Welcome home!

See kuu aega, mis Colin ära on olnud, on Helena jaoks möödunud võrdlemisi kiiresti. Tal oli küll päris mitmel korral vaja linnast välja sõita, et kuskil mõni intervjuu anda, mõnel väiksemal üritusel esineda või photoshootidele jõuda, aga ometi leidis ta aega ka vahepeal lofti tulla ja naabritel aidata katusepealset korrastada, kuna Colinit ennast ei olnud ja ega see naabrite aitamine ka tükki ju küljest ei võta. Muidugi oli nüüdseks katusepealne korda tehtud ja seal oli nüüd midagi aiataolist või noh... lõpptulemus sai päris kena. Kuna esmaspäeval oli Colinil sünnipäev, helistas Marie mehele, et teda õnnitleda, kuna päris kooki ta siiski talle veel teha ei saanud, sest mees pidi jõudma alles kolmapäeval. Esmaspäeva öö veetis Helena küll kodus, aga teisipäeva hommikul läks ta kohe esimese asjana poodi, et osta koogi tegemiseks vajalik materjal ja siis Colinile sünnipäevakingitus ka vaadata. Pärast üsna mitut tundi mööda poode jooksmist leidiski Marie mehele kingituse, milleks oli kaks piletit Daughtry kontserdile, üks must T-särk tekstiga "Keep calm and carry a camera" ja John Greeni raamat "Paper Towns". Kingitus käes, läks Helena toidupoodi, et veel koogimaterjal ära osta ja siis sõitis ta oma musta Volvoga Westside'ile lofti. Kuna tüdrukul oli terve päev tegemist täis, otsustas ta teisipäeval ainult koogi taina ära teha ja siis kolmapäeva õhtuks koogi valmis küpsetada, mistõttu veetis Marie ka teisipäeva öö loftis, et järgmisel hommikul kohe tegutsema hakata. Nüüd võiski loftis tunda magusat koogi küpsemise lõhna, kuigi tegelikult oli Marie koogipõhja just ahjust välja võtnud ja tegi hoopis vahukoore-kohupiimakreemi, millega terve kook katta. Kreem valmis, riivis tüdruk ka šokolaadi ning kui põhi jahtunud oli, asus ta seda valge koheva kreemiga katma. Peale raputas tüdruk riivitud šokolaadi ning pani koogile kaunistuseks peale veel mõned maasikad, äärtesse vaheldumisi kakao- ja vanillimaitselised pisikesed vahvlid ning nende alla omakorda veel pooleks tehtud šokolaadiküpsised. Siis oli kook valmis ja selle võis seniks külmkappi panna, kuni Colin jõuab. Kook tehtud, käis Marie veel duši all ning vahetas siis riided, et seejärel lihtsalt elutuppa maha istuda ning enda kitarril vahepeal äsja kirjutatud loole viisi üritada luua.

Outfit

SPOILER: Click to show

OT: @colin

Colini reis kriisikolletesse oli olnud mehele üks tõsiselt silmi avav kogemus. Ta nägi seal nii paljut, mis pani teda enda elu üle järele mõtlema. Seda, kui vähesest need inimsed seal rõõmu tundsid või kui palju nad kannatama pidid, oli lihtsalt sõnadesse võimatu panna. Mees oli täiesti kindel, et tagasi tulles on ta mõne koha pealt muutunud inimene. Sinna lihtsalt ei saa minna nii, et see sind üldse ei puuduta. Võimatu... Mis puutus piltidesse, siis neid tuli päris korralikult ja paljudega jäi Colin väga rahule. Eks tuleb need kodus veel rahulikult üle vaadata. Nagu nii peab ta sügisel koos meeskonnaga mõnel korral enda endises ülikoolis loengut andma, et neile enda kogemustest sellel reisil rääkida. Ilmselgelt tuleb seal ka pilte näidata. Samuti saab Colin neid jagada enda uue aasta fotograafiaringiga ja muidugi kavatseb Colin enda stuudios nüüd millalgi täitsa oma näituse üles panna. Nagu näha, siis on see reis mehele juba palju uusi ideid ja otsi ellu andnud. Kes teab, võibolla saab sellest mehe karjääri pöördepunkt?

Tagasi hakkas Colin reisima kahekümne üheksanda juuni hilisõhtul. Kõigepealt tuli reisida Aafrikast Euroopasse ja siis sealt Ameerikasse. Selleks, et ennast mitte täitsa ära kurnata, veetis tüüp natuke aega ka New Yorgis papsi juures, et isaga juttu puhuda ja samas ka puhata. Kolmapäeva õhtuse lennuga tuli Colin New Yorgist edasi Raleighi ja sealt loksus ta mitu tundi bussiga Tree Hilli. Alguses oli talle kuidagi võõrastav bussist maha astuda ja koju kõndida, aga peagi tundis ta ikkagi kuidagi kerget tunnet, et nüüd jälle kindlas kohas on ja rahulikult olla saab. Reisi jooksul oli neil nii mõnigi katsumus, aga õnneks jõudsid kõik elusalt ja tervelt tagasi. Jõudnud lõpuks enda lofti juurde, tundis mees juba koridoris head koogi lõhna. Helena. Mehe suule ilmus kerge naeratuse ning ta lükkas loftiukse lahti. "Selle imelise koogilõhnaga kutsud sa küll terve Tree Hilli meie juurde," lausus mees ja lasi enda kotil õla pealt maha vajuda.

SPOILER: Click to show

Kuna Helena oli täna ja eile ikka võrdlemisi palju toimetanud, sai ta nüüd hetke puhata ja enda uuele loole viisi mõelda, mängides kitarril läbi mitmeid meloodiaid ja tehes enda kaustikusse pisikesi märkmeid. Kui ta aga kuulis, et uks käis ning Colin sisse astus, jättis Marie enda kitarri elutoa diivani najale seisma ning laulusõnade kaustik koos märkmete ja rohelise pastakaga jäi lahtiselt diivaniesisele lauakesele. "Seda lõhna oli siis juba välja tunda?" küsis Helena, kui mehe juurde läks ning teda tugevalt kallistas, hoides end mõnda aega tema embuses. "Damn it, nüüd reetsin end sellega," lausus näitsik lõbusalt.

"Noh, naabrid saavad küll suud vesistada," lausus Colin ja embas siis tüdrukut tugevalt, hoides teda enda vastas. Nii hea oli jälle enda tüdrukut kaisutada. Selle reetmisjutu peale mees lihtsalt muigas ning vajutas siis enda huuled tüdruku omadele, hoides teda endiselt enda käte vahel. Kui kallistamine oli mõnus, siis see oli juba suurepärane. Colin lõpetas enda suudluse alles siis, kui vajas tõesti natuke rohkem õhku, et ikka hingata ka. "Sa ei kujuta ette, kui palju ma sind igatsesin," sõnas mees vaikselt ning vajutas tüdruku kaelale mõned suudlused. Tundub, et ta oli vahepeal siin neiuga nii ära harjunud, et ilma temata kuu aega olla oli päris raske tegelikult. Colin ei olnud seda oodanud.

"Sellisel juhul ma lihtsalt loodan, et nad näljast nõrkemas pole ja sisse ei murra," lausus Helena muiates ning nautis seda tunnet, et sai üle pika aja mehe embuses olla. Temalgi oli kuidagi harjumatu ilma Colinita olla, aga siis hoidiski ta end lihtsalt võimalikult palju tegevuses, et aeg kiiremini läheks. Nii oli ka siis, kui ta LAs oli ja mees Tree Hilli teda tagasi jäi ootama. Tundud Colini huuli enda omadel, suudles Helena meest vastu ning libista oma sõrmed tema juustesse, lastes suudlusel kesta, kuni tüüp eemale tõmbus. "Ma igatsesin sind ka," lausus näitsik ning sulges hetkeks silmad, kui Colini huuli oma kaelal tundis. "Kui ma eile siia tulin ja ööseks jäin, siis see ruum juba tundus sinuta palju suurem ja kuidagi tühjem. Voodi tundus ka äkki kuidagi liiga suur," lausus näitsik ning viis oma silmad Colini omadele. "Aga ma ei lasknudki sul veel tuppa tulla ja seda suurt kotti ära panna," lausus Helena kergelt naerdes ning astus mõne sammu eemale. "Sa tead, kust mind leida," lausus siis tüdruk kavalalt muiates ning andis mehe huultele veel ühe põgusa musi, enne kui kööginurka kadus ja külmkapist koogi välja võttis. Kuni ta Colinil asjad ära lasi panna, asetas tüdruk lauale ning pani sinna peale mõned küünlad, et need siis põlema süüdata. Siis võttis näitsik kätte ka ühe ilusa paberist koti Colini kingitusega, mis enne osavalt ära oli peidetud.

"Ma isegi ei küsi, vaid ütlen, et sa jääd täna ööseks siia," lausus Colin ja naeratas neiule. Ta ei kavatsenud Helenat enda silma alt ära lasta täna. Ta pole teda juba nii kaua näinud ju. "Aega on," mainis mees, kuid juba näitsik kadus tema käte vahelt, saates talle eriti kavala muige ja andes ühe musi. "Ma pole veel korralikult koduski ja juba sa kiusad mind," teatas mees, kuid võttis siis jalanõud jalast ning maast koti kätte. Colin viis koti voodi juurde ning jättis selle esialgu lihtsalt sinna. Küll ta jõuab seda hiljem lahti pakkida. Hetkel ta sellega tegeleda ei viitsinud. "Kas sa oled sellele ka mõelnud nüüd selle kuu aja sees, et siia lõpuks kolida?" küsis mees, jalutades laua juurde, kus Helena seisis. "Mmm... see tort näeb isuäratav välja," lausus Colin.

"Ohoh, see kõlas juba nagu käsk," sõnas Helena ning hakkas siis naerma. Kui mees tahtis, et ta jääks, siis ei saanud ka tüdrukul selle vastu midagi olla. Niikuinii olid kodused juba harjunud sellega, et ta pidevalt Easti ja Westi vahet niimoodi käib ja vahel mitu päeva koju ei tule. "Sa ise oled ka minuga mõnikord päris kiuslik, nii et nüüd sa tead, mida ma tunnen," tegi Marie veidi kõvemat häält, et Colin köögist ka kuuleks. Tüdruk ei pidanudki Colini järel kaua ootama, kui too juba ka kööki ilmus ja tema küsimus Helena üllatunult kulme kergitama pani. "Sa päriselt tahad, et ma tuleks siia ära?" ei suutnud Marie endiselt oma kõrvu uskuda. Kuulnud kommentaari tordi kohta, jalutas Marie Colini juurde ning kallistas teda. "Palju õnne sünnipäevaks... sest mul ei olnud võimalust õigel päeval sulle sünnipäevaks just kooki teha ja seda kingitust üle anda," lausus näitsik ning ulatas enda käes oleva kotikese ka Colinile. "Aga nüüd võid midagi soovida ja küünlad ära puhuda."

"Noh, ta täitsa käsk ei ole, aga liigub ilmselt selles suunas," lausus Colin lõbusalt. Muidugi kui neiul ikka midagi ees on ja ta tõesti ei saa jääda, siis saab mees aru ja veedab üksinda selle öö. Helenal ei ole kohustust siia jääda, see on lihtsalt soovituslik. "Ahah, kohe tagasi tegema;" muigas mees. Samas eks nii oligi see suhe neil huvitavam ja lõbusam. Vahel võis ju ikka teist narritada või norida. Põhiline, et see liiale ei hakkaks minema. "Noh, ma andsin sulle juba ammu ju võtme ja andsin mõista, et sa võiksid siia päriselt sisse kolida. Mulle tõesti meeldiks see, kui sa siia tuleksid," kinnitas Colin ja vaatas neiule otsa, vajutades tema huultele ühe musi. "Aitäh... jälle samm vanadusele lähemale, jah," lausus tüüp lõbusalt ja võttis kingituse vastu, andes neiule seejärel ühe põgusa kallistuse, "sul on ikka vana mees juba." Pööranud ennast seejärel tordi poole, vajus mees hetkeks mõttesse, kuid puhus siis kõik küünlad ilusti korraga ära. Noh, nüüd peaks küll soov täide minema. Mees sättis ennast laua taha istuma ning otsustas siis kingituse lahti teha, sest mis ta seda ikka pakis hoiab. Kõigepealt leidis ta sealt särgi, mille lahti voltis ja siis kergelt naerdes vaatama jäi. See läheb tal kindlasti käiku. Seejärel uuris ta raamatut, mis ilmselt tema järgmiseks lugemiseks saab. Noh, John Green oli hetkel kuum teema, eks näeb siis, kas see ka põhjendatud on. "Väga lahe kingitus. Aitäh," sõnas mees taaskord siiralt, vaadates neiule otsa, "mulle meeldib väga see särk... raamatu kohta saad siis teada, kui ma selle läbi loen."

"Ma jään," lausus Helena kindlalt, sest õhtu oli tal veel enda teada täitsa vaba ja midagi vahele ka tulla ei tohiks. Näitsik oli leidnud, et märkmik on päris kasulik asi, sest nii teab ta kohe, mida millal teeb ja kuidas enda aega planeerida. "No ikka," muigas Helena ja hakkas siis naerma. See teineteise kallal norimine oli vist alati juba mingisugune "nende värk" olnud. Tüdruk kuulas Colini ära ja noogutas siis, huuled kaardumas naeratuseks. "Ütleme nii, et ma tulen, aga kui sa mind siia tahad, pead leppima ka mu koeraga," andis Marie omapoolsed tingimused, sest ta ei saanud Sissyt niimoodi maha jätta, et nüüd vanemad teda kantseldama peaks. Tegu oli ju ikka Helena enda koeraga ja tüdruk pidi ise looma eest hoolt kandma, kui talle koer juba eelmise aasta jõuludeks kingiti. "20 ja 25 ei ole ju nii suur vahe?" muigas Marie, kui Colin väitis, et tüdrukul on nii vana mees. Noh, neli-viis aastat pole kõige suurem vahe ja neiu ise saab ka enne 21 kui mees 26. Kui Colin tordilt küünlaid puhus, võttis Helena välja enda nutitelefoni ning klõpsas sellega mehest ühe vahva pildi, enne kui ennastki laua taha istuma sättis ja vaatas, kuidas kutt kingitust uurib. "Vaata sinna ümbrikusse ka," palus Helena. Seal peaks olema kaks piletit Daughtry kontserdile. "Aga tore, kui sulle meeldib," naeratas tüdruk. Nüüd võis Colin tordi ka lahti lõigata, kuid enne oleks ehk soovitatav sealt küünlad ära võtta, sest nüüd on need puhutud.

"Nooo, las ta tuleb," sõnas mees. Colin oli ju koera varemgi enda juurde lubanud. Ta lihtsalt ei soovinud, et ta kuskil diivani või voodi peal käiks. Mida ta ikka siin korda suudab saata? Mehele on jäänud mulje, et Sissy on üsna korralikult õpetatud. "Millal sa sisse tahad kolida?" küsis tüüp ja vaatas neiule otsa. Ilmselt mõnda aega on mehel nüüd kiirem, et stuudio asjad jälle üle võtta ja enda näitus seal korraldada, aga muidu tal erilist vahet ei ole. Küll ta selleks aega leiab. See on nende suhtes siiski oluline samm. "Ei ole muidugi, ma niisama," sõnas Colin ja naeris kergelt. Ta ei tundnud ennast neiu kõrval sugugi vanana. Nad olid mõlemad noored, kes enda elu vaikselt veel kujundasid. "Aaa, siin on veel midagi. Näed, tundub, et nägemine on juba kadunud," naljatas Jeff ja võttis siis ümbriku kätte, et sinna sisse vaadata ja sealt kaks piletit leida. "Vau!" sõnas mees ja tõstis pilgu aeglaselt piletitelt Helenale. "Vau, see on küll super," lausus Colin, väljendades ilmselgelt heakskiitu kingituse osas. Mees asetas kingituse laua serva, kus nii palju asju ei olnud. "Nii, nüüd pean mina selle lahti lõikama, jah," lausus mees ning korjas enne küünlad ära, kui noa võttis ja tordi lahti lõikas. "Seda on lausa kurb katki teha," muigas mees. Ta kõike lahti ei hakanud lõikama, sest nad oli ainult kahekesi. Colin võttis naise taldriku lähemale ning tõstis sinna ühe tüki, aga lasi sellel meelega ümber kukkuda. "Sulle poole enam meest vaja," mainis ta juurde ning pani siis ka endale torditüki kummuli. Ilmselgelt mees sellesse tegelikult ei uskunud, aga sellega võis alati naljatada.

"Siis meil on diil," lausus Helena, imestades isegi seda, et Colin nii chillilt võtab seda, kui ta koer ka tuleb. Noh, iseenesest oli Sissy üsna hästi kasvatatud ja eelistaski rohkem põrandal magada kui voodisse ronida. "Ma arvan, et äkki pühapäeval, aga ma lihtsalt ei too kõiki asju korraga ära," sõnas näitsik, sest pidi kodustele veel uudist rääkima ja siis tahtis päris palju asju ikka ära ka tuua, ehkki ta jääb veel niimoodi enda vana kodu vahet käima, sest ilmselt on tal seal veel asju, mida lofti tuua. Sissy tuleb igatahes pühapäeval koos Helenaga, kuid õnneks on koeral olnud aega harjuda, sest ta oli varemgi siin käinud ja ainus erinevus on see, et see koht on nüüd ka tema uus kodu. Colini sõnade peale naeris näitsik kergelt ja vaatas rahuloleva naeratusega Colinit. "Ma arvan ka, et ma näen su peas juba halli karva," sõnas näitsik, kui Colin äkki oma silmanägemise pärast muretsema hakkas. Hea oli vähemalt näha, et mehele kingitus meeldis ja tal ka kontserdipiletite üle hea meel oli, sest Marie oli juba arvanud, et see bänd võib Colinile meeldida. "No minu poolest võid sa seda niisama ka vaadata ja vesistada," vastas Marie kerge muige saatel. "Do the honors," lisas ta siis ning klõpsas enda telefoniga järgmise pildi, kui mees kooki lahti lõikas. Kui mees meelega tema koogitüki kummuli keeras, hakkas tüdruk naerma. "Kuule, ma arvan ka, sest üks mul siin juba on ja aitab mulle sellestki," sõnas neidis ning ajas end korraks püsti, et kaks lusikat võtta ja neist üks Colinile ulatada. Kook sai täitsa söödav isegi.

"Selge, see päev sobib küll," sõnas mees ja vaatas neiule otsa. Colinile see sobib, et neiu asju siia järk-järgult toob, sest ta peab ju ise ka neiu asjade jaoks ruumi tegema. Seda näiteks riietekappi ja vannituppa, kuigi eks seal oli juba mõningaid neiu asju juba praegu. "Küll pildistab siin nüüd," muigas mees, kui Helena paar klõpsu tegi. Noh, eks hetki tulebki jäädvustada. "Väga kena," lausus Colin rahulolevalt. Nad ju üritasid lahus olla, aga ei tulnud välja. Nüüd on jälle koos ja lausa hakkavad koos elama. Tundub, et nad vist ikkagi on teineteise jaoks. Võtnud lusika, maitses ka Jeff torti. "Mmm... väga hea. Kiitus kokale," naeratas Colin ja hävitas siis hoolega enda tükki. See oli väga hea.

"Kui aus olla, siis ma olen isegi kergelt elevil selle pärast," tunnistas Helena, sest temale tähendas pühapäev seda päeva, kui ta oma elu peale läheb ja nii-öelda suureks saab, kui vanematekodust välja kolib. "Issand jumal! Ei meeldi või?" tögas Helena, kui Colini sõnu kuulis ja klõpsis enda telefoniga mehest veel mõned pildid, näol lõbus muie. "Sa võid ennast tänada, sest ma õppisin seda sinult," lausus neiu, kuigi nutitelefoni kaamera jättis kvaliteediga ikka soovida. Helena hävitas väiksemate ampsude haaval ka enda koogitükki ning naeratas rahulolevalt, kui Colinile ka tort maitses. "Kas sa oma reisist ei taha rääkida?" uuris neiu ning vaatas Colinile otsa.

"See on ju täitsa loomulik. See on suur samm ikkagi, eks ole minulgi kerge elevus," lusus Colin. Nad on küll varem ka koos siin loftis olnud, aga kooselu on ikkagi juba midagi suuremat. Mis siis, kui tuleb välja, et nad ei sobigi kokku elama? Loodetavasti mitte. "Mitte väga," muigas Colin, "aga ma kannatan ära, sest ma võtan süü endale sulle selle õpetamises." Eks piiras temagi neidu vahel enda kaameraga. Helena oli lihtsalt sellega ilmselt juba harjunud. Colinile on teisel pool kaamerat olemine veider, sest ta pole enam modellitöid juba ammu teinud. Kooli ajal sai neid vahel tehtud. "Ma arvan, et kui ma sulle hiljem pilte näitan, siis saad parema ülevaate," lausus mees, oskamata niisama kuskilt alustada. "Kui tahad, siis võid küsimusi küsida, aga niisama ei oska ma kohe kuskilt alustada," mainis Jeff.

"Mulle vist jääb pühapäev eriti meelde, sest ma kolin vanematekodust välja ega ole enam nendest nii väga sõltuv. Mõnes mõttes nagu päriselt suureks saamine. Ja noh, ma saan endale elukaaslase ka," lausus Marie, kuid mõtles pigem positiivselt. Kui ta mehega koos elama hakkab, siis this better be good, kuigi näitsik oli niikuinii üsna leplik, nii et arvatavasti saavad koos elades ka hakkama. "Noh, igatahes võid nüüd rahulik olla, sest ma ei kavatse sind niikuinii enam enda telefonikaameraga piinata," lausus Marie, kuid ulatas mehele siiski enda telefoni, et ta endast klõpsitud pilte vähemalt vaadata saaks. "See küünalde ära puhumise pilt läheb mulle displeiks" teatas näitsik ning sõi enda koogitükki, millest juba pool otsa oli saanud. "Jah, tegelikult oleks mul sulle ka midagi veel näidata," lausus Marie, kui Colin piltide näitamisest rääkis. Pilte tahaks näha küll, sest arvatavasti tekib Helenal siis ka paremaid küsimusi kui see tüüpiline "kuidas reis oli". "Ma arvan, et mul tekib pilte vaadates rohkem küsimusi, aga praegu võid lihtsalt rääkida, kuidas see reis üldse oli," sõnas näitsik, olles valmis meest kuulama.