ma arvan lihtsalt, et sa oled väga julge ja see, millega sa tegeled, on väga lahe," vastas ta täiesti ausalt, samal ajal oma pilku neiule viies.

"Kurb," sõnas Mia ning ajas huuled korraks prunti, kuid hakkas siis naerma. "Ma juba lootsin seda näha." Kui see siiski kunagi juhtuma peaks, teeb Mia sellest lausa pildi, sest see oleks liiga väärt vaatepilt, et see ainult kuskile oma mälusoppi talletada. Kuulnud, et Michael peab Miat julgeks, naeratas tüdruk õrnalt ning asetas ühe oma käe siis Michaeli põsele, et poisi huultele üks õrn suudlus vajutada. Mia leidis, et selleks tundus lihtsalt sobiv hetk ja suudlus vaaterattal oli omamoodi romantiline. Tõmbunud poisist eemale, vaatas Mia talle silma, suul õrn naeratus. "Sa oled esimene inimene, kes seda tegelikult ütleb," lausus neiu, pidades silmas seda, kuidas Michael väitis, et peab teda julgeks.

Michael naeris Mia pettunud näo peale. Pilt oleks muidugi eriti hea mõte, siis saaks Michael ise ka ennast näha ning iga kord pilti nähes piinlikkust tunda. Või siis enda üle lihtsalt naerda. Aga noh, see selleks. Neiu sõnadele järnev suudlus tuli Mike'ile küllaltki üllatavalt, sest oli vist nende esimene suudlus? Kuigi samas ei saanud see liiga ootamatu ka olla, sest noh, oli üsna selge, et asjad juba mõnda aega nende vahel selles suunas olid liikunud ning Miki muidugi vastas suudlusele. Kui Mia eemale tõmbus, oli ka poisi näol naeratus ning ta vaatas lihtsalt hetke tüdrukut. "Päriselt? Igatahes see vastab ju tõele," lausus noormees ning nõjatus hetke pärast neiule lähemale, et seekord ise teda suudelda. Vaateratas küll liikus juba, aga küll nad leiavad aega sealt avanevat vaadet natukese aja pärast ka imetleda.

Michaelit suudles Mia tõepoolest esimest korda, aga ei kahetsenud ka, et selle sammu tegi. Poiss tundus küll üllatunult, aga see ei tundunud selline üllatunud olek, nagu poleks ta seda tahtnud, pigem vastupidi. "Päriselt-päriselt," jõudis Mia vastata, enne kui Michaeli huuled taas tema omadel olid. Tüdruk suudles Mikit vastu, seekord juba pikemalt. Tõmbunud poisist lõpuks eemale, asetas Mia oma pea tema õlale, et kõrgelt avanevat vaadet nautida. "Siia võikski seda vaadet imetlema jääda," tõdes Mia. "Siit näeks nagu tervet Tree Hilli ja kaugemalegi."

Jah, Michaeli üllatunud olek oli positiivne, sest suudluse vastu polnud tal midagi ning ta oli kindel, et varem või hiljem oleks see niikuinii juhtunud. Kui Mia oma pea tema õlale pani, sättis Michael nagu muuseas oma käe ümber tüdruku. Nii oli mugavam ning see tundus sobilik. Seejärel suunas ka poiss oma pilgu neile avanevale vaatele, neiu sõnade peale aeglaselt noogutades. "Õhtul oleks see vaade veel ilusam," arvas noormees. Siis oleks pime ja linn oleks tulede säras. "Mõne tuttava koha ka üles leiad?" muigas Mike hetke pärast, sest kuna nad asusid küllaltki kõrgel, olid kõik hooned ja ehitised kõvasti väiksemad kui muidu. Rand oli muidugi äratuntav, kool ka ning ehk mõned teisedki kohad.

"Siis me peaksime siia mingil õhtul tulema, kui päike juba loojunud on," arvas Mia, sest tuledesäras Tree Hilli nii kõrgelt vaadata oleks tõesti päris lahe. Loodetavasti on lõbustuspark ikka nii kaua lahti. "Ma arvan, et siis meenutaks tuledesäras Tree Hill siit kõrgelt Las Vegast," lausus tüdruk nagu muuseas, kuigi Las Vegas oli ikka kordades suurem kui pisike Tree Hill. Kuulnud poisi küsimust, jäi Mia vaadet natuke tähelepanelikumalt vaatama, üritades vähemalt ühte tuttavat kohta siit ülevalt leida. "Seal on linnavalitsus," lausus Mia ning osutas sõrmega keskväljakul asuva hoone juurde. "Ja seal kaugemal on fotostuudio."

"Jah, miks mitte," oli Michael nõus lõbustusparki ka mingil õhtul tulema, sest ka tema arvas, et pimedas avanev vaade võiks ilus olla. Kuigi siis oleks raskem tuttavaid kohti märgata, kuna  pimedas on peamiseks vaatamisväärsuseks ilmselt säravad tuled. Mia sõnade peale, et pimedas võis Tree Hill koguni Las Vegast meenutada, Mike muigas. "Võib-olla tõesti. Ainult et Tree Hill on palju väiksem," lausus poiss. Kui tüdruk asus tuttavaid kohti otsima, viis Michaelgi mõlemal korral, kui Mia midagi leidis, oma pilgu neiu osutatud näpu suunas. "Ja seal on kool," osutas Mike seejärel oma sõrmega kooli asukoha poole. "Pimedas nii palju tuttavaid kohti vist ei leiaks," arvas kutt. 

"Siis tuleb ainult loota, et see koht veel lahti on," lausus Mia, sest vastasel juhul peaksid nad üle aia ronima ja vahelejäämisega riskima. "Tree Hill on Las Vegase kõrval päkapikk," oli Mia kindel, kuid see andis talle jälle omakorda mõtte minna hoopis road tripile. Saaks need juhiload ainult veel kätte. Mia vaatas suunas, kuhu Mike sõrmega osutas ning muigas. "Ootad juba kooli?" uuris ta Mike'ilt, sest Mia ise küll sellest puudust ei tundnud. "Pimedas saab lihtsalt tulesid imetleda," lausus tüdruk.

Michael noogutas, tegelikult polnudki ta kindel, mis kellani lõbustuspark üldse lahti oli. Üle aia võiksid nad ju iseenesest ronida, aga võibolla tekiks raskusi vaateratta käivitamisega... "On," muigas Mike selle päkapiku-võrdluse kohta, mis oli päris tabav. "Oled sa kunagi Vegases käinud?" tuli poisile pähe küsida. Michael ise polnud, kuigi tulevikus tahtis ta sinna ka reisida. "Kas on üldse olemas mõni inimene, kes ootaks kooli minemist?" muigas poiss neiu küsimuse peale. "Korvpalli trennid võiksid iseenesest küll juba pihta hakata, aga õppimise peale üritan ma praegu veel mitte mõelda," lausus noormees, pöördudes Mia poole vaatama. "Aga sina, ootad kooli?" küsis kutt vastu.

"Ei ole, aga kindlasti tahaks minna," vastas Mia Mike'i küsimusele, sest tema jaoks tundus igasugune suurlinn põnev. Kui ta üldse kuhugi suuremasse linna sattunud oli, siis Suurde Õuna, mis ka Miale isegi meeldis. Kunagi võiks seal isegi elada. "Algklasside õpilased," teadis Mia Mike'i küsimusele vastust, sest oli ise ka nooremana selline olnud. Väiksed olid veel koolist vaimustuses, Mia-vanused enam mitte nii väga. "Kisakooritrennid on ka päris toredad ja neist ma ainsana puudust tunnengi," vastas Mia Mike'i küsimusele. Õppimisele blondiin samuti väga ei mõelnud.

"Sama siin. Kes teab, äkki avaneb meil kunagi isegi võimalus sinna koos minna," muigas Michael. Polnud mõtet väga suuri plaane ette teha, aga samas poleks Mike'il midagi näiteks Miaga koos reisile minemise vastu. "Nemad jah. Ma ei mäletagi, millal mul koolis käimise vaimustus üle läks," lisas kutt veidi mõtlikumalt. Väiksemana oli muidugi tore koolis käia, siis polnud õppimine ka nii raske ning sai iga päev sõpru näha. Vaadanud korraks neiu poole, suunas poiss uuesti oma pilgu vaatele. Sõit kestis vaid mõne minuti, nii et üsna pea hakkas nende aeg otsa saama. Noogutanud ka Mia vastuse peale, pööras noormees oma tähelepanu hetkeks sellele, kuidas ratas seisma jäi ja sõitjad oma istmetelt lahkuma hakkasid. "Mida sa edasi tahad teha?" pöördus Michael tüdruku poole, kui ka nemad lõpuks rattalt maha olid pääsenud.