Verd ja vatti

Haylie jaos on suvevaheaeg üsna üksluiselt ja rahulikult möödunud. Siiani pole midagi huvitavat juhtunud ja ei tundu, et sellest suvest üldse asja saab. Mitte ühtegi plaani ka pole ja kellega tal neid üldse teha on, kui kõigil juba plaanid, kuhu tema ei kuulu, tehtud? Ühel igaval pärastlõunal, kui päike enam meeletult ei kütnud, otsustas Haylie rulluisutama minna. Õdedel oli omi tegevusi, Patty ei vastanud telefonile ja seega otsustas neiu üksi minna. Üksi pidavatki parem olema, sest ühes tempos sõita on suhteliselt ebamugav ja rääkida nagunii eriti ei saa. Olnud juba piisavalt uisutanud, otsustas Haylie läbi pargi koju rullitada.  Tee tundus mõnusalt sile ja seega lisas Haylie hoogu. Küll aga ei arvestanud ta sellega, et tee ei pruugi siledaks jääda ning siis, kui ta seda auku märkas, oli juba hilja. Kiljatuse saatel kukkus Haylie oma mõlemad põlved ja küünarnuki puruks ning lisaks sai ta mõlemad oma peopesad marraskile.

OT: @peter

Peter oli täna otsustanud rannas käia, et ujuda ikka ookeanis, sest enamasti oli ta ju siiski basseinis ujunud. Kuna üksinda pole rannas suurt midagi teha, siis hakkas poiss peagi kodu poole tagasi liikuma, mõeldes veel, et võiks poest läbi käia, et õhtuks endale midagi head osta, nagu näiteks jäätist. See kulus suvel alati ära. Rätik üle õla, jalutas Peter läbi Eastside'i pargi ikka Westi poole, kuni korraga kotis tema kõrvu üks korralik kiljatus. Pööranud pea hääle suunas, nägi ta maas tumedapäist neidu, kes ilmselt just äsja päris korralikult haiget sai. Peter võttis suuna tüdrukule ning kükitas siis tema juurde jõudes maha. "Vajad sa äkki abi," pakkus noormees, oskamata eriti millegi muuga lagedale tulla, sest 'mis juhtus' ja 'ega sa haiget ei saanud' tundusid hetkel üsna totrad küsimused olevat. "Seal on üks pink, äkki tahad istuda," pakkus Peter välja, kui korraks pargis ringi oli vaadanud. Seal saaks tüdruk enda vigastused ka üle vaadata.

Haylie surus hetkeks oma käed rusikasse ja katsus ennast siis tee peale istuma sättima. Kõik haiget saanud kohad tuikasid valust ja selle valu saatel oli end kohutav liigutada. Haylie kõverdas jalga, et rulluisuni ulatuda ja see jalast saada. Kõik tema liigutused olid megaaeglased, sest nii tundus valu väiksem. Ühel hetkel kükitas Peter tema kõrvale maha. Kuigi Peter on olnud Tree Hillis vaid ühe õppeaasta, teadis Haylie temast nii mõndagi. Jutud levisid. Iseasi, kas kõik sellest ka tõsi oli. "Ma tahaks need jalast saada," ütles Haylie rullikatele viidates. Hetkel vist kõik, millega Peter teda aidata saaks ja milles Haylie'l abi ka vaja. Haylie teadis, et tema vigastused polnud kuigi tõsised, aga niimoodi veritseda polnud üldse tore. "Pigem läheks koju ja puhastaks end ära," ütles neiu.

"Kohe," sõnas tüüp ja aitas tüdruku jalas olevad rulluisud kõigepealt lahti teha ja siis vaikselt jalast tõmmata. Hea, et suvi oli, sest siis polnud väga viga, kui Haylie nüüd jala koju läheb. Kuigi Peter oli kõigest aastakese Tree Hillis olnud, siis linna ainsad kolmikud jäid talle siiski silma ja ka meelde. Nimed kipusid küll sassi minema, aga hetkel oli Peter üsna kindel, et tegemist oli Haylie'ga. "Kas sa tahad, et ma aitaksin sind koju? Ma võin su uiske kanda," pakkus Peter välja, oskamata kuidagi teisiti näitsikut aidata. Loodetavasti ta nüüd liiga pealetükkiv ei tundu. Tüüp ei oska väga võõrastega suhelda, tegelikult ei oska ta vahel ka enda sõpradega suhelda.

"Aitäh sulle," tänas Haylie noormeest, kui too tal rulluisud jalast sikutatud sai. Neiu istus veel hetke maas ning ajas end siis tasakesi püsti. Kuidas saavad ühes marrastused sellist põrguvalu teha? "See oleks sinust väga armas," leidis Haylie. Tal endal oleks hetkel väga ebamugavad neid uiske käeotsas tassida, aga kui Peter ise abi pakub, siis ta keelduma ei hakka. Ise abi paluma Haylie poleks hakanud, aga kui pakutakse, siis ikka võtab vastu. Haylie vaatas oma peopesasid ja puhus nendele peale. Katkised põlved ja küünarnukk tegid valu vaid liikudes, aga peopesad tuikasid pidevalt. Oli vaja hoogu lisada?

Saanud teada, et Haylie'le see sobib, kui poiss ta koju saadab, noogutas noormees kergelt. Ta vaatas ka ise tüdruku haavu ning pidi tõdema, et ta oli ikka päris korralikult kukkunud. "Mitte, et ma tahaksin sulle praegu loengut pidada, aga kuhu siis kaitsmed jäid?" uuris poiss ja vaatas näitsikule otsa. Oleks tal olnud nii põlve- kui ka randmekaitsmed, oleks ta praegu võibolla ainult kergelt põrutada saanud. See kõik on muidugi tagantjärgi tarkus. Peter korjas tüdruku rulluisud endale kätte ning jäi siis ootama, et koos neiuga liikuma hakata, sest ega tema ju ei teadnud, kus kandis Haylie täpselt elab.

Kaitsemd? A, need totra välimusega plastikust krõpsudega kinnitatavad asjad, mis peaksid kukkumise pehmemaks tegema ja marrastustest päästma? Noh, neid asju Haylie'l ei ole. "Poodi," vastas Haylie. Njah, eks ta millalgi ostab need ära ja teinekord kui sõitma läheb, paneb külge. Iseasi, kas ta enam tahabki sõita. Või siis sõidab, aga mitte kunagi enam nii suure hooga. Või siis paranenevad haavad ära ja Haylie mõtleb, et ega ta rohkem ikka ei kuku ning laseb ikka kaitsmeteta edasi. "Ma elan suhteliselt siinsamas," ütles tüdruk ja hakkas siis kodu poole liikuma. Tasakesi ja kergelt longates. Valus oli.

"Ega neist seal poes kasu ei ole," muigas Peter ja vaatas tüdrukule otsa. Noh, eks iga inimene teab ise, kas kannab kaitsmeid või ei, aga kui poiss peaks selliste ratastega asjadega liikuma, siis paneks ta endale kõik võimalikud kaitsmed peale. "Selge. Minul pole vahet, kui pikk see maa on, aga sulle on see vist üsna oluline," lausus noormees, sest Haylie oli see, kellele liigutused valu võisid teha.

"Ära sa märgi," muigas Haylie, nakatudes Peteri muigest. Jah, omad lollused, mis teda praegu vigaseks tegid. Tal joppas, et marrastustega pääses. Asi oleks võinud palju hullemini lõppeda. Kordades hullemini. Aga Haylie sai vaid natuke verd näha. Ju siis on kõrgematel jõududel temaga veel mingid plaanid. "Tjah, valu on suurem kui asi väärt," turtsatas Haylie. Talle hakkas olukord vaikselt nalja tegema. Ta oli oma sõitmist juba lõpetamas ja siis pani käna.

Peter ei hakanud rohkem tüdrukule kaitsmete puudumise pärast loengut pidama, kuigi oleks olnud päris kohane öelda, et Haylie'l vedas, et ta pead ära ei löönud, sest kiivri puudumine on ikka päris suur asi. "Tõesti? Need marrastused näevad päris hullud välja," mainis poiss, kellele antud olukord veel eriti nalja küll ei pakkunud. Tal oli lihtsalt hea meel, et näitsikuga nii õnnelikult see asi läks. "Lühikesed püksid ja seelikud jäävad nüüd vist ära või kuidas te naised ütlete," lausus Peter, sest oli seda paaril korral õelt kuulnud, kui ta enda jala sinika või mõne haavaga ära 'rikkus'.

Eks Haylie teadis isegi, et tal kõvasti vedas. Kas ta seda hinnata oskas, see oli omaette asi. Eks see selgub siis, kui haavad paranenud ja kukkumisest vaid halb mälestus. Arme nendest marrastustest loodetavasti ei jää. "Veri teeb kõik alati näiliselt hullemaks," arvas Haylie, kelle meelest tuli haavad lihtsalt ära puhastada ja nendel siis kenasti paraneda lasta. "Kui ma just kuhugi pidulikule üritusele minema ei pea, siis minu pärast võivad need marrastused välja paista," ütles Haylie. Ta ei ole sedasorti tüdruk, kes iga kriimu pärast end kohutavalt tunneks. Ega need ilusad ei ole, aga kellele tal end ikka näidata on? Oleks ta siis kellessegi armunud, et siis selle kellegi ees ilus olla, aga ta ju pole. Ja nagunii on ta enamik ajast kodus ja siis pole ju vahet, mis tal seljas on ja mitu iluviga välja paistab.

"Seda küll," noogutas Peter, sest vahel tuli haavast tõesti kõvasti rohkem verd, kui asi väärt oli. "Uhked sõjahaavad, jah?" lausus noormees kergelt muiates, kui Haylie teatas, et temal pole nendest kriimudest ja marrastustest midagi. No jah, hetkel on ju suvi ja siis suudavad paljud inimesed igasuguste õnnetustega hakkama saada. See justkui käiski suve juurde. "Miks sa muidu üldse siin pargis sõitsid, ma vaatan, et suurem osa inimestest eelistab ranna ääres sõita. Seal hea tee ka," seletas Peter ja vaatas tüdrukule otsa.

"Jajah, siis vähemalt kõik näevad, et ma vist ikka olen midagi muud ka teinud, kui ainult oma voodil turvaliselt patjadel istunud," turtsatas Haylie. Kas just haavad suve juurde käisid, aga Haylie polnudki ammu mingeid marrastusi saanud, oligi juba unustanud, kui palju valu võib üks kriimustus teha. "Siit on otsetee koju," põhjendas Haylie, "ma sõitsin enne mööda promenaati ja jõudsin sillani välja ja siis hakkasin mööda kõnniteid kodu poole liikuma." Neil kahel polnud enam palju jalutada. Järgmisest tänavast tuleb alla keerata ja siis põhimõtteliselt ongi ta koduvärava ees.

"Täpselt," sõnas Peter tüdruku turtsatuse peale. Vaevalt muidugi marrastuste ja kirimude puududmine just seda näitab, et on turvaliselt patjadel elatud. Kohendanud rätikut enda õla peale, vaatas noormees otse ette, kui Haylie teatas, et see ongi otstee neiu koduni. "Siis oled sa ikka päris korraliku ringi maha sõitnud," leidis noormees, kes ise küll eriline rulluisu fänn ei ole. Ei tea, kas ta enam püstigi seisaks nendega, sest pole nii ammu sõitnud.