VIP

Adam istus ühes Eastside'i baaris, mis oli üsna täis. Mõned lauad olid ikka vabad, aga parimad kohad olid juba võetud. Noormees istus ühe laua ääres, kus oli veel üks koht vaba, ta joonistas musta pastakaga tugevast papist klaasialusele keerulisi mustreid, mis justkui sulasid klaasialusel trükitud tekstiga üheks. Nicol ei olnud tuju sel õhtul mingi võõra neiuga tutvust teha, et temaga siis tüdruku juures või mõnes motellis või hotellis lõpetada. Nende võõraste tüdrukutega oli alati see häda, et nende jutt kippus ühesugune olema ja ega Adam nendega suhtluse eesmärgil ei tutvunudki. Ometi läks mõnel aega, et mõista, mille peal Casillas väljas on. Noormees lonksas viskit paksupõhjalisest klaasist ning joonistas edasi. Siin baaris kohtas ta tuttavaid harva, seega sai Adam siin kapslisse tõmbuda ja olla sama tundmatu kui mõni Westi jorss koolis. Noormees tõukas enda halli jaki varrukaid pisut kõrgemale. Jaki all oli must T-särk, mille peal ühe vähetuntud bändi logo. Jalas kandis nooruk pruune pükse ja musti saapaid. Vaatamata suvele olid ööd jahedad, Nico tahtis juba kuhugi puhkama minna, võiks ju Brasiiliasse sõita, aga siis pidi ta mängima head poega, mis tundus liiga eemaletõukava ülesandena. 
OT:Jhené

Juulikuu oli saanud kõva avapaugu ja enamus Cecilia vanuseid Eastside' noori pani pea igal õhtul rängalt pidu, et tähistada suvevaheaja jätku ja üleüldist vabadust. Ka Jhené oli varem üks neist - seda veel eelmine aasta - ent nüüd, kus tütarlaps vahetult enne suve oma rich-bitch vanemate juurest minekut tegi ja sõbra korterisse kolis ning Shootersis internina tööle asus, ei olnud elu enam pooltki nii lilleline ja pillerkaareline, kui Jhené eeldada osanuks. Väsitavad ületunnid ja uneaja venimine poolde päeva.. not so fun. Olgugi, et tütarlaps on ameti poolest vaid fotograaf, teeb Cecilia vajaduse korral ka muud jura nagu näiteks baarileti koristamine või hoone valvesse panemine ja muu selline. Kõlab ühe 'ärahellitatud rikkuri' kohta üsna haletsusväärselt, võrreldes sellega, et varem küsis tsikk päevas põhimõtteliselt sama palju raha kui ta praegu terve kuu peale teenib - the hell, ta ei pidanud isegi küsima, krediitkaart läks lihtsalt käiku, kui vaja oli - ent tsikk ei taha oma vanematega mingit pistmist teha ja elab kasvõi pargipingil, et enam mitte kunagi koju tagasi minna.

Küll aga pole neidise eluke päris nii kurb ja depressiivne kui pärast sellist eellugu arvata võiks. Kuna neidise staatus on siiski intern, leidub lisaks rasketele tööpäevadele Jhené ajagraafikus ka siiski tühjasid auke ja sellistel puhkudel armastab tüdruk kas lihtsalt terve õhtu linade vahel keerutada ja Netflixi vaadata või minna välja ja pidu panna. Seekord otsustas ta selle teise variandi kasuks. Tema outfitiks kujunesid heledad lühikesed teksased, mustad madala äärega saapad ning püksivärvli vahele sätitud valge-punase mustriline pluusike. Neidise juuksed ei olnud seekord mitte sirged, vaid loomulikuis laineis ning huultele andis värvi mattpunane statement lipstick. Kui tsikk viimaks oma pundiga ühte baari kohale lendas, ei olnud Jhenél absoluutselt mingit eesmärki endale sellelt peolt mingi kutti või hook-up leida, sest see õhtu oli mõeldud lihtsalt aja maha võtmiseks ja muusika ning shottide nautimiseks - ei midagi muud. Koht oli inimestesse massiliselt uppumas, mistõttu ei läinud kaua, kui neidis ükshaaval oma sõbrad kuhugi erinevatesse ilmakaartesse ära kaotas ja varsti oli brünetitar üksi. Et enda seltskonna üles otsimine oli sellises inimestemeres tääääiesti mõttetu üritus, otsustas tsikk lihtsalt esimesse ettejuhtuvasse lauda maha istuda, mingilt esimeselt ettejuhtuvalt kutilt Ginger Joe krabada ja siis oma telefonisse uppuda. Otseloomulikult oleks ta endale ise ühe joogi ostnud (pigem nagu mingil kenal kutil osta lasknud), ent baariletini oli kohutavalt pikk järjekord ja olgugi, et üldjuhul sai ta veetleva naeratuse ja natuke paljastavama dekoltee abil shotid kätte ka ilma järjekorras istumiseta, näis teekond siiski mõttetult pikk ja üks ingveriõlu oli tal juba näpus niiet phuck that. Jhené oli just ametis oma eks-kuti uue tüdruku sõbranna õe Facebooki profiili uurimisega, kui tema iPhone'i aku üles ütles ja JC nüüd ka tema viimasest õlekõrrest ilma jättis. Mis nüüd? Neidis toppis nördinud ilme saatel mobiili tagasi taskuss ning peatas silmad hetkeks endaga samas laual istuval kutil. ''Ja mis valemi läbi s i n a sellist bändi tead?'' küsis fotograaf põgusa muigega, kui oli märganud poisi jaki alla mattunud särki. Tegemist oli vähetuntud bändiga, ent Jhené kuulas head muusikat ja s e e seal oligi hea. Muljetavaldav.

Adam mõtles, kas läheb sel õhtul koju või maandub jälle õe juures. Alati oli võimalus ka endale tuba võtta hotellis, aga Nicol polnud soovi sellisel kellaajal hakata registreerumisega mässama. Lihtsam oli veeta öö jälle Malia korteris. Nick üritas üht mustrit pisut varjutada, mis oli pastakaga natuke keeruline, aga täitsa toimis. Noormees tegi seda täpselt nii kaua, kui ta lauda vajus keegi istuma, seejärel keeras nooruk papist klaasialuse ümber ning tõstis viskiklaasi sinna peale, lonksates enne karamellikarva jooki. Adam toetus vastu seljatuge, joonistades oli ta rohkem papitüki kohal olnud, kuna valgustus ei olnud selles baaris just kiita. Ega sellistest joogiurgastest ei tahagi kliendid valgust, mis laseks mõnel soovimatul inimesel neid ära tunda. Nico lasi enda pilgul tüdrukut hinnata. Ta oli ju see... Mis ta nimi nüüd oli, Jhené? Vist küll. Nick keerutas aeglaselt viskiklaasi koos alusega ühe koha peal, andes sõrmedele mingisugust tegevust. Adami näoilme ei väljendanud ei rõõmu ei kurbust, selline pokkerinägu oli ees nagu tavaliselt. "Ei tohiks teada?" vastas nooruk alguses. "Tegelikult sattusin ma mõned kuud tagasi täiesti juhuslikult ühele gigile, kus nad mängisid. Ja noh, kuna nad teevad täiesti arvestatavat muusikat, siis miks mitte," lisas Nico, muie huulile kerkimas. Jah, tegu oli üsna alustava bändiga, kellel oli ehk paartuhat fänni USA-s ja mõnisada Euroopas, aga rokilik vibe ning kaheksakümnendatest mõjutatud sound paitasid kõrva.